Riia ajalugu: erinevus redaktsioonide vahel

Tulevase Riia kohale tekkis asustus 10. sajandil.<ref>[http://www.letonika.lv/groups/default.aspx?cid=31527&r=2&lid=31527&q=&h=168 Rīga, Letonika.lv]</ref> 12. sajandil ja linna rajamise ajal paiknes seal kaks küla: üks tolleaegse Riia järve kaldal praeguse Alberti väljaku kohal, teine tolleaegsel [[Daugava]] rannal praeguse Peldu tänava kandis.<ref name="Indrik2-9" /><ref name="Henriku Liivimaa kroonika, lk 30">Henriku Liivimaa kroonika, lk 30</ref> Arheoloogilised leiud viitavad, et lisaks [[liivlased|liivlastele]] on seal elanud ka [[kuralased|kuralasi]], [[võndlased|võndlasi]], [[semgalid|semgaleid]] ja [[slaavlased|slaavlasi]].<ref name="Indrik2-9">Indriķa hronika, II peatükk, kommentaar 9</ref><ref>Šne, lk 33</ref> Nüüdse [[Riia toomkirik]]u kohal oli kalmistu.<ref> name="Henriku Liivimaa kroonika, lk 30<"/ref> Riia järveks kutsutud kunagises Daugava jõeharus asus looduslik sadam Daugaval kulgeval [[kaubatee varjaagide juurest kreeklasteni|kaubateel]], mis ühendas Idamaid Skandinaavia ja Lääne-Euroopaga.<ref>Henriku Liivimaa kroonika, lk 35</ref><ref>Lang, lk 265</ref>

1184. aastal saabus [[Bremen]]ist pärit ja Daugava suudmes kaubandusega tegelevate saksa kaupmeeste kutsel [[Liivimaa]]le [[Üksküla]]sse preestriks ja [[Misjonär|misjonitööd]] läbi viima [[augustiinlaste mungaordu]] liige [[Meinhard]], kelle tegevust toetas ka [[Rooma-katoliku kirik]]u [[Bremeni-Hamburgi peapiiskopkond]], mis oli juba pikaajaliselt seotud kirdepoolsetele aladele ristiusu levitamisega.<ref name=Fonne>Fonne, lk 65–75</ref><ref>Henriku Liivimaa kroonika, lk 25</ref> 1186. aastal Bremeni peapiiskopi [[Hartwig II]] poolt vastloodud [[Üksküla piiskopkond|Üksküla piiskopkonna]] piiskopiks pühitsetud Meinhardi tegevus erilisi tulemusi siiski ei toonud.<ref name="ReferenceA">Henriku Liivimaa kroonika, lk 25–29</ref> Pärast tema surma 1196. aastal piiskopiks saanud [[Berthold (Liivimaa piiskop)|Berthold]] sai järgmise [[Rooma paavst]]i [[Coelestinus III]] toetuse [[ristisõda|ristisõdijate]] kasutamiseks [[Liivimaa]] ristiusuliste kaitsmiseks ja [[apostaat]]ide karistamiseks, kuid praktikas hakati neid kasutama ka mittekristlaste [[ristiusk]]u sundimiseks.<ref name=Fonne /> Berthold tapeti vägivaldsele ristiususamisele vastu olnud liivlaste ja piiskopi ristisõdijate vahel tulevase Riia linna asukohal toimunud [[Riia lahing (1198)|lahingus]] liivlase [[Ymaut]]i poolt 1198. aastal.<ref>Henriku Liivimaa kroonika, lk 25–29<name="ReferenceA"/ref>

1209. aastal ehitati [[Riia Püha Peetri kirik]]. 25. juulil [[1211]] pandi nurgakivi praegusele [[Riia toomkirik]]ule, kuid [[1215]]. aasta veebruaris-märtsis toimus linnastulekahi, mis hävitas Riia linna; tules hävines esimene [[toomkirik]], sellega külgnenud hooned ja esimene Turaida liivlaste juhi [[Kaupo]] korraldusel juba 1203. aastal ehitatud Püha Jakobi kirik. Aastatel 1221–1226 alustas tegevust [[Riia raad]] ning linna omavalitsuse kehtestamisega ühtlasi tunnistati Riia linna, [[Riia piiskop]]i ja [[Mõõgavendade ordu]] võrdõiguslikkust. Riiale omistatakse [[Gotland]]i ([[Visby]]) [[linnaõigused]].

