Klaasikunst: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P Adeliine teisaldas lehekülje Klaasikunsti ajalugu pealkirja Klaasikunst alla
7. rida:
Klaasi leiutamine on kahtlemata üks olulisemaid saavutusi kultuuriajaloos. Algusest peale on see materjal üllatanud oma ainulaadsete omadustega: läbipaistvus või läbikumavus ja võime täita suur hulk kunstilisi ja praktilisi nõudmisi. Nii tavalise materjali nagu [[liiv]]a sulatamisel saadud aine, mida on hiljem jahutatud, omandab üllatava välimuse. Tsivilisatsiooni algusaegadest on inimesed seostanud klaasi vääriskividega ning valmistanud ehteid ja esemeid, milles on ühendatud looduslikud materjalid ja käsitööliste loodud klaas. Klaasimeistreid, kes suutsid keeruliste valemite ja salastatud koostiste abil seda hinnalist materjali oma sulatusahjudes luua, peeti sajandeid [[maag]]ideks.
 
[[Antiikaeg|Antiikaja]] kirjanduses saame aimu, et klaasi ei peetud väärtuslikuks mitte ainult praktilistel põhjustel. Kui vaatame sõnu, mida kasutati antiikajal klaasi kirjeldamiseks, näeme, et sõna ''hyalos'' tähistas nii klaasi kui ka midagi märga, sädelevat ja niisket. Samuti tähendab see sõna vihmapiiska ning sellega kirjeldati ka moraalsed väärtusi, rääkides läbipaistvast ja selgest. Sama lugu on sõnaga ''krystallos'', mis tähendab jääd või külmunud vett, aga mida kasutati ka klaasi ja [[mäekristall]]i tähenduses. Ladinakeelse sõna ''vitrum'' tüvi tähendab "nägema" ja see võib vihjata ühele klaasi omadusele – läbipaistvusele. [[5. sajand eKr|5. sajandist eKr]]ist pärit [[HiiobiIiobi raamat]]ust võib lugeda järgmisi ridu: "Kust tulevad teadmised? Kust leitakse tarkus? Inimene ei pane tähele selle teid (...) Tarkust ei saa võrrelda ei kulla ei klaasiga." Need füüsilised ja moraalsed väärtused näitavad, kui kõrgelt hinnati klaasi.
 
Seda kõrgelt hinnatud materjali valmistasid ühiskonnas käsitöömeistrid, kelle töö oli ümbritsetud salapära ja müstikaga. Esimesed kirjalikud andmed valemite kohta on kirjutatud [[kiilkiri|kiilkirjas]], mis teeb neist arusaamise väga raskeks ja näitab, kui kiivalt hoiti klaasivalmistamise saladusi. Klaasikunst omandas müütilise tähenduse ja see pani aluse tervele reale rituaalidele, mille abil määrati sulatusahjule sobiv koht ja aeg, millal tohtis seal tuld süüdata. Tegelikult pole klaasileiutamise täpset aega raske kindlaks määrata, kuid juba antiikajast on seoses selle leiutamisega räägitud mitmeid legende.