'''Alfred Kongo''' ([[10. oktoober]] [[1906]] [[Kanepi]] – [[31. detsember]] [[1990]] [[Tartu]]) oli eesti [[maalikunstnik]].
PallaseAlfred kunstikooliKongo astus Alfred[[Kõrgem KongoKunstikool Pallas|Kõrgemasse Kunstikooli Pallas]] [[1929]]. aastal. ja[[Nõukogude okupatsioon Eestis (1940–1941)|Nõukogude okupatsioonivõimu]] poolt augustis 1940 likvideeritud kooli asemel lõpetas ta [[Villem Ormisson]]i ja [[Ado Vabbe]] õpilasena ühena viimastest pallaslastest koos [[Viktor Karrus]]e ja [[Endel Kõks]]iga 1. septembril 1940 asutatud [[Konrad Mäe nimeliseksnimeline Riigi KõrgemaksKõrgem KunstikooliksKunstikool|Konrad ümberMäe nimetatudnimelise kooliRiigi Kõrgema Kunstikooli]] aastal 1940. Eesti kunstiellu lülitus ta 1930ndate1930. aastate lõpul koos [[Elmar Kits]]e, [[Endel Kõks]]i ja [[Lepo Mikko]]ga, leides tunnustust kui isikupärase laadiga maalija.
Meistriklassi õpilasena maalis Kongo 1940. aastal [[Tartu kommertsgümnaasium]]i tellimusel suureformaadilise pannoo “Kanepi maastik” (praegu [[Tartu Kunstimuuseum]]i kogus), mis jäigi tema ainsaks [[Monumentaalmaal|monumentaalteoseks]]. Lõputööna maalis ta ühe väheseidvähestest figuraalseidfiguraalsetest kompositsioonekompositsioonidest “Ateljees”, kus maaliva modellina on jäädvustatud sel ajal kunstikoolis õppinud [[Valve Janov]]<ref name=":0">Juta Kivimäe, Alfred Kongo intiimse maalilaadi meister, Sirp, 2001</ref>.
Pärast kõrgema kunstikooli lõpetamist jäi Kongo Tartusse. Alanud Nõukogude okupatsiooni tõttu jäi ta ilma Pallase lõpetajatele varem võimaldatud enesetäiendamisperioodist Euroopas. Ta ei reisinud kunagi [[Pariis]]i ja nagu mitmetele teistele kaasaegsetele jäi tallegi aastakümnete jooksul ainsaks võimaluseks näha Pariisi koolkonna meistrite originaaltöid sõjajärgsetel sõitudel [[Peterburg|Peterburi]] ja [[Moskva]] kunstimuuseumidesse<ref name=":0" />. Aastatel 1940–1941 oli Kongo [[Eesti Kunstnike Kooperatiiv]]i Tartu osakonna asjaajaja. Tema tegevusest sõja-aastatel on vähe andmeid. Kongol õnnestus vältida mobilisatsiooni nii Nõukogude kui Saksa armeesse ning ta veetis sõjaperioodi Tartus ja kodutalus<ref name=":0" />. Sobimatuna nõukogulikkuNõukogulikku loomereeglistikku järgnes töö [[Tartu Kunstifond]]i nahaateljees. Aastatel 1946–1948 töötas Kongo [[Tartu Riiklik Kunstiinstituut|Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis]] assistendi ametikohal sisuliselt maaliõppejõuna, kuid [[1948]]. aastal alanud nõiajaht rahvuslikule intelligentsile ei jätnud puutumata ka Kongot. Ta vabastati õppejõu kohalt ning ligi 10 aasta jooksul oli välistatud tema esinemine näitustel<ref name=":0" />.
[[1958]]. aastast peale esines Kongo taas näitustel. 1960ndate1960. aastate teisest poolest said võimalikuks neil aastail tavapärased reisid [[Poola]], [[Tšehhoslovakkia]]sse, [[SDV|Saksa Demokraatlikku Vabariiki]] ja [[Soome]]. AastailAastatel 1960–1986 oli Kongo dekoratiivmaali õppejõud [[Tartu Kunstikool]]is. Tema õpilastest on kasvanud rida nimekaid kunstnikuisiksusi nagu [[Leili Muuga]], [[Tiit Pääsuke]], [[Jüri Kask]], [[Aime Unt]], [[Tiiu Pallo-Vaik]], [[Kaarel Kurismaa]], [[Anu Põder]], [[Paul Allik]]. Tema esimene isikunäitus toimus [[Tartu KunstimuuseumisKunstimuuseum]]is 1966–1967, mil Kongol täitus 60. eluaasta. Oli ju Alfred Kongo [[Kaarel Liimand]]i ja [[Andrus Johani]] eakaaslane, kuid kes oma kunstnikuteed alustas neist aga oluliselt hiljem.
TaKongo on loonud palju [[maastikumaal]]e ja [[natüürmort]]e.
Ta armastas oma maastikes kujutada vanu talumaju maalilise looduse keskel.
