Loomakaitse: erinevus redaktsioonide vahel

Loomakaitsjate põhitöö oli loomade pidamise, transportimise ja hukkamisega seotu jälgimine, vajadusel sekkumine ja koostöös politseiga loomavastaste tegude kohtusse suunamine. Loomade väärkohtlemise juhtumid päädisid suurte trahvidega, alternatiiviks pakuti reaalset vangistust. Ka tehti suures ulatuses teavitustööd. Näiteks paigaldati paljudes maakondades tee äärde nn hobusepalved: plakatid, kus paluti järskudel tõusudel hobuseid mitte liigselt sundida ja soovitati võimalusel nende koormat kergendada. Lisaks peeti loomakaitseloenguid.

 

Esimene eestikeelne loomakaitseteemaline üllitis avaldati 1891, kui Tallinna loomakaitsjad kirjastasid neljaleheküljelise vihiku "Tallinna Elajakaitse-Seltsi lennuleht Eesti rahvale". Pisut hiljem andis koolidele suunatud loomakaitse teemalise kirjutise välja õigeusu kiriku [[sinod]]. Vahepealsetest väljaannetest teated puuduvad, aga 1931–1934 ilmus Loomakaitse Liidu toimetusel ajakiri Loomakaitsja, mis alates 1935. aastast muutus Eesti Loomasõbraks. Trükis avaldatud põhimõtete järgi lähtus ajakiri Genfis asuva rahvusvahelise loomakaitse büroo sätestatud tegutsemispõhimõtetest, propageerides loomakaitse eri aspektide integratsiooni. Uudne lähenemine taunis teoloogide seniseid seisukohti, mille järgi loomadel polevat õigusi jne. Eesti Loomasõbra viis ilmumisaastat pakkusid mõttekalt struktureeritud, mitmekesist ja suhteliselt nõudlikku lugemismaterjali, mis aitas edendada loomakaitse ideede levikut, muutis loomakaitse rahvale köitvamaks ning hoiatas, et loomade väärkohtlemine ei saa sündida karistamatult. Pärast iseseisvuse kaotust lõpetas Nõukogude võim muuhulgas ka kõigi Eesti loomakaitse seltside tegevuse.