Vikipeedia

Kool: erinevus redaktsioonide vahel

Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
Resümee puudub
Resümee puudub
1. rida:
{{See artikkel|räägib üldhariduskoolist. Kirjastuse kohta vaata artiklit [[Kool (kirjastus)]].}}
[[Pilt:Kose Gümnaasium 2013.JPG|pisi|[[Kose Gümnaasium]].]]
[[Pilt:Häädemeeste muusikakool.JPG|pisi|[[Häädemeeste Muusikakool]].]]
[[Pilt:Muhu Põhikool.JPG|pisi|[[Muhu Põhikool]].]]
[[Pilt:Aloja muusika- ja kunstikool.JPG|pisi|[[Aloja]] muusika- ja kunstikool Lätis.]]
'''Kool''' (''school, die Schule, koulu, школа;''  kreeka αχολη, ladina ''scholē'' – 'puhkus', mõnulemine, vabadus füüsilisest tegevusest) on haridusasutus õppimise ja õpetamise  jaoks; õpiruumi ja õppekeskkonda võimaldav institutsioon<ref name=":0">Sarv, E-S. (2011). Kool. https://www.scribd.com/doc/84805911/Sarv-Ene-Silvia-Kool</ref>.  Ka kindla koolikorra ja [[õpilaskond|õpilaskonnaga]] [[õppeasutus|õppe-]] ja [[kasvatusasutus]], kus [[õpilane|õpilased]] omandavad [[õpetaja]] juhendamisel [[teadmine|teadmisi]], [[oskus]]i ja [[vilumus]]i.
 
Eesti keeles kasutatakse sõna ''kool'' sageli [[õppeasutus]]e [[sünonüüm]]ina, kitsamas tähenduses tähendab see sõna ka '''[[koolimaja]]'''. Osaliselt on selle sõna kasutusvaldkond algsest põhitähendusest kaugenenud – [[elukool]], [[koertekool]], [[puukool]].
 
Üldiselt on kool määratletud kui õppe-kasvatusasutus organiseeritud õppe, [[kasvatus]]e, [[haridus]]e jaoks nii kasvavale põlvkonnale kui täiskasvanutele. Sõna "kool" tähistab haridusvaldkonnas: hoonet (hooneid), kus toimub õppimine-õpetamine; omavalitsus-, riigi- või eraõiguslikul alusel toimivat haridusasutust, kus realiseerub inimese (tavaliselt lapse või noore) õigus [[üldharidusÜldhariduskool|(üld)haridusele]]; [[kasvukeskkond]]a erinevas vanuses, erinevatest rahvustest, sotsiaalsetest kihtidest ja subkultuuridest[[subkultuur]]idest, erinevate isikuomadustega, füüsilise, vaimse ja intellektuaalse potentsiaaliga jne lastele, noortele ja täiskasvanutele; töökohta erinevas rollis isikutele. Kool on tunnistatud ühiskonna jaoks universaalseks organisatsiooniks, mis tagab ühiskonna funktsioneerimise, edastades põhiväärtusi ja norme<ref> (nt [[Émile Durkheim|Durkheim]] 1858–1917, [[Michel Foucault|Foucault]] 1926–1984</ref>). Kooli mõiste hõlmab ka väljaspool (üld)haridust toimuva õppimise-õpetamise kohta ja organisatsiooni, nagu nt huvikoolid[[huvikool]]id, kunstikoolid[[kunstikool]]id, muusikakoolid[[muusikakool]]id jm. Eesti keeles hõlmab kool keeleliselt ka [[kutsekool]]e, [[ülikool]]e, [[rahvaülikool]]e.
 
