Karlmann (majordoomus): erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
3. rida:
Karlmann oli majordoomus [[Karl Martell]]i poeg ja hilisema Frangi kuninga [[Pippin Lühike]]se vend. Tõenäoliselt oli ta viimasest mõne aasta võrra vanem. Seetõttu pärandas isa talle Austraasia majordoomuse koha, millele lisandus veel võim Alemannia üle ning Baieri kui vasall. Esialgu tegid Pippin ja Karlmann koostööd: [[742]]. aastal vangistasid nad oma poolvenna [[Grifo]] ja saatsid ta kloostrisse. [[743]]. aastal panid nad troonile viimase [[Merovingid|Merovingist]] valitseja, [[Childerich III]]. Nad aitasid üktsteist ka mässuliste vasallide vastu: 742 ja [[745]]. abistas Karlmann Pippinit [[Akvitaania]] hertsogi [[Hunald]]i vastu, 742 ja [[744]] Pippin Karlmanni Baieri hertsogi [[Odilo]] vastu. Lisaks sõdisid nad 742–[[743]] ka [[saksid]]ega, võites nende hertsogit [[Theoderich (Saksi hertsog)|Theoderichi]].
Karlmann oli sügavalt usklik valitseja ja tema ajal algas hilisema [[Saksamaa]] territooriumil laiaulatuslik kristlik misjon, mida juhtis [[Püha Bonifatius]]. Sisepoliitikas oli ta aga karm, surudes veriselt maha alemannide vastuhaku [[746]]. aastal
[[747]]. aastal loobus Karlmann aga ootamatult ilmalikust elust ja läks kloostrisse. Võimalik, et selle taga oli tema venna Pippini salasepitsus, kuid otseseid tõendeid selle kohta pole. Karlmanni poeg [[Drogo (majordoomus)|Drogo]] sai tema asemel Austraasia majordoomuseks, kuid kõrvaldati peagi Pippini poolt võimult. [[754]]. aastal sekkus Karlmann veel viimast korda poliitikasse, kui [[paavst]] palus Pippinilt abi [[langobardid]]e vastu ja saatis Kalrmanni oma saadikuna tema juurde. Pippin keeldus aga paavsti aitamast ning vangistas oma venna. Vangistuse ajal Karlmann ka suri.
| |||