Kool: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Tedremaran (arutelu | kaastöö) Põhiteksti täiendamine. |
||
8. rida:
Eesti keeles kasutatakse sõna 'kool' sageli [[õppeasutus]]e [[sünonüüm]]ina, kitsamas tähenduses tähendab see sõna ka '''[[koolimaja]]'''. Osaliselt on selle sõna kasutusvaldkond algsest põhitähendusest kaugenenud – [[elukool]], [[koertekool]], [[puukool]].
Üldiselt on kool määratletud kui õppe-kasvatusasutus organiseeritud õppe, [[kasvatus]]e, [[haridus]]e jaoks nii kasvavale põlvkonnale kui täiskasvanutele. Sõna "kool" tähistab haridusvaldkonnas: hoonet (hooneid), kus toimub õppimine-õpetamine; omavalitsus-, riigi- või eraõiguslikul alusel toimivat haridusasutust, kus realiseerub inimese (tavaliselt lapse või noore) õigus [[Üldhariduskool|(üld)haridusele]]; [[kasvukeskkond]]a erinevas vanuses, erinevatest rahvustest, sotsiaalsetest kihtidest ja [[subkultuur]]idest, erinevate isikuomadustega, füüsilise, vaimse ja intellektuaalse potentsiaaliga jne lastele, noortele ja täiskasvanutele; töökohta erinevas rollis isikutele. Kool on tunnistatud ühiskonna jaoks universaalseks
[[Kool|Kooli]] üldisem funktsioon on inimeste ettevalmistamine ühiskonnas elamiseks ja võimetekohaseks vajalikuks [[Sotsialiseerumine|tööks]]. Sajandeid on filosoofias, praktikas ja poliitikas eksisteerinud lahkarvamused selle suhtes, kas kool on vaid õppimise (akadeemiliste teadmiste ja seonduvate oskuste omandamise) asutus või on kool haridusasutus laias mõttes – kultuuri taastootja, uue kultuuri looja ja õpilaste kasvataja. Olulisim kooli kriitika on seotud kooli pedagoogilise küljega – indoktrineeriv ja autoritaarne, õpilase isiksust ja vajadusi eirav koolimudel tingis 20. sajandi algul reformpedagoogikate ja nn alternatiivkoolide tekke. Kooliga seonduvaid kriitilisi seisukohti on kajastanud nt [[John Dewey]] (1859–1952), P McLaren (1948), [[Paulo Freire]] (1921–1997) jpt, Eestis
== Ajaloolist ==
Kooli kui institutsiooni eesmärgid ja ülesanded olenevad ühiskonna arengu(taseme)st, demokraatlikkusest, valitsevast ideoloogiast. Juba kogukondlikus ühiskonnas toimunud [[initsiatsioon]]<nowiki/>iriituseks ettevalmistamisel on täheldatud teatavaid formaalsele koolile omaseid jooni. Esimesed koolid tekkisid praegustel andmetel Lähis-Idas ja Idas ([[Babüloonia]], [[Assüüria]], [[Vana-Egiptus|Egiptus]], [[India]], [[Vana-Hiina|Hiina]] jm) kui vaimulike koolid pühakodade juures, õukonnakoolid kõrgkihi õpetamiseks, kirjutajatekoolid administratiivvajaduste rahuldamiseks. Antiikmaailmas olid koolid olulisim osa kasvatussüsteemist [[Sparta]]s, [[Ateena]]s, [[Rooma riik|Rooma riigis]]. Feodalismi ajal arenesid Idamaades koolid vastava religiooni ([[induism]], [[buddism]], [[islam]]) mõjusfääris täites ühiskonna taastootmise rolli (nt kasti taastoomine Indias – [[Brahmanism|brahmanite]] koolid templite juures). Idamaades oli ka kogukonnakoole põlluharijatele ja kõrgemaid vaimulikke koole. Koolides õpiti üldjuhul [[pühakiri|pühakirjatekste]], [[eepos]]eid jm [[mütoloogia]]t, [[grammatika]]t, [[ajalugu]], [[filosoofia]]t, [[astronoomia]]t, [[meditsiin]]i. Läänemaades olid keskajal kõik koolid katoliikliku kiriku valitsemise all. Alates 5. sajandist avati mõnede kirikute ja kloostrite juures poistekoolid, 12. sajandil tekkisid linnades esimesed ülikoolid ja 13.