Erinevus lehekülje "Viroloogia" redaktsioonide vahel

Lisatud 12 152 baiti ,  4 aasta eest
resümee puudub
P (Tühistati kasutaja 195.250.188.77 (arutelu) tehtud muudatused ja pöörduti tagasi viimasele muudatusele, mille tegi Syum90.)
[[Pilt:Ebola virus virion.jpg|pisi|Ebola viirus|300x300px]]
'''Viroloogia''' ehk '''viirusõpetus''' on [[viirused|viirusi]] uuriv [[teadusharu]].
 
 
Viroloogiat loetakse [[mikrobioloogia]] või [[meditsiin]]i alamdistsipliiniks.
 
==Süstemaatika==
 
Viroloogia üheks oluliseks ülesandeks on viiruste klassifitseerimine. Viiruste jaotamiseks on mitmeid viise, neid võib süstematiseerida näiteks nakatatavate rakkude tüübi, [[kapsiid]]i olemasolu ja kuju või peremeesorganismi järgi. Kõige populaarsem klassitsifeerimismeetod on [[Baltimore'i klassifikatsioon|Baltimore'i meetod]], mis võtab aluseks [[genoom]]i tüübi ja paljunemise mehhanismi.<ref name="Wagner">Wagner, E. K. and Hewlett, M. J. (2004). Basic Virology, 2nd ed. Blackwell Publishing. ISBN 1-4051-0346-9.</ref>
 
Samasse gruppi kuuluvad viirused ei pruugi olla evolutsiooniliselt lähedased. Viiruste päritolu ja tekkimine pole endiselt üheselt selge.<ref name="Wagner"/>
 
==Ravi ja ennetamine==
 
Viroloogia üks peamisi eesmärke on viiruste kui haigustekitajate uurimine ning viirushaiguste ravi ja ennetamine.
[[Pilt:Vaccination-polio-india.jpg|pisi|Vaktsineerimine Indias]]
 
===Vaktsineerimine===
 
Tänapäeval kasutatakse viiruste ennetamiseks [[vaktsineerimine|vaktsineerimist]]. Vaktsineerimine on [[organism]]i inokuleerimine nõrgestatud viiruse või selle osaga, mille tulemusel tekib [[humoraalne immuunsus|humoraalne]] ning mõnel juhul ka [[rakuline immuunsus]] selle viiruse suhtes. [[Vaktsiin]]id jaotatakse nende toimeaine järgi elus-, inaktiveeritud, fraktsiooni- ja rekombinantseteks vaktsiinideks.<ref name="Flint">Flint, S. J. Enquist, L. W. Racaneiello, V. R. and Skalka, A. M. (2004). Principles of Virology: Molecular Biology, Pathogenesis, and Control of Animal Viruses, 2nd ed. ASM Press, Washington, D.C ISBN 1-55581-259-7.</ref>
 
Elusvaktsiinid koosnevad nõrgestatud viirusosakestest, mis tekitavad organismis [[immuunvastus]]e, kuid on avirulentsed ja ei põhjusta haiguse sümptomite teket.<ref name="Wagner"/> Nende tootmiseks paljundatakse viirust talle mitteomastes peremeesrakkudes või optimaalsest erineval temperatuuril. Selle tulemusel kohastub viirus normaalsest erinevate tingimustega ning ei saa enam oma peremeesorganismis paljuneda.<ref name="Flint"/> Erandiks on rõugevaktsiin, kus kasutatakse pühvli rõugeviirusega suguluses olevat [[vaktsiinia viirus]]t, mis inimesel [[sümptom]]eid ei tekita.<ref name="Wagner"/>
 
Elusvaktsiinide puudus on, et nad võivad ohtlikuks tüveks tagasi muteeruda. Samuti nende temperatuuritundlikkus, mis tekitab probleeme peamiselt arengumaades, kus leidub elekriühenduseta piirkondi.<ref name="Wagner"/>
 