Varsti pärast [[Eberhard von Monheim]]i saamist [[Liivimaa ordumeister|ordumeistriks]] [[25. mai]]l 1328 hakkas Riia linn mässama ordumeistri vastu ning 23. juunil 1328 põletasid riialased [[Daugavgrīva]] (Dünamünde) aleviku. Riialased pöördusid abi saamiseks [[Leedu suurvürstiriik|leedulaste]] poole, kes [[1329]]. aasta septembris korraldasid sõjakäigu, mis ulatus [[Paistu|Paistuni]]ni. Peale leedukate tagasipöördumist asus Monheim septembris piirama Riia linna. Pärast pikka piiramist alistus Riia linn [[17. märts]]il [[1330]] ordumeistrile. Alistumise märgiks pidi linn ühest kohast müüri maha kiskuma. Peale seda lasi ordumeister Riia kõrvale ehitada [[Riia ordulinnus]]e.

Liivimaa ordu ja Riia linna vahel puhkenud nn [[KümneaastaseKümneaastane sõda|Kümneaastase sõja]] ajal (1481–1491) ründasid [[1484]]. aastal linnaelanikud ordumeistri kantsi Riia lossi ja pärast kuuekuulist piiramisrõngas olemist, andis lossi garnison alla ning [[Riia raad]] otsustas lossi maha lõhkuda. [[Liivimaa ordu maameister|Liivimaa ordu maameistri]] residents viidi üle [[Cēsis]] (eesti: Võnnu). Ordumeister [[Walter von Plettenberg]]i valitsuse ajal Liivimaa ordu ja Riia linna vägede vahelise [[Neuermühleni lahing]]u tulemusel, mille võitsid orduväed tunnistas Riia peapiiskop ja Riia linn, ordu ülemvõimu Liivimaal ja Kirchholmi leppe järgne olukord taastati, samuti ehitati taas üles Riia ja [[Dünamünde ordulinnus]]ed.

[[Vene-Poola sõda (1562–1582)|Vene-Poola sõja]] tulemusel sõlmis [[Moskva tsaaririik]] [[1582]]. aastal [[Rzeczpospolita]]ga [[Jam-Zapolski vaherahu]] ning Lõuna-Eesti ja Liivimaa (endised Liivimaa ordu ja Riia peapiiskopkonna ja Tartu piiskopkonna alad) jäid Poolale ning Riia linn läks [[7. aprill]]il [[1581]] Poola kuninga võimu alla, kuid jäi [[1582]]. aastani [[vabalinn]]a staatusse, Riia oli ka 1561. aastal moodustatud [[Liivimaa rüütelkond|Liivimaa rüütekonna]] keskus.