–14. sajandil hakkasid tekkima mittekiriklikud gildi- jt koolid. Tekkisid ka ilmalike aadlike jm lastele määratud grammatikakoolid, avalikud koolid Inglismaal, linlastele tekkisid reaal-, kaubandus- jm koolid. [[Kiievi-Vene|Kiievi Venemaal]] on andmeid koolidest kloostrite, kirikute ja vürstide õukondade juures alates 10.-13. sajandil. Tsaari-Venemaal oli kihistunud ja sooliset, religioosselt või rahvuslikult piiratud koolide süsteem (aadlikoolid, sõjaväe ehk kadettide koolid jm) ning rahvakoolid alghariduse andmiseks. Jumalasõna oli kõigis koolides kohustuslik, järjepidevus haridusastmete vahel puudus. Kirjaoskamatus lihtrahva hulgas oli massiline<ref name=":0" /><ref>Tilk, Maria 2003. Kasvatus eri kultuurides. I. Pärnu: Trükk.</ref><ref>Tilk, Maria 2004. Kasvatus eri kultuurides. II. Pärnu: Trükk.</ref><ref>Tilk, Maria 2006. Kasvatus eri kultuurides. III. Imavere: Imaprint.</ref>.
18. sajandil tekkis mitmel pool Euroopas koolikohustus (Taanis, Norras - 1739-41), 19. sajandil muudeti enamikus arenenud riikides (alg)kooliharidus mõlemast soost lastele kohustuslikuks (Venemaal pärast [[1917. aasta revolutsioonid Venemaal|1917. aasta revolutsiooni]]), mõnel pool muudeti koolid ilmalikuks (nt Prantsusmaa). Klassikaliste koolide õppekavadesse tungisid loodusteaduslikud ja reaalained, tekkisid reaal- ja kutsekoolid.
20. sajandi lõpuks oli enamuses arenenud riikides kehtestatud kohustuslik kooliharidus vähemalt kuni 16nda eluaastani. Õppimine toimub enamasti riikliku kontrolli all olevate [[õppekava]]de alusel, mida koolid võivad rohkem või vähem kohandada piirkonna ja õpilaste eripära arvestades<ref name=":0" />. Arenenud riikides on koolidele kehtestatud ranged tervishoiu (sh tunni ja õppepäeva pikkuse), ruumilised jm reeglid. Kooli juurde kuulub tavaliselt ainekabinettide (nt loodusteaduste, füüsika-, arvutiklass, töökojad jm) ja klassiruumide süsteem, puhkeruumid, söökla, võimlemissaal ja mänguväljakud ning staadion, kooli aula (saal ühisüritusteks), õpetajate ja administratsiooni ruumid, raamatukogu, arstikabinet, mõnel juhul ka kooliaed ja õuesõppe võimalused. [[Õpetaja|Pedagoogilise personali]] kõrval on koolides sageli psühholoogid jm nõustav personal, laborandid vm tehniline personal (nt füüsika, keemia, arvuti- jmt õppe toetamiseks), tegutsevad kooli nõukogud või/ja [[Kooli hoolekogu|hoolekogu]]<nowiki/>d ning [[lapsevanem]]<nowiki/>ate esindused<ref>Valk, Aune; Ress, Kristel. (Koost, toim.) 2016. Rõõmuga kooli. Kodu ja kooli koostöö käsiraamat. Tartu: Tartu Linnavalitsuse haridusosakond. Vt nt. Sarv, E-S. Kodu ja kool. Koostöö, armastus või vaev? lk 9-38. <nowiki>http://www.tartu.ee/data/roomuga_kooli.pdf</nowiki></ref>. 21. sajandil on koolides sageli ka oma turvanõuded ja turvalisuse eest vastutav personal.