Kõige enam kasutatakse nüüdisajal inaktiveeritud vaktsiine. Nende valmistamiseks kasvatatakse virulentset viirustüve rakukultuuris ning saadud viirusosakesi töödeldakse mõne kemikaaliga või kõrgel temperatuuril, mis muudab nad nakatusvõimetuks. Inaktiveeritud vaktsiinides sisalduvad viirusosakesed ei ole võimelised organismis paljunema ja ei saa seega erinevalt elusvaktsiinidest haiguspuhanguid põhjustada. Samas on nende tulemusel tekkinud immuunreaktsioon nõrgem, tihti peab sama vaktsiini manustama mitu korda.<ref name="Wagner"/><ref name="Kutsar"> Kutsar, K. (2014). [https://issuu.com/kairipikk/docs/raamat_vaktsiinidjavaktsineerimine| Vaktsiinid ja vaktsineerimine. Vaktsineerija käsiraamat]. 2 trükk. AS Atlex, Tallinn.</ref>
 
Allühik- ehk fraktsioonivaktsiinid sisaldavad ühte või mitut haigustekitaja [[valk]]u või [[polüsahhariid]]i<ref name="Kutsar"/>. Need eraldatakse kas viirusest endast või toodetakse rekombinantse viirusvektori abil. Laialdaselt kasutusel fraktsioonivaktsiin on [[B-hepatiit|B-hepatiidi]] vastane vaktsiin.<ref name="Wagner"/>
 
Rekombinantsete vektorvaktsiinide valmistamiseks viiakse immuunvastust põhjustavate viirusvalkude [[geen]]id mõne teise ohutu viiruse genoomi. Enamasti kasutatakse vaktsiinia viirust. Sellised vaktsiinid ei saa ohtlikeks viirusteks tagasi muteeruda, kuid ei tekita rakulist immuunvastust.<ref name="Wagner"/>
 
===Viiruste ravi===
 
Viirusvastaseid ravimeid on vähe, kokku umbes kolmekümmend.<ref name="Flint"/> Enamik neist on kasutusel [[HIV]]i ja [[herpes]]e ravis. Viirushaiguste ravi teeb keeruliseks asjaolu, et nende elutsükkel on tihedalt seotud peremeesrakuga. Ravimite loomiseks tuleb leida viiruse protsessid ja [[biomolekul]]id, mis erinevad raku omadest. Samuti kulgevad viirusinfektsioonid tihti väga kiiresti ning sümptomite tekkimise ajaks on [[replikatsioon]] juba läbi ja ravimi manustamiseks liiga hilja.<ref name="Wagner"/><ref name="Flint"/>
 
Üks tuntumaid viirusvastaseid aineid on atsükloguanosiin (ravim Acyclovir). See on kasutusel herpese ravis ja pärsib viiruse replikatsiooni.<ref name="Wagner"/><ref name="Flint"/>
 
HIVi vastu, sarnaselt [[vähk|vähiga]], kasutatakse tänapäeval kombineeritud ravi. Mitme ravimi koos kasutamine aitab vähendada [[resistentsus|resistentsete]] viirustüvede kujunemise tõenäosust.<ref name="Wagner"/><ref name="Flint"/>
 
==Tähtsus==
 
Viirused on rakusisesed [[parasiit|parasiidid]] ja sõltuvad paljunemisel peremeesraku struktuurist ja ressurssidest. Kuna viirused on rakuga tihedalt seotud, on nende uurimine andnud panuse ka laiemate bioloogiliste protsesside mõistmiseks. Näiteks restriktsiooni endonukleaasid avastati [[bakter]]ites viirusvastase kaitsevahendina. Need on [[ensüüm]]id, mida kasutatakse [[DNA]] lõikamiseks. Endonukleaasid lõikavad DNAd mingi kindla järjestuse kohalt ning on seetõttu [[molekulaarbioloogia]]s väga olulised ja laialdaselt kasutusel. Selle avastusega andis viroloogia panuse molekulaarbioloogia ja -[[geneetika]] uurimissuundade arengusse.<ref name="Wagner"/>
 
Samuti aitas töö viirustega seletada immuunvastuse olemust ja rakkudevahelise infovahetuse mehhanisme.<ref name="Wagner"/>
 
