Barokk: erinevus redaktsioonide vahel

Sõna 'barokk' tuleneb [[portugali keel|portugalikeelsest]] sõnast ''barocco'', mis tähendab ebakorrapärast [[pärl]]i. See oli algselt pilkenimi, mis anti ajastule [[18. sajand]]i keskel, kuna tol ajal peeti ajastu katoliiklikku stiili ebaloomulikuks, kummaliseks ja liialdavaks. Kuid hiljem, 19.–20. sajandi vahetusel, võetigi see perioodi nimetusena kasutusele.

 

Barokset arhitektuuri iseloomustavad sümmeetria, paraadlikkus, eenduvad ja taanduvad pinnad ning ornamentaalsete ehisdetailide ([[maskaroon]]ide, [[festoon]]ide, teokarbimotiivide) rikkus.

 

 

Barokile eelnes arhitektuuris renessanss. 18. sajandi teisel poolel (alates ca 1760–70ndatest aastatest) segunes barokk tasapisi juba klassitsismi elementidega – selliseid sega-stiile nimetatakse kas hilisbarokiks või varaklassitsismiks.

 

== Maalikunst ==

Itaalia maalikunstnikud eelistasid soojasid ja küpseid toone. Maalikunstis valitsesid tumedamad toonid, kujutatades ümarust ja keerukust. Kompositsioon oli sageli ristuvate diagonaalide abil kujutatud. Kunstnikud maalisid sujuvate värviüleminekutega, kuid ilma kindlate piirjoonteta. Nad tundsid huvi valguse ja varju kujutamise vastu, seega oli nende töödes palju heleda ja tumeda kontraste. Materjale püüdsid nad edasi anda loomutruult. Tüüpilistel barokkmaalidel on kujutatud pingeliselt hoogsad stseenid. Palju on neis maalides ebatavalisi poose, ägedaid liigutusi, žeste, taevasse tõstetud pilke. Pildid ise on rahutud ja rõhutatud on diagonaalsuunad. Tahvelmaalile eelistatakse Itaalias seina- ja laemaale. Laemaalidel kujutatakse arhitektuurilisi detaile. Seetõttu on väga raske aru saada, kus on tõelisus ja kus on maalitud detail. Losside kaunistamisel eelistati mütoloogilise sisuga teoseid. Barokk kaotas piirid arhitektuuri, skulptuuri ja maalikunsti vahel ning püüdis neid liita ühtseks tervikuks.

1585. aastal asutasid vennad Carraccid Bolognas kunstiakadeemia, kus nende põhimõtteks oli ühelt poolt looduse tundmaõppimine ja teiselt poolt vanade meistrite väljendusvahendite ja laadide ühendamine ehk eklektitsism. Kõrvuti ekletitsismiga arenes Itaalias ka teine kunstivool, milleks oli naturalism ja selle suurimaks esindajaks oli Caravaggio. Tema maalis lihtrahvast nii nagu nad tegelikult olid. Tema töödes oli oluline osa valgusel ehk valgus suundus ülevalt ühest punktist alla tegelaskujudele nn. keldriluugivalgus. Tema usuteemalistest maalidest on tuntumad: "Peetruse ristilöömine", "Lautomängija".