=== Eesti kooli ajaloost ===▼
[[Pilt:Palamuse kihelkonnakooli klassiruum.jpg|pisi|[[Palamuse kihelkonnakool]]i klassiruum. Tänapäeval [[Palamuse O. Lutsu Kihelkonnakoolimuuseum]].]]
'''[[Eesti kooli ajalugu]]'''<ref>Eisen, F. (Peatoim.) 1989. Eesti kooli ajalugu. 1. köide. 13. sajandist 1860. aastateni. Tegevtoimetaja E. Laul. Tallinn: Valgus.
'''[[Eesti kooli ajalugu]]''' on uurinud [[Lembit Andresen]], E. Laul, [[Väino Sirk]] jmt. Ürikutes on märgitud koolitust kloostrite ja toomkirikute juures Eesti aladel 13.–14. sajandist alates. Luteri kirik nõudis maarahva lugema õpetamist ning 17. sajandi lõpuks oli kool peaaegu igas kihelkonnas.<ref name=":0" /> Õpetajate väljaõpetamist alustati 1684. aastal tollase Tartu lähedal (nüüd [[Forseliuse park]] [[Tähe tänav]]al) Wittenbergi ülikooli kasvandiku, Harju-Madiselt pärit [[Bengt Gottfried Forselius]]e (1660–1688) initsiatiivil. Tema algatatud kutseliste koolmeistrite koolitust oli omal ajal ainulaadne Euroopas. 1686. aastast alustasid Forseliuse kasvandikud õpetajatööd üle Eesti ja panid nii aluse Eesti rahvakoolile.▼
Elango, A., Laul, E., Liim, A., Sirk, V. 2010. Eesti kooli ajalugu. 2. köide. 1860. aastaist 1917. aastani. Koostaja ja toimetaja Endel Laul, toimetaja Veronika Varik. Tallinn: Teaduste Akadeemia kirjastus.
Tänu koolide üsna ühtlasele levikule ja luterlikule lugemistraditsioonile ole Eesti rahvas 20. sajandi algul kirjaoskaja. Eesti iseseisvumine 1918. aastal tähendas koolivõrgu kiiret korrastamist. Kehtestati [[ühtluskool]]i süsteem, mille esimese astme moodustas kuueaastane emakeelne, kohustuslik, maksuta ja ilmalik algkool. Algkoolid olid valdavalt segakoolid, keskkoolid aga sageli poiste- või tüdrukutekoolid. [[Johannes Käis]]i (1885–1950) algatatud kooliuuendusliikumine, mille märksõnadeks oli [[üldõpetus]], [[Töökoolipedagoogika|töökool]] ja individuaalne tööviis, haaras suure osa eesti õpetajaid ning tutvustas neid oma aja eesrindliku, Eesti jaoks kohandatud pedagoogilise mõtte ja meetoditega.▼
▲</ref> on uurinud [[Karl Ruut]] (1862-1929), '''[[
▲Tänu koolide üsna ühtlasele levikule ja luterlikule lugemistraditsioonile
[[Johannes Käis]]i (1885–1950) algatatud kooliuuendusliikumine, mille põhilisteks märksõnadeks olid [[üldõpetus]], [[Töökoolipedagoogika|töökool]], isetegevus ja individuaalne tööviis, haaras suure osa eesti õpetajaid ning tutvustas neid oma aja eesrindliku, Eesti jaoks kohandatud pedagoogilise mõtte ja meetoditega. Ka töökooli mõiste taga oli Eestis i'''setegevus''' kui pedagoogilist mõtlemist ja tegevust konstitueeriv põhimõte.