Viiruseid on kasutatud [[võõrliik]]ide hävitamiseks. 1950. aastatel nakatati [[Austraalia]]s [[Euroopa]]st pärit küülikupopulatsiooni neile surmava [[Myxoma viirusega]]. Algselt tappis viirus üle 99% nakatunud loomadest, kuid [[looduslik valik|loodusliku valiku]] tulemusel muutus see vähem surmavaks ning jäneste vastupanuvõime haigusele kasvas. Sellele vaatamata on jäneste arvukus tänapäeva [[Austraalia]]s palju väiksem kui enne viiruse kasutuselevõttu. Samuti aitas eespool kirjeldatud eksperiment teadlastel paremini mõista [[patogeen]]i ja tema peremeesorganismi [[koevolutsioon]]i.<ref>Fenner, F. (1983). [http://rspb.royalsocietypublishing.org/content/royprsb/218/1212/259.full.pdf| Biological control as exemplified by smallpox eradication and myxomatosis]. Proc. R. Soc. Lond. B Biol. Sci. 218: 259–285.</ref>
 
===Viirused ja vähk===
 
Viirused mängisid olulist rolli vähiuuringutes. [[Onkogeen]]id ja [[kasvaja supressorgeen]]id avastati vähki tekitavate [[DNA-viirus|DNA]]- ja [[RNA-viirus]]te uurimise käigus<ref name="Debyser">Debyser, Z. (2003). [http://www.ohsu.edu/nod/documents/week1/short.vectorology.pdf| A Short Course on Virology / Vectorology / Gene Therapy]. Curr. Gene. Ther. 3: 495–499.</ref> ja viiruseid kasutatakse ka vähiravis. Viiruseid, mis nakatavad organismis eelistatult vähirakke, kutsutakse [[onkolüütilised viirused|onkolüütilisteks]]. Esialgsed katsed neid ravieesmärgil kasutada ei olnud edukad, kuid viimase paarikümne aasta jooksul on tehtud edusamme. Tänapäeva onkolüütilised viirused on enamasti rekombinantsed ja neid kasutatakse koos [[keemiaravi|keemia-]] ja [[kiiritusravi]]ga.<ref>Alemany, R. (2013). [http://link.springer.com/article/10.1007/s12094-012-0951-7| Viruses in cancer treatment]. Clin Transl Oncol 15 (3): 182–188.</ref>
 
[[Onkoviirus]]ed, erinevalt onkolüütilistest viirustest, põhjustavad kasvajaid, nende hulka kuuluvad näiteks [[inimese papilloomiviirus]] ja [[C-hepatiit|C-]] ning B-hepatiidi viirused.Viirused põhjustavad umbes 12% vähijuhtumitest.<ref>Schiller, J. T. and Lowy, D. R. (2010). [http://www.annualreviews.org/doi/abs/10.1146/annurev.micro.112408.134019| Vaccines to Prevent Infections by Oncoviruses]. Annu. Rev. Microbiol. 64: 23–41.</ref>
 
===Viirusvektorid===
 
[[Viirusvektorid]] on geneetiliselt modifitseeritud viirused, mida kasutatakse geneetilise info rakkudesse viimiseks ja ekspresseerimiseks peamiselt [[geeniteraapia]]s. Kõige esimesed viirusvektorid põhinesid hiire retroviirustel. Tänapäeval on kasutusel palju erinevaid vektoreid. Tööks sobiva vektori valikul peavad teadlased arvestama rakku viidava DNA suurust, ekspressiooni aega, raku tüüpi ja ka bioohutust.<ref name="Debyser"/> Näiteks herpes simplex võimaldab üle kanda suuremahulist DNAd, [[adenoviirus]]el põhinevad vektorid aga on sobilikud mitmesuguste erinevate rakkude nakatamiseks.<ref>Robbins, P. D. Ghivizzani, S. C. (1998). [http://www.sciencedirect.com/science/article/pii/S0163725898000205|Viral Vectors for Gene Therapy. Pharmacol]. Therapeut. 80 (1): 35–47.</ref>
 
==Ajalugu==
 
[[Pilt:Edward Jenner.jpg|pisi|Edward Jenner]]
Viirushaiguseid tuntakse juba antiikajast peale, kuid nende põhjustajad avastati alles 20. sajandil. Siiski teati meetodeid viirustega võitlemiseks juba varem.
 
