Kormašovi ekspressiivset ja monumentaalset loomingut seostati 1960ndatel1960. aastatel nn karmi stiiliga – “Kalurid” (1963), “Raudbetoon” (1965), “Noored ehitajad” (1967) jne. 1970ndatel1970. aastatel pöördus ta filosoofiliselt analüütilise maali juurde – “Uue küla inimesed” (1970), “Roheline kevad” (1972), “Leib” (1975) jpt. Nikolai Kormašov oli Eesti maalikunsti üks peenendunumapeenema värvivaistuga koloriste, kes kasutas võrdselt nii tugevaid kontrasttoone ja vastandvärve kui ka pehmeid ja harmoonilisi akorde. 1974. aastal sai ta maalide “Minu Eestimaa” (1973) ja “Pojad I-II” (1972, 1973) eest Kristjan Raua nimelise kunsti aastapreemia. Kormašovi 1980. aastate poeetiline maalikeel põlistas Setumaa ainetel loodud intiimseid külaelustseene, maastikke ja natüürmorte (“Mi olõmi seto´h”, 1986–941986–1994).
Kormašovi viimasteks isikunäitusteks jäävadjäid [[Tallinna Kunstihoone galerii|Tallinna Kunstihoone galeriis]]s [[2009]]. aastal toimunud kunstniku 80. juubelit tähistavtähistanud ülevaatenäitus ning [[Haus GaleriisGalerii]]s samal aastal toimunud näitus “Alguses oli etüüd”.<ref name=":1" />
Kunstniku looming 1960ndatest1960. aastatest kuni 1990ndateni1990. aastateni on talletatud Eesti Kunstimuuseumi, [[Tartu Kunstimuuseum|Tartu Kunstimuuseumi]]i, [[Tallinna Kunstihoone Fond|Tallinna Kunstihoone Fondi]]i, [[Tretjakovi galerii]] (Moskva), Vene Muuseumi (Peterburg), Ludwigi Muuseumi (Köln), Armeenia Rahvusgalerii (Jerevan) jpt kogudes üle maailma.