Sajandeid on filosoofias, praktikas ja poliitikas eksisteerinud lahkarvamused selle suhtes, kas kool on vaid õppimise (akadeemiliste teadmiste ja seonduvate oskuste omandamise) asutus või on kool haridusasutus laias mõttes – kultuuri taastootja, uue kultuuri looja ja õpilaste kasvataja. Olulisim kooli kriitika on seotud kooli pedagoogilise küljega – indoktrineeriv ja autoritaarne, õpilase isiksust ja vajadusi eirav koolimudel tingis 20. sajandi algul reformpedagoogikate ja nn alternatiivkoolide tekke. Kooliga seonduvaid kriitilisi seisukohti on kajastanud nt [[John Dewey]] (1859–1952), P. McLaren (1948), P.[[Paulo Freire]] (1921–1997) jpt, Eestis V-R Ajaloolist [[Viive-Riina Ruus|Ruus]] (1936) [[Tiiu Kuurme]] (1953)<ref name=":1">Mikser, Rain (Toim.). (2013). Eesti haridusterminoloogia leksikon. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.</ref> jpt.
 
== Ajaloolist ==
Kooli kui institutsiooni eesmärgid ja ülesanded olenevad ühiskonna arengu(taseme)st, demokraatlikkusest, valitsevast ideoloogiast. Juba kogukondlikus ühiskonnas toimunud [[initsiatsioon]]<nowiki/>iriituseks ettevalmistamisel on täheldatud teatavaid formaalsele koolile omaseid jooni. Esimesed koolid tekkisid praegustel andmetel Lähis-Idas ja Idas ([[Babüloonia]], [[Assüüria]], [[Vana-Egiptus|Egiptus]], [[India]], [[Vana-Hiina|Hiina]] jm) kui vaimulike koolid pühakodade juures, õukonnakoolid kõrgkihi õpetamiseks, kirjutajatekoolid administratiivvajaduste rahuldamiseks. Antiikmaailmas olid koolid olulisim osa kasvatussüsteemist Spartas[[Sparta]]s, Ateenas[[Ateena]]s, [[Rooma riik|Rooma riigis]]. Feodalismi ajal arenesid Idamaades koolid vastava religiooni (hinduism[[induism]], budism[[buddism]], [[islam]]) mõjusfääris täites ühiskonna taastootmise rolli (nt kasti taastoomine Indias – [[Brahmanism|brahmanite]] koolid templite juures). Idamaades oli ka kogukonnakoole põlluharijatele ja kõrgemaid vaimulikke koole. Koolides õpiti üldjuhul [[pühakiri|pühakirjatekste]], eeposeid[[eepos]]eid jm mütoloogiat[[mütoloogia]]t, grammatikat[[grammatika]]t, [[ajalugu]], filosoofiat[[filosoofia]]t, astronoomiat[[astronoomia]]t, meditsiini[[meditsiin]]i. Läänemaades olid keskajal kõik koolid katoliikliku kiriku valitsemise all. Alates 5. sajsajandist avati mõnede kirikute ja kloostrite juures poistekoolid, 12. sajsajandil tekkisid linnades esimesed ülikoolid ja 13–1413.–14. sajsajandil hakkasid tekkima mittekiriklikud gildi- jt koolid. Tekkisid ka ilmalike aadlike jm lastele määratud grammatikakoolid, avalikud koolid Inglismaal, linlastele tekkisid reaal-, kaubandus- jm koolid. [[Kiievi-Vene|Kiievi Venemaal]] on andmeid koolidest kloostrite, kirikute ja vürstide õukondade juures alates 10 .-13. sajsajandil. Tsaari-Venemaal oli kihistunud ja sooliset, religioosselt või rahvuslikult piiratud koolide süsteem (aadlikoolid, sõjaväe eehk kadettide koolid jm) ning rahvakoolid alghariduse andmiseks. Jumalasõna oli kõigis koolides kohustuslik, järjepidevus haridusastmete vahel puudus. Kirjaoskamatus lihtrahva hulgas oli massiline<ref name=":0" /><ref>Tilk, Maria 2003. Kasvatus eri kultuurides. I. Pärnu: Trükk.</ref><ref>Tilk, Maria 2004. Kasvatus eri kultuurides. II. Pärnu: Trükk.</ref><ref>Tilk, Maria 2006. Kasvatus eri kultuurides. III. Imavere: Imaprint.</ref>.
19. saj muudeti enamikus arenenud riikides kooliharidus mõlemast soost lastele kohustuslikuks (Venemaal peale 1917. a revolutsiooni), mõnel pool muudeti koolid ilmalikuks (nt Prantsusmaa). Klassikaliste koolide õppekavadesse tungisid loodusteaduslikud ja reaalained, tekkisid reaal- ja kutsekoolid. ▼
20. saj lõpuks oli enamuses arenenud riikides kehtestatud kohustuslik kooliharidus vähemalt kuni 16. eluaastani. Õppimine toimub enamasti riikliku kontrolli all olevate [[õppekava]]de alusel, mida koolid võivad rohkem või vähem kohandada piirkonna ja õpilaste eripära arvestades<ref name=":0" />.▼
 
