Erinevus lehekülje "Tallinna vallutamine (1944)" redaktsioonide vahel

P
P
 
== Iseseisvuse taastamise katse ==
17. septembri õhtul tegi III Germaani Soomuskorpuse ülem kindral [[Felix Steiner]] eesti rahvusliku juhtkonna tegelastele teatavaks Eesti mahajätmise. 18. septembril lõpetas Saksa Tsiviilvalitsus ja talle allunud [[Eesti Omavalitsus]] oma tegevuse. Samal päeval nimetas viimane vaba Eesti peaminister [[Jüri Uluots]], kes põhiseaduse kohaselt täitis presidendi kohuseid, ametisse Vabariigi Valitsuse eesotsas [[Otto TiefigaTief]]iga. 19. septembril toimus Tallinnas Sakala tänaval Eesti Maapanga hoones valitsuse esimene istung. Otto Tief luges ette deklaratsiooni, kus teatati [[Eesti Vabariigi Rahvuskomitee]] likvideerimisest ning uue valitsuse tegevusseastumisest. Samal ajal alustasid mitmesugused eestlastest koosnevad relvaformeeringud Tallinnas tegevust ja võtsid mitmel pool linnas võimu enda kätte, ühtlasi takistati saklastel strateegiliste objektide õhkimist. Admiral [[Johan Pitka]] lootis Tallinna alla taanduvate eesti väeosade abil pealinna enda käes hoida, kuid tal ei õnnstunud luua rindel olevate üksustega kontakti. Siiski kuuldes Vabariigi Valitsuse loomisest, asus Maardu-Lagedi liinil asunud [[soomepoisid|soomepoiste]] 2. pataljon kohapeal võimu üle võtma ja taanduvaid Saksa üksusi desarmeerima. Linnas levisid kõige uskumatumad kuulujutud, millest levinumateks olid teated Tallinna reidile jõudnud Inglise või Rootsi laevastikust. Eestlased takistasid sakslastel ka Maardu tehaste ja Iru silla õhkimist, pidades Saksa minööridega maha väiksema lahingu.
 
20.septembri hommikul toimus [[Tallinna ElektrijaamaElektrijaam]]a lähedal Vabariigi Valitsuse tineteine koosolek, kus arutati ka Tallinna kaitsmise võimalikkust. Valitsus määras [[Jaan Maide]] Sõjavägede Ülemjuhatajaks ja äsja illegaalselt Soomest naasnud kapten [[Karl TalpakuTalpak]]u Tallinna komandandiks. Talpak esines ülevaatega olukorrast ja hindas seda üsna pessimistlikult. Narva alt taanduvad eesti üksused olid segamini löödud ja nendega puudus igasugune kontakt. Sidet ei õnnestunud valitsusel luua ka admiral PtikagaPitkaga, kes oma löögiüksusi organiseerides mööda maad ringi sõitis. Samal ajal asusid eesti sõdurid Tallinnas omal käel iseseisvust taastama. 20. septembri pärastlõunal võeti [[Toompea lossiloss]]i eestlastest valvemeeskonna poolt [[Pikk Hermann|Pika Hermanni]] tornist maha haakristi lipp ja heisati sinimustvalge.<ref>"Eesti Lipu viimane heiskaja" - "Löögiüksus "Admiral Pitka"" Eesti Sõjamuuseumi - kindral Laidoneri Muuseumi toimetised 4, 2008. Lk 120-121</ref> Eestlastes tekitas see suurt vaimustust, kuid sadamapiirkonda taandunud Saksa üksusedüksustes aga suurt meelepaha. Linnas algas tulevahetus eestlaste ja sakslaste vahel. Kindralinspektuuri vahendusel jõuti kokkuleppele, et sinumustvalge jääb õhtnuni torni lehvima, mil ta vastavalt lipu statuudile alla lastakse. 21. septembri hommikul heisati Pika Hermanni torni aga nii sinimustvalge kui Saksa sõjalipp.
 
Sinimustvalge heiskamisega kaasnenud meeleolu tõusule vaatamata oli olukord lootusetu. See tuli eriti selgelt esile 20. septembri õhtul Sakala tänaval toimunud valitsuse koosolekul. Aruandega sõjalisest olukorrast esinenud Omakaitse ülem kolonel [[Arnold Sinka]] teatas, et saab täielikult aru mõnepäevase vastupanu organiseerimise sise- ja välispoliitilisest tähtsusest. Kahjuks on selle plaani teostamine aga võimatu, sest Tallinna alla pole hetkel võimalik koondada ühtegi vastupanuvõimelist üksust. Kokkuvõttes pidas ta vastupanu mõttetuks ja soovitas valitsusel maalt lahkuda. Otto Tief teatas siiski, et raskele olukorrale vaatamata asub valitsus oma kohustusi täitma. Tief pidas vajalikuks trükkida ja laiali jagada "[[Riigi Teataja]]" number valitsuse nimekirja ja ametisse asumise deklaratsiooniga. Kuna aga valitsusel puudub jõud Tallinna kaitsmiseks, peab ta Eestist lahkuma, et jätkata välismaal võitlust Eesti vabaduse eest. Esimeses järjekorras kuulus evakueerimisele raskelt haige Jüri Uluots, kes oli seni keeldunud maalt lahkumast. Raadio kaudu informeeriti valitsuse ametisse astumisest välismaad.
 
21. septembril jätkus sadamas sõdurite ja põgenike laadimine laevadele. Pärastlõunal lahkus Vabariigi Valitsus Tallinnast, peaminister Tief koos lähimate võitluskaaslastega jäi esialgu linna. Tallinna komandandiks nimetatud kapten Talpak käskis tuua Tallinnasse Maardus asunud soomepoiste pataljoni. Käsku viima läinud eesti lipnik jäi aga kadunuks. Korda kesklinnas hoidsid korda mitmesugustesse üksustesse kuuluvad eesti sõjamehed. Saksa väejuhatus pidas neid sündmusi mässuks ning tegi õhtul katset võimu linnas enda kätte tagasi võtta. Tööle pandi välikohtud ja eestlaste vastu saadeti 531. mereväe suurtükidivisjoni patareide meeskonnad, kelledest kaks tegelesid linna läbi kammimisega ja üks kaitses sadamat. Esimesena langes nende rünnaku alla Pitka staap Narva maanteel, seejärel soomepoiste pataljon Maardus. Sakslastel õnnestus soomepoisse ootamatult tabada ja mitu meest vangistada, kuid soomepoisid panid vapralt vastu ja lõpuks tõmbusid sakslased sadamasse tagasi. Tulevahetus Tallinnas Eesti ja Saksa sõdurite vahel lõppes 21. septembri õhtupoolikul linna tabanud Nõukogude õhurünnakuga, mis oli tugevaimaks pommilöögiks Tallinnale peale 9. märtsi pommitamist. Mõneks ajaks kadus linnas ka elektrivool, mis aeglustas "Riigi Teataja" trükkimist. Selle number valmis alles 22. septembri hommikuks ning selle üleskleepimiseks ei jäänud enam palju aega. Üksikutes kohtades seda siiski tehti, kuid selleks ajaks olid Nõukogude tankid jõudnud juba Tallinna piiridesse.<ref>Mart Laar "Emajõgi 1944" Lk 255-260; "Eesti ajalugu VI" Lk 224-225</ref>
 
== Tallinna vallutamine ==
75 772

muudatust