Wilhelm Modenast: erinevus redaktsioonide vahel

[[Modena]] [[toomkapiitel]] valis Wilhelmi [[mai]]s [[1222]] [[piiskop]]iks (sealt ka tema nimi), ta [[ordinatsioon|pühitseti]] piiskopiks [[paavst]] [[Honorius III]] poolt. Ta oli [[4. mai]]st [[1224]] kuni sama aasta [[sügis]]eni [[inkvisiitor]] [[Lombardia]]s. [[31. detsember|31. detsembril]] 1224 nimetas Honorius III ta [[legaat|legaadiks]] [[Liivimaa]]le, [[Taani]], [[Rootsi]] ja [[Pommeri]]sse. Ta pidi esmalt lahendama maa jagamise probleeme [[Vana-Liivimaa]]l [[Albert (Riia piiskop)|piiskop Albert]]i, [[Mõõgavendade ordu]] ja [[Taani]] vahel. [[1225]]. aastal saabus Wilhelm Liivimaale ning viibis seal [[1226]]. aastani. {{kas|Ta püüdis esialgu luua otseselt paavstile alluvat vasallriiki, mida valitsenuks tema poolt määratud vaimulikud isandad, kuid peagi mõistis ta selle teostumatust.}} Nii otsustas Wilhelm kindlaks määrata piirid taanlaste, ordu ja piiskoppide maade vahel. Selleks pidas ta nendega [[Tallinn]]as läbirääkimisi, kus osales ka [[Läti Henrik]]. Võimalik, et [[Henriku Liivimaa kroonika]] oligi koostatud aruandena Wilhelmile, et ta saaks ülevaate [[ristimine|ristimise]] senisest käigust Liivimaal.

 

 

Seejärel ([[1228]]–[[1230]] ja ka hiljem) tegutses Wilhelm [[Preisimaa]]l, aidates sealgi rajada kristlikke võimustruktuure. [[1234]]. aastal saabus ta taas Liivimaale, vahetades välja seal [[1231]]. aastast paavsti legaadina tegutsenud [[Balduin Alnast|Alna Balduin]]i. Seekord oli vaja lahendada Põhja-Eesti küsimus ning et Valdemar II oli oma positsioone tugevdanud, näis ainsaks reaalseks lahenduseks olevat selle tagasiandmine Taanile. {{kas|Wilhelm hakkas aga asjaga venitama, sest oli pigem vaimuliku ordu kui ilmaliku riigi poolt.}} Ent paavst [[Gregorius IX]] hakkas talle survet avaldama, lisaks sellele sai Mõõgavendade ordu [[Saule lahing]]us [[1236]]. aastal hävitavalt lüüa. Maal puhkesid rahutused ning et kristlikku korda jalul hoida, otsustas Wilhem lõpuks Taaniga kompromissile minna. [[1238]]. aastal sõlmiti [[Stensby leping]], millega Taani sai Põhja-Eesti tagasi. Wilhelm jäi sedakorda legaadiks kuni [[1242]]. aastani, tegeledes ühtlasi ka Preisimaa probleemidega.