▲19. sajsajandil muudeti enamikus arenenud riikides kooliharidus mõlemast soost lastele kohustuslikuks (Venemaal pealepärast [[1917. aaasta revolutsioonid Venemaal|1917. aasta revolutsiooni]]), mõnel pool muudeti koolid ilmalikuks (nt Prantsusmaa). Klassikaliste koolide õppekavadesse tungisid loodusteaduslikud ja reaalained, tekkisid reaal- ja kutsekoolid.
===Eesti kooli ajaloost===▼
▲20. sajsajandi lõpuks oli enamuses arenenud riikides kehtestatud kohustuslik kooliharidus vähemalt kuni 16.16nda eluaastani. Õppimine toimub enamasti riikliku kontrolli all olevate [[õppekava]]de alusel, mida koolid võivad rohkem või vähem kohandada piirkonna ja õpilaste eripära arvestades<ref name=":0" />.
Eesti kooli ajalugu on uurinud [[Lembit Andresen]], E. Laul, [[Väino Sirk]] jt. Ürikutes on märgitud koolitust kloostrite ja toomkirikute juures Eesti aladel 13–14. saj alates. Luteri kirik nõudis maarahva lugema õpetamist ning 17. saj lõpuks oli kool peaaegu igas kihelkonnas.<ref name=":0" /> Õpetajate väljaõpetamist alustati 1684. a tollase Tartu lähedal (nüüd Forseliuse park Tähe tänaval) Wittenbergi ülikooli kasvandiku, Harju-Madiselt pärit [[Bengt Gottfried Forselius]]e (1660–1688) initsiatiivil. Tema poolt algatatud kutseliste koolmeistrite koolitust oli omal ajal ainulaadne Euroopas. 1686. aastast alustasid Forseliuse kasvandikud õpetajatööd üle Eesti ja panid nii aluse Eesti rahvakoolile.▼
 
