Teine Rootsi ristiretk: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Uus lehekülg: 'pisi|Aastal 1249 Soome vallutamisele aluse pannud [[Birger jarl kujutatuna 19. sajandil.]] '''Teine Rootsi ristiretk''' oli 13. sajandil...'
 
Myriwe (arutelu | kaastöö)
P parandasin skripti abil kriipsud
3. rida:
 
==Ristiretke toimumisaasta==
Ligikaudu vahemikus 1320-13401320–1340 kirja pandud [[Eriku kroonika]] järgi toimus ristiretk peale seda kui [[Birger jarl]] oli aastal [[1248]] [[jarl]]iks saanud, kuid enne kuningas [[Erik Eriksson|Erik XI]] surma aastal 1250.<ref>[http://runeberg.org/erikkron/03.html Ristiretke kirjeldus]. Originaaltekst.</ref> Aasta 1340 paiku kirja pandud [[Lübeck]]i niinimetatud [[Detmari kroonika]] kinnitab retke toimumist koos lühikese märkusega selle kohta, et Birger jarl allutas Soome Rootsi valitsemise alla.<ref>''Suomen varhaiskeskiajan lähteitä'', 1989. ISBN 951-96006-1-2. Vt lk 7.</ref> Teistest allikatest on teada, et Birger jarl ei viibinud Rootsis talvel 1249-12501249–1250. Rootsi legendid on [[Esimene Rootsi ristiretk|Soome vallutamise]] hiljem paigutanud ka 1150. aastatesse, omistades selle kuningas [[Erik Püha]]le. Rünnaku toimumise aja üle on mõnevõrra vaieldud ja on üritatud dateerida seda kas aastaga 1239 või aastaga 1256. Ent kumbki aastaarv ei ole saanud laialdast heakskiitu.<ref>[http://www.muinaismuistoyhdistys.fi Suomen Muinaismuistoyhdistys], Suomen Museo 2002, lk 66.</ref>
 
==Taust==
Rootsi äkilist kindlat otsust Soome vallutada ei osata seletada, kuid mingil põhjusel oli Soomel Birger jarli jaoks oluline roll. Piirkondade omavahelise suure kaubavahetuse, mis toimus eriti [[Åland]]i saarestiku kaudu, tõttu muutus Soome Rootsi lahutamatuks osaks (neil päevil oli mööda merd hõlpsam reisida kui mööda maad). Paistab, et Birger jarl suundus Soome vahetult peale seda kui oli surunud maha [[Folkungid|Folkungite]] ülestõusu aastatel 1247-12481247–1248 ja vormistanud 1249. aasta suvel [[Norra]]ga [[Lödöse leping]]u.
 
Aastal 1220 lõpetas Rootsi püüdluse [[Lihula lahing|Eestisse tugipunkt saada]] ja see võis sundida Rootsit leppima sellega, mis veel saadaval oli: püüdlema Soome alade vallutamise poole. Eriku kroonika osutab ka venelastest tulenevale ohule, mainides, et "Vene kuningas" oli nüüd kaotanud vallutatud maa.