Rzeczpospolita ja [[katoliku kirik]]u ülemvõimu taastamise järel tugevnes [[Rooma paavst]]ile alluva poola katoliku kiriku mõju [[usupuhastus]]ega [[luterlus|luteri usku]] läinud Läti ja [[Liivimaa hertsogkond|Liivimaa elanikkonnale]]. [[Rzeczpospolita]] võimu all ja [[katoliiklus]] Riias ja Liivimaal taastati, eriti tugevalt juurdus katoliiklus [[Latgale]]s. Riias anti Poola võimude nõudel katoliku kogudusele üle seni lätlaste luteri kogudusele kuulunud [[Riia Püha Jakobi kirik]] (''Svētā Jēkaba katedrāle'') (Vt. [[Reformatsioon Liivimaal]] ja [[vastureformatsioon]]). [[1582]]. aastal kehtestas Rooma paavst [[Gregorius XIII]] uue ehk [[Gregoriuse kalender|Gregoriuse kalendri järgse]] [[ajaarvamine|ajaarvamissüsteem]]i, mis [[Poola kuningas|Poola kuninga]] [[Stefan Batory]] korraldusega viidi sisse ka 1582. aastal Liivimaa hertsogkonnas ja Riia linnas. Uuele ajaarvamisele ülemineku korralduse täitis [[Riia raad]] alles [[1584]]. aastal, pärast suure rahatrahviga ähvardamist. Riia rae allumine Poola keskvõimu nõudmistele, kutsus esile 1584. aasta [[jõulud]]e ajal rahvarahutused Riias, nn 1584.–[[1589]]. aasta [[kalendrirahutused]]. Uue kalendi järgi peetava jõulu[[missa]] ajal tungisid Riia linnakodanikud Püha Jakobi kiriku ja rüüstasid selle. Rahutuste süüdlasena vahistati [[Riia toomkool|Riia]] [[toomkool]]i [[rektor]] Heinrich Möller. Vastuseks mässu alustanud linnakodanikud [[Martin Gize]] juhtimisel vabastasid Mölleri ning rüüstasid [[bürgermeister|bürgemeistri]] ja Riia [[linnusekrahv]]i [[Nicolaus Eck]]i elamu ning võtnud linnas võimu, hukkasid Poola kuningat pooldanud [[sündik]]use Gotthard Wellingi ja endise rae bürgermeistri Johann Tastiuse. Tänu Poola kuninga Stefan Batory surmale [[1586]]. aastal ja sellele järgnenud uue Poola kuninga valimise protsessile saavutati kompromiss ja kuninga vastu ülestõusnute karistamine alles viie aasta pärast, 1589. aastal.

[[Rootsi-Poola sõda (1617–1618)|Sõjategevuses aastatel 1617–1618]], 1617. aasta juunis saabusid Rootsi väed Väina jõe suudmesse nelja Rootsi sõjalaevaga ning võtsid Väina jõe suudmes asunud Daugavgriva kindluse [[Wolmar Farensbach]]ilt üle. Juuli lõpul saabus laevadega umbes 2000-meheline Rootsi vägi, kes ei julgenud aga hästi kindlustatud [[Riia kindlus]]t rünnata, vaid purjetas [[Pärnu piiramine (1617)|Pärnu alla ja sundis linna mõnepäevase piiramise järel]], [[11. august]]il kapituleeruma. Rootsi väed okupeerisid Liivimaa ranniku, [[Grobina]]st [[Pärnu]]ni. 18. augustil vallutati [[Salatsi]] ning hilissuvel kontrollisid Rootsi väed peaaegu kogu Liivimaad, välja arvatud Riia linna.

[[1710]]. aastast kuulus Riia [[Venemaa keisririik|Venemaa keisririgi]] võimu alla. Formaalselt kinnitas selle [[Uusikaupunki rahu|Nystadi rahuleping]], mis sõlmiti [[1721]]. aastal. Uusikaupunki rahulepingu järgi sai Venemaa Rootsilt [[Liivimaa]], [[Eestimaa]], [[Ingerimaa]] ja osa [[Laadoga järv|Laadoga järvest]]est läänes asuvast [[Karjala maakitsus]]est koos ja [[Viiburi lään]]i osaga ning linnad [[Riia]], [[Dünamünde]], [[Pärnu]], [[Tallinn]]a, [[Tartu]], [[Narva]], [[Viiburi]], [[Priozjorsk|Käkisalmi]] ja muude eelpoolnimetatud [[provints]]ide linnade, kindluste, sadamate, asulate, [[distrikt]]ide, randadega.

Liivimaa, Põhja-Läti osa liitmisel [[Venemaa keisririik|Venemaa keisririigiga]] moodustati 1719. aastal [[Riia kubermang]], mille keskus oli Riia linn.

Venemaa keisrinna [[Katariina II]] [[1775]]. aasta [[ukaas]]iga ühtlustati Venemaa ja Balti kubermangude halduskorraldust. Riia kubermangu asemele moodustati [[1783]]. aastal vastavalt Venemaal 1775. aastast sisse seatud uue halduskorralduse seaduse alusel [[Riia asehaldurkond]], mille juhiks oli [[Eestimaa kubermang]]u ja [[Riia kubermang]]u kindralkuberner [[George Browne]].