▲=== Eesti kooli ajaloost ===
Tänu koolide üsna ühtlasele levikule ja luterlikule lugemistraditsioonile ole Eesti rahvas 20. sajandi algul kirjaoskaja. Eesti iseseisvumine 1918. a tähendas koolivõrgu kiiret korrastamist. Kehtestati [[ühtluskool]]i süsteem, mille esimese astme moodustas kuueaastane emakeelne, kohustuslik, maksuta ja ilmalik algkool. Algkoolid olid valdavalt segakoolid, keskkoolid aga sageli poiste- või tüdrukutekoolid. [[Johannes Käis]]i (1885–1950) algatatud kooliuuendusliikumine, mille märksõnadeks oli [[üldõpetus]], [[Töökoolipedagoogika|töökool]] ja individuaalne tööviis, haaras suure osa eesti õpetajaid ning tutvustas neid oma aja eesrindliku, Eesti jaoks kohandatud pedagoogilise mõtte ja meetoditega.▼
▲'''[[Eesti kooli ajalugu]]''' on uurinud [[Lembit Andresen]], E. Laul, [[Väino Sirk]] jtjmt. Ürikutes on märgitud koolitust kloostrite ja toomkirikute juures Eesti aladel 13–1413.–14. sajsajandist alates. Luteri kirik nõudis maarahva lugema õpetamist ning 17. sajsajandi lõpuks oli kool peaaegu igas kihelkonnas.<ref name=":0" /> Õpetajate väljaõpetamist alustati 1684. aaastal tollase Tartu lähedal (nüüd [[Forseliuse park]] [[Tähe tänavaltänav]]al) Wittenbergi ülikooli kasvandiku, Harju-Madiselt pärit [[Bengt Gottfried Forselius]]e (1660–1688) initsiatiivil. Tema poolt algatatud kutseliste koolmeistrite koolitust oli omal ajal ainulaadne Euroopas. 1686. aastast alustasid Forseliuse kasvandikud õpetajatööd üle Eesti ja panid nii aluse Eesti rahvakoolile.
Eesti okupeerimisest 1940. aastal ja edasi sõjajärgsel perioodil kehtis Eestis Nõukogude Liidu koolikord. Alates 1918. aastast kehtestati NL koosõpe, koolid olid kirikust lahutatud, st ilmalikud, üldhariduslikud, polütehnilised, tasuta, õpilased võisid olla osalisel riiklikul ülalpidamisel, saada riiklikku stipendiumi (õppetoetust, eriti tehnikumides, ülikoolides). 1962. aastal kehtestati NL, sh ka Eestis (ENSVs) üldine 8-kl ja 1976. aastal üldine kohustuslik keskharidus (10 klassi venekeelses, 11 klassi eesti koolis). Erinevalt muust NL-st töötasid Eestis nn süvaõppega ehk kallakuga koolid (füüsika-matemaatika-, kunsti-, võõrkeelekallak), mitmetes ainetes kasutati eesti autorite, mitte üleliidulisi õpikuid. 1987. a  algas rahvuskooli taasloomisele suunatud kooli- ja õppekavareform, eestikeelsed koolid läksid samm-sammult üle 12-aastasele õppele. 1995. a-st on Eestis üldhariduskool 12-klassiline (9-klassiline põhikool ja 3-klassiline keskkool e gümnaasium), 2011. a-st algas põhikooli- ja gümnaasiumiastme eraldamine institutsionaalselt erinevateks koolideks.<ref>Sirk, V. (2005). Koolitatud koolmeister ja tärkav Eesti intelligents. Forseliuse Sõnumid, 12, 17 – 22</ref><ref>Nagel, V. (2006). Hariduspoliitika ja üldhariduskorraldus Eestis aastatel 1940–1991. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus</ref><ref>Laul, E. (Koost) (1979). Hariduse ja kooli ajaloost Eestis. Tallinn, 1979.</ref><ref>Iveta Ķestere, Ene-Silvia Sarv, Vaineta Juškiene, Janina Bukantiene, Antanas Lukoševičius (2013). '''Schools of general education'''. Dr. Iveta Ķestere, Dr. Aida Kruze, University of Latvia (Toim.). History of Pedagogy and Educational Sciences in the Baltic Countries from 1940 to 1990: an Overview. Riga, Latvia: SIA Izdevniecība (Publishing house) RaKa, 42 – 68.</ref> ▼
 
