Radioaktiivsus: erinevus redaktsioonide vahel

Radioaktiivsust saab iseloomustada ka neeldunud energia kaudu. Neeldunud kiirguse energiat näitavad ühikud [[grei]] (Gy) ja [[siivert]] (Sv). Mõlemad ühikud näitavad, kui palju [[Ioniseeriv kiirgus|ioniseerivat kiirgust]] neeldub 1 kg aine kohta, kuid need ei ole siiski samad. Siivert näitab [[Ekvivalentdoos|ekvivalentdoosi]] ning võib mõningatel juhtudel osutuda samaks neeldumisdoosi greiga, nt beeta-, gamma- ja röntgenkiirguse korral. Alfakiirguse korral on ekvivalentdoos 20 korda suurem neeldumisdoosist ning neutronitel 5-205–20 korda suurem sõltuvalt nende energiast.<ref name=":0" />

Radioaktiivse kiirguse kogudoos, mis inimene aastas saab, on keskmiselt 2,8 mSv ning sellest 85% on looduslikest allikatest. Looduslikust radioaktiivsest kiirgusest suurimat osa omavad [[radoon]] (~1,2 mSv/a) ning taustkiirgus, mille vähendamiseks eriti võimalusi pole. See taustkiirgus ehk foon annab aastas umbes doosi 1 mSv ning sisaldab endas kosmilist kiirgust, gammakiirgust ja inimese enda radioktiivseteradioaktiivsete nukleiididenukliidide kiirgust.<ref name=":0" />

Tehislikest kiirgusallikast põhilise osa annab meditsiinis kasutatav kiirgus, mis moodustab 14% kogudoosist. Valdavalt kasutatakse [[Röntgenikiirgus|röntgenkiirgust]], kuid ka gammakiirgust ja elektrone ehk beetakiirgust. Tehiskiirguse allikateks on veel tuumakatastroofid[[tuumakatastroof]]id, tarbekaubad (nt helendavad numbrilauad kelladel, suitsuandurid), radioaktiivsed heitmed tuumakatsetustest[[tuumakatsetus]]test, tuumaenergeetikast[[tuumaenergeetika]]st, militaarehitistest, tööstusest, meditsiiniasutustest, teadusasutustest.<ref name=":0" />

Osa kiirgusest saadakse tänu elukutsele ning üldjuhul on tegemist loodusliku kiirgusega. Kutsekiiritus esineb eelkõige lennunduses, kaevandustes ja ehitustel. Lennunduses on tavapärasest suurem [[kosmiline kiirgus]], kuna kõrgemas atmosfäärikihis on kosmilise kiirguse intensiivsus suurem ning seega ka kiiritusdoos suurem. Kaevandustes on sageli suurem radoonisisaldus õhus ning väike osa inimestest puutub kokku ka maakidega, millel on keskmisest suurem radioaktiivsus.<ref name=":0" />

Kõige sagedasem ioniseeriva kiirguse tagajärg on [[Vähk (haigus)|vähk]], mis avaldub alles mitmeid aastaid hiljem. See on ka põhjus, miks noori inimesi püütakse rohkem säästa kiiritamise eest. Noortel inimestel on elu lõpuni rohkem aega ning seega jõuab kiirituse tagajärjel tekkinud mutatsioon areneda vähiks.<ref>National Cancer Institute (USA) [https://www.cancer.gov/about-cancer/causes-prevention/risk/age Age] (04.11.2016)</ref>

Radioaktiivne kiirgus suudab mutatsioone tekitada ka suguelundites, mistõttu võib sugurakkudes tekkinud muutuste tulemusena sugurakk edasi kanda pärilikke haigusi. Nende haiguste hulgas võib olla nii kergeid ainevahetushäireid kui ka vaimseid häireid ja varajast surma. Võimatu ei ole ka olukord, kus kiirgus põhjustab inimese steriilsuse[[steriilsus]]e ehk kaob võimalus laste saamiseks. Sarnaselt sugurakkude kiiritamisele on soovitav vältida ka raseduse[[rasedus]]e ajal radioaktiivse kiirguse saamist, eriti kõhupiirkonda. Kõige ohtlikum aeg emaüsas olevale lapsele on 8-158–15 nädalat pärast viljastumist. Selles ajavahemikus kiirituse saanutel on suurim alaarengu võimalus. Looteeas kiiritust saanud kuni 15-aastastel lastel on vähki haigestumise tõenäosus 2 korda suurem.<ref name=":0" />