Eesti okupeerimisest 1940. aastal ja edasi sõjajärgsel perioodil kehtis Eestis Nõukogude Liidu koolikord. Alates 1918. aastast kehtestati NL koosõpe, koolid olid kirikust lahutatud, st ilmalikud, üldhariduslikud, polütehnilised, tasuta, õpilased võisid olla osalisel riiklikul ülalpidamisel, saada riiklikku stipendiumi (õppetoetust, eriti tehnikumides, ülikoolides). 1962. aastal kehtestati NL, sh ka Eestis (ENSVs) üldine 8-kl ja 1976. a – üldine kohustuslik keskharidus (10 klassi venekeelses, 11 klassi eesti koolis). Erinevalt muust NL-st töötasid Eestis nn süvaõppega ehk kallakuga koolid (füüsika-matemaatika-, kunsti-, võõrkeelekallak), mitmetes ainetes kasutati eesti autorite, mitte üleliidulisi õpikuid. 1987. a algas rahvuskooli taasloomisele suunatud kooli- ja õppekavareform, eestikeelsed koolid läksid samm-sammult üle 12-aastasele õppele. 1995. aastast on Eestis üldhariduskool 12-klassiline (9-klassiline põhikool ja 3-klassiline keskkool ehk gümnaasium), 2011. a-st algas põhikooli- ja gümnaasiumiastme eraldamine institutsionaalselt erinevateks koolideks.<ref>Sirk, V. (2005). Koolitatud koolmeister ja tärkav Eesti intelligents. Forseliuse Sõnumid, 12, 17 – 22</ref><ref>Nagel, V. (2006). Hariduspoliitika ja üldhariduskorraldus Eestis aastatel 1940–1991. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus.</ref><ref>Laul, E. (Koost) (1979). Hariduse ja kooli ajaloost Eestis. Tallinn, 1979.</ref><ref>Iveta Ķestere, Ene-Silvia Sarv, Vaineta Juškiene, Janina Bukantiene, Antanas Lukoševičius (2013). '''Schools of general education'''. Dr. Iveta Ķestere, Dr. Aida Kruze, University of Latvia (Toim.). History of Pedagogy and Educational Sciences in the Baltic Countries from 1940 to 1990: an Overview. Riga, Latvia: SIA Izdevniecība (Publishing house) RaKa, 42 – 68.</ref>
== Koolide jaotusi ==
Olenevalt sellest, kes on kooli organiseerija ja rahastaja '''jaotuvad koolid''' enamasti riiklikeks, munitsipaal (kohaliku omavalitsuse) ja erakoolideks, mida finantseerivad ja korraldavad eraisikud, religioossed või ühiskondlikud organisatsioonid. Edastatavate teadmiste ja oskuste seisukohalt on koolid üldhariduslikud ja kutsekoolid; haridustasemelt – alg-, põhi-, kesk- ja kõrgkoolid; suhetes religiooniga – ilmalikud ja konfessionaalsed (kiriku-, religioossed) koolid; õppijate soolisest koosseisust lähtuvalt – poiste-, tüdrukute- ja segakoolid; kooli õppe-kasvatussüsteemi (pedagoogilise süsteemi) erinevustelt – autorikoolid (nt Venemaal), kultuuride dialoogi koolid, [[Waldorfi pedagoogika|waldorf- ehk Steiner-koolid]], [[Montessori pedagoogika|Montessori-koolid]], Sudbery Valley<ref name=":2">http://www.sudval.org/</ref> tüüpi koolid, arendava õppe koolid, jne. Sageli jaotatakse koolid tava- ehk traditsioonilisteks ehk peavoolukoolideks ja nn alternatiivkoolideks, mis võivad omada riiklikust erinevat kasvatusfilosoofiat ja inimpilti, sageli ka õppekava. Paljud alternatiivkoolid kuuluvad demokraatlike vabakoolide kategooriasse. Erivajadustega õpilased kas integreeritakse üldhariduskoolidesse või õpivad erikoolides. Koolide tüpoloogiaid on loodud, lisaks eelnevatele, ka õppiva organisatsiooni, [[Koolikliima|koolikliimat]], [[Kooli kultuur|koolikultuuri]] jm aspekte silmas pidades (Eestis nt Ruus jt<ref>Ruus, V.