▲Tänu koolide üsna ühtlasele levikule ja luterlikule lugemistraditsioonile ole Eesti rahvas 20. sajandi algul kirjaoskaja. Eesti iseseisvumine 1918. aaastal tähendas koolivõrgu kiiret korrastamist. Kehtestati [[ühtluskool]]i süsteem, mille esimese astme moodustas kuueaastane emakeelne, kohustuslik, maksuta ja ilmalik algkool. Algkoolid olid valdavalt segakoolid, keskkoolid aga sageli poiste- või tüdrukutekoolid. [[Johannes Käis]]i (1885–1950) algatatud kooliuuendusliikumine, mille märksõnadeks oli [[üldõpetus]], [[Töökoolipedagoogika|töökool]] ja individuaalne tööviis, haaras suure osa eesti õpetajaid ning tutvustas neid oma aja eesrindliku, Eesti jaoks kohandatud pedagoogilise mõtte ja meetoditega.
==Koolide jaotusi==▼
Olenevalt sellest, kes on kooli organiseerija ja rahastaja, jaotuvad koolid enamasti riiklikeks, munitsipaal- (kohaliku omavalitsuse) ja erakoolideks, mida finantseerivad ja korraldavad eraisikud, religioossed või ühiskondlikud organisatsioonid. Edastatavate teadmiste ja oskuste seisukohalt on koolid üldhariduslikud ja kutsekoolid; haridustasemelt – alg-, põhi-, kesk- ja kõrgkoolid; suhetes religiooniga – ilmalikud ja konfessionaalsed (kiriku-, religioossed) koolid; õppijate soolisest koosseisust lähtuvalt – poiste-, tüdrukute- ja segakoolid; kooli õppe-kasvatussüsteemi (pedagoogilise süsteemi) erinevustelt – autorikoolid (nt Venemaal), kultuuride dialoogi koolid, [[Waldorfi pedagoogika|waldorf- ehk Steiner-koolid]], [[Montessori pedagoogika|Montessori-koolid]], Sudbery Valley<ref name=":2">http://www.sudval.org/</ref> tüüpi koolid, arendava õppe koolid, jne. Sageli jaotatakse koolid tava- ehk traditsioonilisteks ehk peavoolukoolideks ja nn alternatiivkoolideks, mis võivad omada riiklikust erinevat kasvatusfilosoofiat ja inimpilti, sageli ka õppekava. Paljud alternatiivkoolid kuuluvad demokraatlike vabakoolide kategooriasse. Erivajadustega õpilased kas integreeritakse üldhariduskoolidesse või õpivad erikoolides. Koolide tüpoloogiaid on loodud, lisaks eelnevatele, ka õppiva organisatsiooni, koolikultuuri jm aspekte silmas pidades (Eestis nt Ruus jt<ref>Ruus, V.-R., Veisson, M., Leino, M., Ots, L., Pallas, L., Sarv, E.-S., Veisson, A. (2007). Õpilaste edukus, toimetulek ja heaolu koolis. Rmt. ''Eesti kool 21. sajandi algul: kool kui arengukeskkond ja õpilaste toimetulek.'' Koostanud M. Veisson, V.-R. Ruus, toimetanud T. Kuurme. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 17–58. </ref>, Sarv<ref>Sarv, E-S. (2008). Õpetaja ja kool õpilase arengu toetajana: õpetaja enesest ja koolist. Tallinn, TLÜ kirjastus.</ref>). Keskseks küsimuseks kus vastanduvad erinevad paradigmaatilised lähenemised koolile on õpilase koolitaju, rahulolu ja areng koolis<ref>Sarv, E-S, Ruus, V-R. (2010). Mida ootavad õpilased õpetajalt ja koolilt ning kuidas nad hindavad oma ootuste täitumist? Ruus, V-R, Sarv, E-S (koostajad). Õpetaja esmaharidus. Olukord ja probleemid 21. sajandi alguses.hinnang õpetajale. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 36–47</ref>. ▼
 