Oma [[Kiirguskeskus|Kiirguskeskuse]] sai Eesti 1. jaanuarjaanuaril 1996. aastal. Selle mõtte käis välja juba 1994. aastal [[Andres TarandiTarand]]i juhitav Eesti Vabariigi Valitsus, kui oma korralduses anti [[Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituut|Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudile]] (EMHI-le) ülesanne luua Kiirguskeskus. Keskus moodustati EMHI Radioloogialaboratooriumist ning esimesteks ülesanneteks oli looduskiirguse seire teostamine Eesti riigi territooriumil, radioaktiivsete allikate käitlemise kontrollimine, suhtlemine [[Rahvusvaheline Aatomienergia Agentuur|Rahvusvahelise Aatomienergia Agentuuriga]] (IAEA), kiirgusalase informatsiooni levitamine jne. Hiljem lisandus veel mitteioniseeriva kiirguse (nähtav valgus, raadiosageduslik kiirgus jne) osakond.<ref>J. Kalam, ''Eesti Kiirguskeskus'' (Printall, Tallinn 1998)</ref>

Eestis jääb loodusliku radioaktiivsuse doos aastas vahemikku 2-42–4 mSv ning sellest 60-7060–70% moodustab [[radoon]].<ref>Keskkonnaamet, Kiirgus, Looduskiirgus, http://www.keskkonnaamet.ee/keskkonnakaitse/kiirgus-3/looduskiirgus/ (04.11.2016)</ref> Valdav osa radoonist pärit pinnasest ja ehitusmaterjalidest, kus see tekib uraani isotoopide lagunemise tulemusena. Ehitusmaterjalides eraldumine sõltub eelkõige materjali poorsusest ja lõhelisusest (pragudega ja poorsetes materjalides eraldub radoon paremini). Eestis kõige uraanirikkamad kohad on klindivööndis. Tavaliselt on uraanisisaldus vahemikus 0,9-59–5,1 mg/kg, kuid [[Diktüoneemaargilliit|diktüoneemakildas]] 400-800400–800 mg/kg. Tavalisest suurem uraanisisaldus on ka Lõuna-Eestis [[Devoni liivakivi]] tumeda savi ja [[Aleuriit|aleuriidi]] vahekihtides ning [[Tsirkoon|tsirkooni]] sisaldavates kihtides (<30 mg/kg).<ref name=":2">V. Petersell, V. Mõttus, K. Täht, "Nähtamatu ohuallikas Eestimaa pinnases," Eesti Loodus nr 2005/5, http://www.eestiloodus.ee/artikkel1116_1091.html (29.10.2016)</ref>

Tekkivatest radooni isotoopitest on kõige pikema poolestusajaga (3,82 päeva) radoon-222 ning seetõttu omab see ka suuremat tähtsust (ülejäänud 2-l isotoobil poolestusaeg alla minuti). Radoon on õhust raskem gaas ning koguneb seetõttu pinnaselähedasse kihti. Radoon kiirgab nii alfa-, beeta- ja gammakiirgust (selle edasisel radioaktiivsel lagunemisel tekib stabiilne [[plii]] isotoop Pb-206). Seetõttu on Eestis kehtestatud piirmäär 200 Bq/m³, et piirata selle kahjulikku mõju. Välisõhu radoonisisaldus on vahemikus 3-203–20 Bq/m³, ühekorruseliste elamute siseõhus keskmiselt 92 Bq/m³, kuid äärmuslikematel juhtudel 12 000 Bq/m³. Naaberriikides Soomes ja Rootsis on keskmine radoonisisaldus väiksem, vastavalt 84 ning 78 Bq/m³.<ref name=":2" /> Radoonisisaldust siseruumides on võimalik vähendada õhku ventileerides. Seevastu lõhed hoone seintes, vundamendis ja põrandas aitavad radoonil hoonetesse sisse tungida ning seega tõsta siseõhu radoonisisaldust.<ref name=":0" />

Kambrium-vendi põhjavesi sisaldab tavapärasest enam raadiumi isotoope Ra-226 ning Ra-228, seega võib joogiveega saadav doos olla kuni 9 korda (0.,9 mSv/a) suurem seadusandlusega soovitatud efektiivdoosist. Üldiselt jäävad toiduainete ja joogiveega saadavad doosid alla detekteerimisläve, va kaalium-40, mille aastane efektiivdoos jääb vahemikku 0,2-02–0,5 mSv. Kaalium-40 on üks enim levinud looduslik radionukliid.<ref name=":1" />

Radioonisisalduse suhtes eriti ettevaatlikud peaksid olema suitsetajad. Kõrge radoonitase on Eestis teiseks [[kopsuvähk|kopsuvähi]] tekitajaks suitsetamise järel ning seega suitsetamine muudab organismi radooni suhtes tundlikumaks ning tõenäosus haigestuda kopsuvähki on suurem.<ref name=":2" />