-R., Veisson, M., Leino, M., Ots, L., Pallas, L., Sarv, E.-S., Veisson, A. (2007). Õpilaste edukus, toimetulek ja heaolu koolis. Rmt. ''Eesti kool 21. sajandi algul: kool kui arengukeskkond ja õpilaste toimetulek.'' Koostanud M. Veisson, V.-R. Ruus, toimetanud T. Kuurme. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 17–58. </ref>, Sarv<ref>Sarv, E-S. (2008). Õpetaja ja kool õpilase arengu toetajana: õpetaja enesest ja koolist. Tallinn, TLÜ kirjastus.</ref>). Keskseks küsimuseks,
Koolis toimuva institutsionaliseeritud õppe alternatiivina on levinud [[koduõpe]] e kodukoolitus (''home schooling''), mis mõnes riigis on toetatud või piiratud nõudega kinnistada laps tavakooli juurde, teistes on loodud iseseisev koduõppe- v koduõppekoolide süsteem oma õppekavade, õppematerjalide ja tugi- ning sertifitseerimissüsteemiga. Tänapäeval on koduõpe sageli toetatud [[virtuaalkool]]<nowiki/>iga.<ref name=":0" />
=== Peavoolukoolid ===
Tänapäevane õpetaja-klass-tund-aine süsteem kui peavoolukooli standard kujunes 1800ndate keskel. Paljud väiksemad koolid või vaesemate piirkondade koolid töötasid ühe klassitoaga. Koolide arengus on 20. sajandil märgatavad erisuunalised tendentsid – esmalt suurkoolide (a la vabrik) teke, sajandi lõpupoole – väikekoolide taastekkimine (nt Inglismaa, Norra, Austraalia, Soome). Kooli suurust määravad majanduslikud ja hariduslikud faktorid toetavad keskmisi ja suure õpilaste arvuga koole, sotsiaalsed faktorid – väikesi koole. Väikekoole iseloomustab üldiselt
=== Alternatiivkoolid ===
Traditsiooniliste ehk peavoolu koolide kõrval on paljudes arenenud riikides olemas erinevatel põhimõtetel loodud era- või riiklikud alternatiivkoolid. Alternatiivkoolid, sh vabakoolid erinevad tavakoolidest oma kasvatusfilosoofia, õppe sisu, õppemeetodite või õppe korralduse poolest. Tuupimiskoolile ja autoritaarsele kasvatusele vastanduvaid alternatiivkoole tekkis juba 20. sajandi algul, massiliselt aga 1960ndatel. Tuntumateks alternatiivkoolideks nt USAs on avatud koolid (puudub traditsiooniline klassideks jaotumine), seinteta koolid (kohaliku kogukonna avar kasutamine õppe ja sotsiaalse baasina), magnetkoolid (õppekeskused konkreetse teadmusvaldkonna, nt muusika süvaõppeks). Siia kuuluvad ka nn tänava-akadeemiad, mis pakuvad keskharidusvõimalust noortele, kes valdavalt sotsiaalsetel põhjustel seda tavakoolis ei saanud.<ref name=":0" />
Maailmas enim levinud alternatiivkoolideks on [[Waldorfi kool|Waldorfkool]]<nowiki/>id ehk
=== Autorikoolid ===
47. rida ⟶ 53. rida:
Laboratooriumi- või harjutuskoolid on kolledžite või ülikoolide juurde kuuluvad koolid kasvatus-õpetusideede kontrollimiseks ja/või õpetajate koolitamiseks. Ajaloost tuttavaimad näited on nt John Dewey laboratoorium-kool USAs, [[Tartu Õpetajate Seminar]]i Harjutuskool jmt.