▲Eesti okupeerimisest 1940. aastal ja edasi sõjajärgsel perioodil kehtis Eestis Nõukogude Liidu koolikord. Alates 1918. aastast kehtestati NL koosõpe, koolid olid kirikust lahutatud, st ilmalikud, üldhariduslikud, polütehnilised, tasuta, õpilased võisid olla osalisel riiklikul ülalpidamisel, saada riiklikku stipendiumi (õppetoetust, eriti tehnikumides, ülikoolides). 1962. aastal kehtestati NL, sh ka Eestis (ENSVs) üldine 8-kl ja 1976. aastala – üldine kohustuslik keskharidus (10 klassi venekeelses, 11 klassi eesti koolis). Erinevalt muust NL-st töötasid Eestis nn süvaõppega ehk kallakuga koolid (füüsika-matemaatika-, kunsti-, võõrkeelekallak), mitmetes ainetes kasutati eesti autorite, mitte üleliidulisi õpikuid. 1987. a  algas rahvuskooli taasloomisele suunatud kooli- ja õppekavareform, eestikeelsed koolid läksid samm-sammult üle 12-aastasele õppele. 1995. a-staastast on Eestis üldhariduskool 12-klassiline (9-klassiline põhikool ja 3-klassiline keskkool eehk gümnaasium), 2011. a-st algas põhikooli- ja gümnaasiumiastme eraldamine institutsionaalselt erinevateks koolideks.<ref>Sirk, V. (2005). Koolitatud koolmeister ja tärkav Eesti intelligents. Forseliuse Sõnumid, 12, 17 – 22</ref><ref>[[:Pilt://localhost/javascript/ doPostBack('ctl00$ContentPlaceHolder1$PortaalIsikuPublikatsioonid1$GridView1$ctl08$LinkButton1','')|Nagel, V. (2006). Hariduspoliitika ja üldhariduskorraldus Eestis aastatel 1940–1991. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus]].</ref><ref>Laul, E. (Koost) (1979). Hariduse ja kooli ajaloost Eestis. Tallinn, 1979.</ref><ref>Iveta Ķestere, Ene-Silvia Sarv, Vaineta Juškiene, Janina Bukantiene, Antanas Lukoševičius (2013). '''Schools of general education'''. Dr. Iveta Ķestere, Dr. Aida Kruze, University of Latvia (Toim.). History of Pedagogy and Educational Sciences in the Baltic Countries from 1940 to 1990: an Overview. Riga, Latvia: SIA Izdevniecība (Publishing house) RaKa, 42 – 68.</ref>
Koolis toimuva institutsionaliseeritud õppe alternatiivina on levinud [[koduõpe]] e kodukoolitus (''home schooling''), mis mõnes riigis on toetatud või piiratud nõudega kinnistada laps tavakooli juurde, teistes on loodud iseseisev koduõppe- v koduõppekoolide süsteem oma õppekavade, õppematerjalide ja tugi- ning sertifitseerimissüsteemiga. Tänapäeval on koduõpe sageli toetatud [[virtuaalkool]]iga.<ref name=":0" />▼
 
