Valdemar Birgersson: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
9. rida:
Valdemar tegi oma 25-aastase valitsemise ajal vähe. Tema ajal vastu võetud rahuseadused (kirikurahu, kodurahu, naisterahu ja kohturahu) koostas tegelikult tema isa. Enam kirjutatakse Valdemari armusuhetest, millest kõige tuntum oli suhe tema naiseõe, printsess [[Jutta (Taani printsess)|Jutta]]ga. Neil oli koguni ühine poeg.
 
Patukahetsuseks tegi Valdemar [[1274]] patulunastusresisipatulunastusreisi [[Rooma]]. Rootsi tagasi jõudnult läks ta aga päranduse pärast tülli oma venna [[Erik Birgersson]]iga. Erikut toetas suurülik [[Johan Filipsson]]. Valdemar lasi mõlemad vangistada, aga Erik põgenes ja leidis toetust oma vennalt [[Magnus Ladulås]]elt. Tüli viis lõpuks ([[1275]]) mässuni. Erikut ja Magnust hakkas toetama Taani kuningas [[Erik Klipping]], kes saatis kohale oma sõdurid. Valdemar kaotas mässulistele [[Hova lahing]]u ja põgenes seejärel Sofiaga [[Norra]]sse. Peatselt pöördus ta aga tagasi Rootsi, et taastada oma võim. See katse ebaõnnestus ja ta vangistati. Võim riigis oli läinud tema vennale Magnusele ja too valiti kuningaks. Magnus vabastas Valdemari ja talle anti [[Götalandi hertsog]]i tiitel.
 
Kuna Magnus ei olnud maksnud oma võlga Taani kuningale Erik Klippingile, kuulutas too [[1276]] koos Valdemariga sõja Magnusele. Sõja ärahoidmiseks tasus Magnus võla. Ka Valdemariga pidas Magnus läbirääkimisi. [[1277]] sai Valdemar kogu Götalandi tasuks selle eest, et ütles lahti õigusest troonile ja tunnistas Magnust oma kuningana.