Kõige üldisemalt võib öelda, et rahvusriikide teke, industrialiseerimine ja urbaniseerumine 19.–20. sajandil tõi kaasa muutunud nõuded haridusele (noorte teadmistele, oskustele), mis tingis koolituse struktureerumise, institutsionaliseerumise ja bürokratiseerumise, koolide juhtimise tsentraliseerumise ning kooli kasvava rolli perekonna abistaja ja asendajana. Koolide kasutamine poliitiliste ja sotsiaalsete väärtuste (lojaalsus võimule, patriotism jm) õpetamiseks saavutas ekstreemse taseme ja intensiivsuse Natsi-Saksamaal (1933–1945) ja Nõukogude Liidus (1917–1991). Ka tänapäeval peetakse kooli kui institutsiooni rahvuse, riigi ja kogukonna südameks, säilumise, toimetuleku ning edu garantiiks.<ref name=":0" /> ▼
20 saj on alates Dewey’st kooli nähtud õpilaste sotsialiseerimise, demokraatliku ja demokraadiks kasvatamise paigana<ref>Dewey, J. (1916). Democracy and Education: An introduction to philosophy of Education. Macmillan, New York. Lk 100 jj</ref>. Tänapäeval leitakse, et ka progressiivsete hariduseesmärkidega koolis töötab varjatud õppekava, mis väljendub ka koolikultuuris ja koolikliimas ning on suunatud sõnakuulmise/alistumise saavutamisele ja autoritaarsuse tugevdamisele. Seda toetab numbrilise hinde kasutamine, millel informeeriva rolli kõrval on sageli ka kontrolliv-karistav roll.
=== Kooli efektiivsus ===
'''Kooli efektiivsuse''' all mõistetakse seatud eesmärkide (õpetuslike, kasvatuslike, õppekavaliste jm) saavutamist majanduslikult ja ajaliselt vähimate või optimaalseimate kuludega. Kool institutsioonina on reguleeritud riikliku seadusandlusega (konstitutsioon, kooli- või haridusseadus, riiklik õppekava jm), koolisiseste dokumentidega (sisekorra eeskirjad, töölepingud, hindamisjuhend, regulatsioonid õpilastele, kooliõppekava jmt).
Kooli efektiivsuse hindamise erinevates mudelites arvestatakse nii rahalisi kui mitterahalisi sisendeid ja väljundeid<ref>Lockheed, M. E., Hanushek, E. Concepts of Educational Efficiency and Effectiveness. – Human Resources Development and Operations Policy Working Papers, 1994, No. 24</ref>. Praktikas on hindamine siiski enim seotud mõõdetavate majandusnäitajatega, hinnatakse kooli tehnilist efektiivsust. Tehnilise efektiivsuse kontekstis on oluliseks probleemiks kooli väljundite mõõtmine. Kõige sagedasemaks hinnanguks õpilaste koolis omandatud teadmistele kasutatakse empiirilises analüüsis erinevaid standardiseeritud testide ja eksamite tulemusi. Olulisemate probleemidena on seejuures viidatud võimalikule kooskõla puudumisele nende testide ja õppekavaeesmärkide vahel ning ühiskonna poolt väärtustatud teadmiste ja oskuste vahel<ref>Kanep, H. (2006). <small>TEHNILISE EFEKTIIVSUSE HINDAMINE HARIDUSES EESTI GÜMNAASIUMIASTME NÄITEL. Tartu Ülikool, Majandusteaduskond. -</small> http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/1175/kanephanna.pdf?sequence=5</ref>. Kooli (õppekava) eesmärgid on seotud õpilaste arengu toetamisega, mis ei piirdu aineteadmiste omandamisega. Nii otsitakse vahendeid kooli efektiivsuse hindamiseks organisatsiooni toimimise seisukohast<ref>Salumaa, T. KOOLI