▲== Koolide jaotusi ==
▲Olenevalt sellest, kes on kooli organiseerija ja rahastaja, '''jaotuvad koolid''' enamasti riiklikeks, munitsipaal- (kohaliku omavalitsuse) ja erakoolideks, mida finantseerivad ja korraldavad eraisikud, religioossed või ühiskondlikud organisatsioonid. Edastatavate teadmiste ja oskuste seisukohalt on koolid üldhariduslikud ja kutsekoolid; haridustasemelt – alg-, põhi-, kesk- ja kõrgkoolid; suhetes religiooniga – ilmalikud ja konfessionaalsed (kiriku-, religioossed) koolid; õppijate soolisest koosseisust lähtuvalt – poiste-, tüdrukute- ja segakoolid; kooli õppe-kasvatussüsteemi (pedagoogilise süsteemi) erinevustelt – autorikoolid (nt Venemaal), kultuuride dialoogi koolid, [[Waldorfi pedagoogika|waldorf- ehk Steiner-koolid]], [[Montessori pedagoogika|Montessori-koolid]], Sudbery Valley<ref name=":2"><nowiki>http://www.sudval.org/</nowiki>) </ref> tüüpi koolid, arendava õppe koolid, jne. Sageli jaotatakse koolid tava- ehk traditsioonilisteks ehk peavoolukoolideks ja nn alternatiivkoolideks, mis võivad omada riiklikust erinevat kasvatusfilosoofiat ja inimpilti, sageli ka õppekava. Paljud alternatiivkoolid kuuluvad demokraatlike [[:en:List_of_democratic_schools|vabakoolide]] kategooriasse. Erivajadustega õpilased kas integreeritakse üldhariduskoolidesse või õpivad erikoolides. Koolide tüpoloogiaid on loodud, lisaks eelnevatele, ka õppiva organisatsiooni, koolikultuuri jm aspekte silmas pidades (Eestis nt Ruus jt<ref>Ruus, V.-R., Veisson, M., Leino, M., Ots, L., Pallas, L., Sarv, E.-S., Veisson, A. (2007). Õpilaste edukus, toimetulek ja heaolu koolis. Rmt. ''Eesti kool 21. sajandi algul: kool kui arengukeskkond ja õpilaste toimetulek.'' Koostanud M. Veisson, V.-R. Ruus, toimetanud T. Kuurme. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 17–58. </ref>, Sarv<ref>Sarv, E-S. (2008). Õpetaja ja kool õpilase arengu toetajana: õpetaja enesest ja koolist. Tallinn, TLÜ kirjastus.</ref>). Keskseks küsimuseks kus vastanduvad erinevad paradigmaatilised lähenemised koolile on õpilase koolitaju, rahulolu ja areng koolis<ref>[[:Pilt://localhost/javascript/ doPostBack('ctl00$ContentPlaceHolder1$PortaalIsikuPublikatsioonid1$GridView1$ctl03$LinkButton1','')|Sarv, E-S, Ruus, V-R. (2010). Mida ootavad õpilased õpetajalt ja koolilt ning kuidas nad hindavad oma ootuste täitumist? Ruus, V-R, Sarv, E-S (koostajad). Õpetaja esmaharidus. Olukord ja probleemid 21. sajandi alguses.hinnang õpetajale. Tallinn: Tallinna Ülikooli KirjastusKirjastu]]<nowiki/>s, 36–47</ref>.
 
▲Koolis toimuva institutsionaliseeritud õppe alternatiivina on levinud [[koduõpe]] e kodukoolitus (''home schooling''), mis mõnes riigis on toetatud või piiratud nõudega kinnistada laps tavakooli juurde, teistes on loodud iseseisev koduõppe- v koduõppekoolide süsteem oma õppekavade, õppematerjalide ja tugi- ning sertifitseerimissüsteemiga. Tänapäeval on koduõpe sageli toetatud [[virtuaalkool]]<nowiki/>iga.<ref name=":0" />
 
=== Peavoolukoolid ===
34. rida ⟶ 36. rida:
Traditsiooniliste ehk peavoolu koolide kõrval on paljudes arenenud riikides olemas erinevatel põhimõtetel loodud era- või riiklikud alternatiivkoolid. Alternatiivkoolid, sh vabakoolid erinevad tavakoolidest oma kasvatusfilosoofia, õppe sisu, õppemeetodite või õppe korralduse poolest. Tuupimiskoolile ja autoritaarsele kasvatusele vastanduvaid alternatiivkoole tekkis juba 20. sajandi algul, massiliselt aga 1960ndatel. Tuntumateks alternatiivkoolideks nt USAs on avatud koolid (puudub traditsiooniline klassideks jaotumine), seinteta koolid (kohaliku kogukonna avar kasutamine õppe ja sotsiaalse baasina), magnetkoolid (õppekeskused konkreetse teadmusvaldkonna, nt muusika süvaõppeks). Siia kuuluvad ka nn tänava-akadeemiad, mis pakuvad keskharidusvõimalust noortele, kes valdavalt sotsiaalsetel põhjustel seda tavakoolis ei saanud.<ref name=":0" /> 
 
