Meissneri efekt: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
Kruusamägi (arutelu | kaastöö) PResümee puudub |
||
4. rida:
Efekti avastasid [[1933]]. aastal Saksamaa füüsikud Walther Meissner ja [[Robert Ochsenfeld]], mõõtes magnetvälja ülijuhtivate [[tina]]st ja [[plii]]st detailide lähedal. Neid detaile jahutati nende ülijuhiks muutumise [[temperatuur]]ist allapoole ja mõõdeti magnetvälja muutusi. Ülijuhiks muutumise järel kadus kehades magnetväli. Teadlased avastasid selle efekti kaudselt, selle järgi, et väljaspool katsekehi magnetväli tugevnes. Selle katsega näidati esimest korda, et ülijuhid on midagi enamat kui täiuslikud juhid. Meissneri efekt on ülijuhtide unikaalne omadus, mille järgi saab ülijuhte ära tunda.
Meissneri efekti avastamise järel lõid vennad [[Fritz London|Fritz]] ja [[Heinz London]] ülijuhtivuse [[fenomenoloogia|fenomenoloogilise]] teooria. Sinna juurde kuulus efekti [[matemaatika|matemaatiline]] selgitus ehk [[Londoni võrrandid]]. See selgitas [[takistus]]e puudumist ülijuhis ja Meissneri efekti ning võimaldas ülijuhtivuse kohta teha teoreetilisi ennustusi. Kuid see teooria selgitas üksnes [[eksperiment]]aalseid tulemusi ega selgitanud seda, mil moel [[elementaarosake]]sed ülijuhtivaid omadusi [[Aine (füüsika)|aines]] põhjustavad. Seda viimast suutis alles [[1957]] loodud [[BCS
[[Kategooria:Ülijuhtivus]]
| |||