KUI ORGANISATSIOONI EFEKTIIVSUSE KARAKTERISTIKUD. http://www.merlecons.ee/tarmo_organisatsioon_01.php</ref>, õppe-kasvatusprotsessi või kooli tulemusjuhtimise seisukohast<ref>Türk, K., Haldma, T., Kukemelk, H., Ploom, K., Irs, R., Pukkonen. L. 2011. Üldharidus- ja kutsekoolide tulemuslikkus ja seda mõjutavad tegurid. TÜ, HTM. - https://www.riigikantselei.ee/valitsus/valitsus/et/KooliTulemusjuhtimine2011%5B1%5D.pdf</ref> ja õpilaste arengu seisukohast<ref>Toomela, A. 2009. Eesti põhikooli efektiivsus. LÕPPARUANNE. Tartu/Tallinn: TÜ. http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/40918/Uld_Efektiivsus.pdf</ref>,
Peetakse ohtlikuks, et kooli efektiivuse mudelid ignoreerivad nt seaduspärast väärtuste paljusust kasvatuses ja õpetamises, jätavad vähe aega õpilaste individuaalsuse arvestamiseks. Kooli efektiivsuse uuringud on näidanud, et efektiivsed koolid, ka keskkoolid, on suhteliselt väikesed, õpetajad neis näevad end pigem õpilase iseloomu ja väärtuste arendajana kui ainult ainespetsialistidena<ref>Lee v. E. (1994) Secondary schools: effective. The International Encyclopedia of Education. Editors-in chief T. Husen, T. Neiville Postlethwaite. Elsevier Science Ltd, Oxford, 5375-5379</ref>.
== Kokkuvõtteks ==
▲Kõige üldisemalt võib öelda, et rahvusriikide teke, industrialiseerimine ja urbaniseerumine 19.–20. sajandil tõi kaasa muutunud nõuded haridusele (noorte teadmistele, oskustele), mis tingis koolituse struktureerumise, institutsionaliseerumise ja bürokratiseerumise, koolide juhtimise tsentraliseerumise ning kooli kasvava rolli perekonna abistaja ja asendajana. Koolide kasutamine poliitiliste ja sotsiaalsete väärtuste (lojaalsus võimule, patriotism jm) õpetamiseks saavutas ekstreemse taseme ja intensiivsuse Natsi-Saksamaal (1933–1945) ja Nõukogude Liidus (1917–1991). Ka tänapäeval peetakse kooli kui institutsiooni rahvuse, riigi ja kogukonna südameks, säilumise, toimetuleku ning edu garantiiks.<ref name=":0" />
Liberaalse, nagu ka humanistliku vaate kandjate seas on neid, kes leiavad, et kool kui institutsioon vastandub sellistele hariduseesmärkidele nagu nt vaba, otsustusvõimelise, autonoomse inimese kasvatamine. Selle vaate äärmuslikud esindajad (''deschoolers, unschoolers'') eitavad kooli kui institutsiooni täielikult. Ajalooliselt enim tuntud koolieitajad on Rousseau (1712 – 1778) ja Illich (1926 – 2002). Traditsiooniliste koolide kadumist on ühe võimaliku stsenaariumina näinud ka OECD tuleviku-uurijad<ref>OECD schooling scenarios. (2001). <nowiki>http://www.oecd.org/dataoecd/56/39/38967594.pdf</nowiki>
OECD. (2001). ''Schooling for Tomorrow.'' '''What Schools for the Future?''' OECD Publishing.
</ref>.
==Vaata ka==
119. rida ⟶ 141. rida:
== Välislingid ==
* [http://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=968165 Haridusseadus]
* https://www.tlu.ee/opmat/ka/opiobjekt/Koolikultuur/index.html
; Eesti kool
* [[Haridus- ja Teadusministeerium]], Koostanud Heino Rannap, [https://www.hm.ee/sites/default/files/eesti_kooli_ja_pedagoogika_kronoloogia.pdf Eesti kooli ja pedagoogika kronoloogia]
| |||