Maailmas enim levinud alternatiivkoolideks on Steiner-[[Waldorfi ekool]] waldorfkoolidehk Steineri kool (Eestis alates 1990) ja Montessorikoolid[[Montessorikool]]id.<ref name=":1" />
 
=== Autorikoolid ===
'''Autorikooli''' mõiste oli kasutusel 80ndate lõpust eelkõige Venemaal. Autorikoolid seadustati 1992. a. Venemaa haridusseadusega. Autorikool (''avtorskaja škola, авторская школа'') oli eksperimentaalne õppeasutus, mille tegevus oli projekteeritud ja toimus autori või autorite kollektiivi poolt välja töötatud pedagoogilis-psühholoogiliste ja/või organisatsiooni- ja juhtimiskontseptsioonide alusel. Nende tekkimine ja areng oli seotud haridusasutuste autonoomsuse ja hariduse detsentraliseerimise ning mitmekesistamise printsiibiga Venemaal 1980ndate [[perestroika]] käigus. Autorikoolide kontseptsioonid ja tegelik töö põhines sageli traditsioonilistele koolile vastandumisel ja nende tegevuse kriitikal, uute meetodite eeliste tõestamisel. Autorikoolide loojaks oli nii teadlasi kui praktikuid. Enamasti on autorikoolid tuntud looja, kontseptsiooni autori nime järgi (nt V. A. Karakovski kool, E. A Jamburgi kool jt) või kontseptsiooni filosoofilis-pedagoogilise nimetuse/idee järgi – kultuuride dialoogi kool (V. S. Bibler,[https://ru.wikipedia.org/wiki/Библер,_Владимир_Соломонович] S. J. Kurganov), arendava õppe kool (V. V. Davõdov), ennastmääratlev kool (A. N. Tubelski) jmt.<ref name=":0" />
 
Autorikooliks selle ülaltoodud mõistes oli ka nt Tagore kool ja Mahatma Gandhi kool 19.–20.19–20 sajandi vahetusel Indias, seda on ka Sudbery Valley<ref name=":2" /> kool USAs, SummerhilliSummerhill kool<ref>https://en.wikipedia.org/wiki/Summerhill_School</ref> Ühendkuningriigis jpt.
 
=== Harjutuskoolid ===
Laboratooriumi- või harjutuskoolid on kolledžite või ülikoolide juurde kuuluvad koolid kasvatus-õpetusideede kontrollimiseks ja/või õpetajate koolitamiseks. Ajaloost tuttavaimad näited on nt John Dewey laboratoorium-kool USAs, [[Tartu Õpetajate Seminar]]i Harjutuskool jmt.
 
=== Kokkuvõtteks ===
Kõige üldisemalt võib öelda, et rahvusriikide teke, industrialiseerimine ja urbaniseerumine 19–2019.–20. sajsajandil tõi kaasa muutunud nõuded haridusele (noorte teadmistele, oskustele), mis tingis koolituse struktureerumise, institutsionaliseerumise ja bürokratiseerumise, koolide juhtimise tsentraliseerumise ning kooli kasvava rolli perekonna abistaja ja asendajana. Koolide kasutamine poliitiliste ja sotsiaalsete väärtuste (lojaalsus võimule, patriotism jm) õpetamiseks saavutas ekstreemse taseme ja intensiivsuse Natsi-Saksamaal (1933–1945) ja Nõukogude Liidus (1917–1991). Ka tänapäeval peetakse kooli kui institutsiooni rahvuse, riigi ja kogukonna südameks, säilumise, toimetuleku ning edu garantiiks.<ref name=":0" />
 
==Vaata ka==
112. rida ⟶ 114. rida:
 
==Viited==
{{viitedViited}}
 
== Välislingid ==
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/wiki/Kool"