[[Lähis-Ida]]s, [[Hiina]]s ja [[Aafrika]]s kasutati [[rõugeviirus]]e vastase immuunsuse tekitamiseks [[variolatsiooni]]. Selle käigus nakatati inimesi rõugehaige paranevatest haavanditest saadud materjaliga, tekkinud infektsiooni suremus oli alla ühe protsendi ja see tagas eluaegse immuunsuse. Nüüdisajal on teada, et paranevatest haavanditest pärit viirusosakesed on osaliselt inaktiveeritud ja seega ohutumad.<ref name="Wagner"/> Variolatsioon on ohtlik meetod ning väike osa sellisel viisil nakatatud inimestest suri, seetõttu ei muutunud see kunagi väga populaarseks ning oli paljudes riikides isegi seadusega keelatud.<ref name="Flint"/>
 
[[Rõugevaktsiin]] oli esimene tõeline vaktsiin. 18. sajandi lõpul teati, et lehmarõuged läbi põdenud inimesed tõelistesse rõugetesse ei nakatunud. 1796. aastal katsetas seda teooriat [[Edward Jenner]]. Ta nakatas 9-aastast James Phippsi kõigepealt lehmarõuge viirusega ja seejärel päris rõugetega. Poiss rõugetesse ei haigestunud.<ref name="Flint"/>
 
Viroloogia loojaks võib lugeda [[Martinus Willem Beijerinck]]i. Beijerinck kordas 1898. aastal Vene teadlase [[Dimitri Ivanovski]] varem läbiviidud katset. Ivanovski näitas, et [[tubaka mosaiikviirus]]t põhjustav osake pääseb läbi [[Chamberlandi filter|Chamberlandi filtri]] ning on seega bakterirakust väiksem. Ivanovski uskus siiski, et haigus on bakteriaalne. Beijerinck, kes jõudis samade tulemusteni, järeldas, et tubaka mosaiikviirust põhjustab uut liiki väga väikesemõõduline haigustekitaja, mis suudab paljuneda ainult elusrakkudes.<ref>Fraenkel-Conrat, H. 1988. Tobacco Mosaic Virus, p. 111–123. In F. Fenner, A. Gibbs (ed.), Portraits of Viruses – A History of Virology, S. Karger AG, Basel. ISBN 3-8055-4819-2.</ref> Viiruste olemasolu oli raske üheselt tõestada, sest nende äärmiselt väikeste mõõtmete tõttu pole neid võimalik [[valgusmikroskoop|valgusmikroskoobi]] abil vaadelda, erinevalt paljudest bakteritest. Tollel ajal levinud arusaama järgi olid kõik haigused bakteriaalse päritoluga ning Beijerincki teooria ei leidnud teadlaste hulgas laialdast toetust.<ref name "Meštrović">Meštrović, T. [http://www.news-medical.net/health/Virology-History.aspx|Virology History]. News Medical.</ref>
 
Hiljem selgus, et taolised filtreeruvad elemendid põhjustavad haiguseid ka loomadel ja inimestel.<ref name "Meštrović"/> Baktereid nakatavad viirused avastasid [[Frederick Twort]] (1911. aastal) ja [[Felix d'Herelle]] (1917. aastal), kes nimetas neid [[bakteriofaag]]ideks. Bakteriofaagide uurimisel tehti edaspidi palju olulisi geneetika-, viroloogia- ja molekulaarbioloogiaalaseid avastusi.<ref name="Flint"/>
 
Esimesed [[röntgendifraktsioon]]i pildid tegi tubaka mosaiikviirusest Wendell Stanley 1935. aastal, muutes sellega võimalikuks viiruste [[struktuur]]i uurimise.<ref>http://virologyhistory.wustl.edu/highlights.htm</ref>
 
1948.–1955. aastal vahemikus sai viroloogiast tänapäevane laboriteadus. Sel ajal töötati välja [[HeLa rakuliin]] ning leiti meetodid rakukultuuris paljude viiruste paljundamiseks.<ref name "Meštrović"/>
 
==Vaata ka==
*[[Baltimore'i klassifikatsioon]]
*[[Viiruste loend]]
 
==Viited==
 
{{viited}}
 
[[Kategooria:Viroloogia| ]]
9

muudatust