Redaktsioon: 6. november 2016, kell 13:22 redigeeri NOSSER (arutelu \| kaastöö) Usaldatud kasutajad 89 925 muudatust Resümee puudub ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 6. november 2016, kell 14:57 redigeeri eemalda NOSSER (arutelu \| kaastöö) Usaldatud kasutajad 89 925 muudatust Resümee puudub Uuem muudatus →
78. rida: [[877]]. aastal marssis [[Itaalia kuningriik (keskaegne)\|Itaaliasse]] [[Ida-Frangi riik\|Ida-Frang]]i [[Ida-Frangi kuningas\|kuningas]] [[Karlmann (Ida-Frangi kuningas)\|Karlmann]], [[Charles Paljaspea]] aga suri 877. aastal. Kui Lääne-Frangi riigi Charles II Paljaspea aastal 877 suri, nõudsid nad Charles'i pojalt [[Louis II (Lääne-Frangi kuningas)\|Louis II Kogelejalt]] taas [[Lothar I (Frangi keiser)\|Lothar I]] pärandit, samuti keisritiitlit. Seoses Lääne-Frangi riigi nõrgenemisega sai [[Karlmann (Ida-Frangi kuningas)\|Karlmann]] Itaalia kuningaks, samas sisenes [[Ludwig Noorem]] Lääne-Lotringi, mille Charles'i pojapojad [[Louis III (Lääne-Frangi kuningas)\|Louis III]] ja [[Carloman II (Prantsusmaa)\|Carloman II]] aastal 880 [[Ribemonti leping]]uga talle loovutasid. [[Frangi keiser\|Frangi keisri]] surma järel nõudis Karlmann krooni endale, kuid paavst ei tahtnud seda talle anda. Karlmanni haigestumisel tungisid tema liitlased [[Spoleto hertsogkond\|Spoleto]] [[Spoleto hertsog\|hertsog]] [[Lamberto I]] ja [[Toscana mark\|Toscana margi]] [[Tuscia markkrahv\|markkrahv]] [[Adalberto I]] Rooma ning vangistasid paavsti, nõudes Rooma elanikelt truudusvannet Karlmannile. Paavst [[Johannes VIII]] keeldus okupeerijate nõudmisi täitmast ja põgenes Lääne-Frangi riiki, kus ta kroonis [[7. september\|7. septembril]] [[878]] [[Troyes]] kuningaks Louis II. [[Frangi riik\|Frangi]] [[Frangi keiser\|keisri]]ks Louis II siiski ei saanud, sest juba järgmise aasta aprillis ta suri, olles valmistumas retkeks [[viikingid\|viikingite]] vastu. Et ta valitsusaeg kestis vaevalt poolteist aastat, ei jõudnud ta midagi erilist korda saata. [[Louis II (Lääne-Frangi kuningas)\|Louis II]] surma järel said Lääne-Frangi ühisvalitsejateks [[Louis III]] ja [[Karlmann (Lääne-Frangi kuningas)\|Karlmann]]. Louis sai riigi põhjaosa ehk [[Neustria]] valitsejaks, Karlmannile jäi lõunaosa. Ent hertsog [[Boso (Provence)\|Boso]], kes valiti [[Provence]]'i kuningaks, keeldus vendade võimu tunnustamast ning nii puhkes kodusõda. Louis'l ja Karlmannil ei läinud ka nende onu [[Karl Paks]]u abiga korda Bosot alistada, tema keskust Vienne'i piirati ebaõnnestunult [[880]]. aasta sügisel. Augustis [[882]] suri Louis ootamatult ning Karlmann sai riigi ainuvalitsejaks. [[Karlmann II]] aga suri [[jahipidamine\|jahi]]õnnetusel [[884]]. aastal. ==Burgundia eraldumine== 89. rida: {{Vaata\|Arelaat}}'', [[Alam-Burgundia]], [[Ülem-Burgundia]], [[Provence'i ajalugu]]'' Segaduses pärast [[Louis II (Lääne-Frangi kuningas)\|Louis II Kogeleja]] surma aastal 879 kasutas Lääne-Frangi krahv [[Boso (Provence)\|Boso]] juhust ja rajas [[Alam-Burgundia]] kuningriigi (''Bourgogne Cisjurane'') Arles'is. Paralleelselt asutas Auxerre'i krahv [[Rudolf I (Burgundia)\|Rudolf]] aastal 888 pärast Ida-Frangi riigi keisri [[Karl Paks]]u surma [[Ülem-Burgundia]] kuningriigi [[Saint-Maurice (Šveits)\|Saint-Maurice]]'is. Pärast [[Louis II (Lääne-Frangi kuningas)\|Louis II]] surma sai kuningaks tema vanem poeg, [[Louis III (Lääne-Frangi kuningas)\|Louis III]], kes aga suri juba [[882]], kui ta veel 20-aastanegi polnud, [[hobune\|hobuse]] seljast kukkudes. Siis sai Lääne-Frangi kuningaks [[Karlmann II]], kes aga suri [[jahipidamine\|jahi]]õnnetusel [[884]], samuti enne 20. sünnipäeva. Järgmiseks kuningaks ei valitud noorimat [[Charles III Lihtsameelne\|Charles'i]], kes oli veel liiga noor, vaid tema onu [[Karl Paks]], kes oli ühtse [[Frangi riik\|Frangi riigi]] viimane valitseja. ==Karl III Paks valitsusaeg== [[Ludwig Sakslane\|Ludwig Sakslase]] poeg [[Karl III Paks]] [[882]]–887 [[Ida-Frangi kuningas]], [[Frangi keiser]] [[879]]–887 oli viimane valitseja, kes suutis taastada ajutiselt [[Frangi impeerium]]i ühtsuse (välja arvatud [[Alam-Burgundia]]). Karl III suutis rohkem tänu õnnele kui isiklikele omadustele Frangi impeeriumi ühtsuse küll taastada, kuid ta osutus saamatuks monarhiks. Tema katsed peatada [[viikingid\|viikingite]] ja [[araablased\|araablaste]] röövretki kukkusid läbi ning tema vennapoeg [[Arnulf (Frangi keiser)\|Arnulf]] haaras 887. aastal [[Ida-Frangi riik\|Ida-Frangi riigis]] võimu enda kätte. Karl ei teinud midagi, et seda vältida või oma võimu taastada, ning taandus [[Neidingen]]i, kus ta ~~järgmise~~suri [[888]]. aasta ~~alguses suri~~algul. Sellega oli [[Karl Suur]]e loodud impeeriumil ka lõpp. [[File:La France au Xe siècle2.svg\|thumb\|left\|[[Karolingid]]est kuningate domeenid 10. sajandil (kollasega). ]]▼ Karl III Paksu surma järel valisid Lääne-Frangi ülikud kuningaks (888–898) [[Pariisi krahv]]i [[Odo]]. Odo suri [[898]] ja tal oli kaks poega, kellest mõlemad elasid isast kauem, aga kumbki ei saanud täiskasvanuks. Charles ei saanud siis nooruse tõttu riiki valitseda ja tema eestkostjaks nimetati [[Ramnulf II]], kes ei tunnistanud Odot kuningana. Ramnulf suri juba [[890]], sest mürgitati. Peatselt suri ka tema ainus seaduslik laps, poeg Ramnulf III. Kuid [[893]] krooniti Charles [[Ida-Frangi riik\|Ida-Frangi]] kuninga [[Arnulf (Frangi keiser)\|Arnulfi]] toetusel Lääne-Frangi kuningaks. Täieliku tunnustuse kuningana sai ta siiski alles pärast Odo surma. [[911]] andis ta [[Normandia]] valitseda [[viikingid\|viikingitele]], selle esimeseks valitsejaks sai [[Rollo]] (''Hrolf Ganger''). See tehing lõpetas viikingite retked Lääne-Frangi riigi alale. Samal aastal suri [[Saksa kuningas]] [[Ludwig III Laps]]. [[Lotharingia]] elanikud valisid [[Lotringi hertsog]]i [[Reginar I]] juhtimisel uueks kuningaks [[Charles III Lihtsameelne]], lüües sellega lahku [[sakslased\|sakslastest]], kes valisid oma järgmiseks kuningaks [[Konrad I (Saksa kuningas)\|Konrad I]]. Seetõttu pidi Charles kahel korral kaitsma Lotharingiat Konradi sõjakäigu vastu. Lotringi toetuse saamiseks oli Charles [[907]] [[abielu\|abiellunud]] lotringi naise [[Frederuna]]ga. ▲[[File:La France au Xe siècle2.svg\|thumb~~\|left~~\|[[Karolingid]]est kuningate domeenid 10. sajandil (kollasega). ]] [[File:France à la fin du Xe siècle.jpeg\|thumb\|Kuninglikud maad (sinisega) 10. sajandi lõpul]] Prantsuse alade ülikud polnud aga Charlesi valitsemisega rahul. Vastumeelsust tekitas eeskätt see, et ta oli enda soosikuks ja nõunikuks määranud [[Hagano]], kes oli küll aadlik, aga mitte kõrgaadlik. Ta oli Frederuna sugulane ja pärit Lotringist, aga kuningakotta tuli alles pärast Frederuna surma [[917]]. Ülikute mõõt sai täis siis, kui Charles hakkas Haganole annetama [[benefiits]]e ja muid valdusi, mis kuulusid teistele. Siiski ei olnud vastuseis Charles'ile päris üksmeelne. Umbes 921. aastal kasvas rahulolematus Charlesi üle, ta pagendati ning 29. juunil 922 krooniti vastukuningaks Odo vend [[Robert I (Lääne-Frangi kuningas)\|Robert I]]. Kui läänefrangid Charles'i aastal 922 kukutasid jäi Charles III Lihtsameelne [[Lotharingia]]s kuningaks, kust ta püüdis aastal 923 oma teist kuningriiki tagasi vallutada. Charles kogus kokku sõjaväe ning asus vastulöögile, ta püüti kinni ja vangistati, kus ta aastal 929 suri. 15. juunil 923 toimunud lahingus aga Robert I hukkus. Tema perekond, hilisemad [[Kapetingid]] ([[Hugues Suur]], 922–956 ja [[Hugues Capet]], 956–987), valitses kogu [[Neustria]]t aastani 987, kui [[Hugues Capet]] valiti kuningaks. == Lääne-Frangi kuningad == * [[Charles II Paljaspea]] (843–877) 100. rida ⟶ 113. rida: * [[Charles III Lihtsameelne]] (893–922/923) * [[Robert I]] (922–923) * * [[Louis IV Meretagune]] (936–954) * [[Lothaire]] (954–986) 110. rida ⟶ 124. rida: * [[Karolingide renessanss]] * [[Prantsusmaa kuningriik]] Prantsusmaa [[Keskaegne Prantsusmaa\|keskaegsed]]: [[Bretagne'i hertsogkond]] [[Normandia hertsogkond]] [[Burgundia hertsogkond]] ja [[Burgundia kuningriik]] *[[Akvitaania hertsogkond]] [[Kategooria:Lääne-Frangi riik\| ]] [[Kategooria:Prantsusmaa keskaeg]]

Lääne-Frangi riik: erinevus redaktsioonide vahel