[[1783]]. aastal loovutas [[Kuramaa hertsogiriik|Kuramaa hertsogiriigi]] [[Kuramaa hertsog|hertsog]] [[Peter von Biron]] kaubanduslepingu alusel maa-alad Daugava jõe läänekaldal [[Sloka]] järveni ([[Bolderāja]], [[Dole kihelkond|Dole]], [[Olaine]], [[Katlakalns]]) [[Vene keisririik|Venemaa keisririigile]] ning liideti [[Riia kreis]]i aladega, Riia [[linnasaras]]se ehk [[Patronaadiõigus|patrimoniaal]]piirkonda. Aladest kujunesid hiljem Riia linna [[Daugava]] jõest lääne pool asuvad eeslinnaosad [[Kurzeme rajoon|Kurzeme]] ja [[Zemgale eeslinn|Zemgale]].

1783. aastal, pärast [[Venemaa keisrinna]] [[Katariina]] II alustatud haldusreforme [[Balti kubermangud]]es, lammutati [[Liivimaa kindralkuberner]]i [[George Browne]] käsu kohaselt osa [[Riia loss]]i ruume, et ehitada [[Liivimaa kubermanguvalitsus]]e jaoks avaramaid ruume. Ümberehitus- ja juurdeehitustööd kestsid lossis kogu 19. sajandi jooksul.

Uus halduskorraldus muutis [[Liivimaa]] Venemaa sisekubermanguks. Mitmeid maakondi tehti väiksemaks ja moodustati uusi: [[Riia kreis|Riia]] ja [[Võnnu kreis]]i osadest moodustati [[Valga kreis]]. [[1796]]. aastal kaotas [[Venemaa keiser]] [[Paul I]] Riia asehaldurkonna ja taastas [[Balti erikord|Balti erikorra]] [[Eestimaa kubermang|Eesti-]] ja [[Liivimaa kubermang]]udes.

[[1801]]. aastal [[Napoleoni sõjad|Napoleoni sõdade]] ajal moodustati Venemaa keisririigi piiriäärsetes kubermangudes uuesti kindralkubermangud, [[Liivi-, Eesti- ja Kuramaa kindralkuberner]] oli ühtlasi ka [[Riia sõjakuberner]].

1850. aastal alustati ka [[Riia sadam]]a laiendamist, valmis idakai ja aastatel 1881–1885 ka läänekai. [[1852]]. aastal avati telegraafiliin Riia ja Bolderaja vahel ja [[1861]]. aastast avati gaasivalgustusega tuletorn. Algas ka [[Raudteetransport Lätis|raudteetransport areng Lätis]], ehitati [[Riia-Daugavpilsi raudtee]] ja [[Riia raudteejaam]].

[[1871]]. aastal avati [[Riia–Tsaritsõni raudtee]] ja 1872. aastal ehitati raudteesild üle Daugava jõe, luues sujuva ühenduse Venemaa sisekubermangude ja Riia sadama ning areneva tööstuse vahel. [[1898]]. aastal laiendati Riia sadamat veelgi, et teenindada suurenenud kaubamahtu. Riia sadamal oli transpordiühendus [[Hamburg]]i, [[Stockholm]]i, [[Kopenhaagen|Kopenhaageni]]i ja [[Odessa]]ga. Sajandivahetusel oli Riia [[Venemaa keisririik|Venemaa keisririigi]] suurim puiduekspordisadam ja 3. kohal keisririigi [[väliskaubandus]]käibelt. Eksporditi [[lina]], [[kanep]]it, [[ehituspuit]]u, [[vili|vilja]] ja imporditi [[koloniaalkaup]]u, [[kivisüsi|kivisütt]], [[metall]]i, [[kautšuk]]ki, [[Puuvill|puuvillapuuvill]]a, [[põllumajandustehnika]]t, [[mineraalväetis]]i.

Juba 17 [[vkj]]/[[30. detsember|30. detsembril]] 1917 oli Riias paiknev [[Liivimaa rüütelkond|Liivimaa rüütelkonna]] juhtkond teinud avalduse ja otsuse eralduda [[Oktoobrirevolutsioon]]ijärgsest enamlaste [[Venemaa]]st. Samasuguse otsuse iseseisvumiseks ja Venemaast eraldumiseks olid Liivimaa Saksamaa poolt okupeeritud osa, [[Kuramaa rüütelkond|Kuramaa]] ja [[Saaremaa rüütelkond|Saaremaa rüütelkonna]] esindajad teinud juba varem. Sõltumatuse deklaratsioon anti kreisisaadik [[Heinrich von Stryk]]i poolt Saksa välisministeeriumi kaudu üle [[Nõukogude Venemaa]] esindajale [[Vatslav Vorovski]]le [[Stockholm]]is 15/[[28. jaanuar]]il [[1918]]. 5. veebruaril esitasid rüütel- ja maiskondade esindajad [[Berliin]]is [[Wilhelm II]]le palve [[Läänemereprovintsid]] Saksamaa kaitse alla võtta.

Saamaks loodavale riigile kandepinda ja välist legitiimsust kõigis rahvakihtides, seisuse peale vaatamata, valiti [[Stäel von Holstein]]i juhtimisel Liivimaa, Eestimaa, Riia ja Saaremaa ühine Riias tegutsenud maapäev (Maanõukogu), mille koosseisus olid ka rüütelkondades esindamata linnade, vaimulikkonna ja valdade talupoegade esindajad. [[12. aprill]]il [[1918]] kuulutas [[Baltimaade Ühendatud Maanõukogu]] [[Riia]]s Balti Hertsogiriigi välja.

[[3. märts]]il [[1918]] sõlmiti [[Brest-Litovski rahuleping]], millega [[Nõukogude Venemaa]] loobus [[Baltimaad]]est ja need läksid Saksamaa kontrolli alla.

Järgnes [[Landesveeri sõda]], milles Eesti [[Eesti sõjavägi|sõjaväe]] [[Lõunarinne (Eesti Vabadussõda)|Lõunarinde]] [[2. Diviis]]i väed koos [[Põhja-Läti brigaad]]iga ([[:lv:Ziemeļlatvijas brigāde|lv]]), ülem polkovnik [[Jorģis Zemitāns]] ([[Läti 1. Volmari polk]], ülem alampolkovnik [[Jūlijs Jansons]]i, [[Läti 2. Võnnu polk]], ülem alampolkovnik [[Krišjānis Berķis]] ning suurtükipatareid) purustasid Lõuna-Eestis ja Põhja-Lätis lahingutes Landesveeri ja taastasid Läti omariikluse.

1919. aasta sügisel liideti säilinud riigisaksa [[Vabakorpus]]e ja [[baltisakslased|baltisakslaste]] maakaitseväe [[Landeswehr]] Vene valgekaartlase [[Pavel Bermondt-Avalov]] juhtimise ja [[Läänearmee]] kontrolli alla ning 1919. aasta septembris ja oktoobris õnnestus Bermondt-Avalovil enda kontrolli alla saada ka [[Kuramaa]]. 6. oktoobril 1919 nõudis P. Bermondt-Avalov K. Ulmanise valitsuselt Läänearmee Riiast läbilaskmist selle minekuks rindele enamlaste vastu, 8. oktoobril alustasid P. Bermondt-Avalovi üksused pealetungi Riiale. Mööda [[Riia-Miitavi kivitee]]d mööda tungis Riiga [[Rauddiviis]] ja mööda mererannikut, [[Babiti järv]]e juurest alustasid edasimarssi vene väeosad. Suhteliselt nõrgad Läti üksused suruti [[Olai]] juures kiiresti tagasi ja Rauddiviisi osad vallutasid Riia eeslinna.

Siiski Läti, [[Eesti]] vägede ühisrünnaku ja liitlasvägede missiooni survel pidid P. Bermondt-Avalovi väed Lätist lahkuma.