Quotation: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P HC: lisatud Kategooria:Filosoofiateosed |
PResümee puudub |
||
12. rida:
"Kui mind pühendati loogika ja [[semantika]] müsteeriumidesse, siis tutvustati tsiteerimist tavaliselt kahtlase võttena, ja seda tutvustust saatis tõre jutlus väljendite [[kasutamine ja mainimine|kasutamise ja mainimise]] segiajamise patust." Väljendit, mida kasutatakse, kui mõni selle [[eksemplar]] esineks tavakontekstis, mainitakse, kui mõni selle eksemplar esineb jutumärkides. Patu ahvatlus tuleb nähtavasti sellest, et jutumärke on kerge märkamata jätta või ära jätta. [[Alfred Tarski]]<ref>''The Concept of Truth in Formalized Languages'', lk 159–162</ref> ei uskunud, et on võimalik välja töötada jutumärkide selge teooria, sest kuidagi ei pääse mööda mõttetustest, kahemõttelisustest ja vastuoludest. "[[Willard Van Orman Quine|Quine]]<ref>''Mathematical Logic'', ptk 4</ref> kirjutab: "Jutumärkide hoolas tarvitamine on peamine praktiline abinõu objektide ja nende nimede segiajamise vastu...," kuid lisab siis, et tsiteerimisel "... on teatud anomaalne joon, mis nõuab erilist ettevaatust: loogilise analüüsi seisukohast tuleb iga terviktsitaati vaadelda üheainsa sõna või märgina, mille osad ei tähenda midagi enamat kui juusjooned ja [[silp|silbid]]. Tsitaat ei ole ''kirjeldus'', vaid ''hieroglüüf''; ta ei tähista oma objekti mitte ainult seda teiste objektide kaudu kirjeldades, vaid sellest pilti tehes. Terviku tähendus ei sõltu nende sõnade tähendusest, millest ta koosneb."" [[Alonzo Church]]<ref>''Introduction to Mathematical Logic'', ptk 8</ref> kiidab [[Gottlob Frege|Frege]]t tsiteerimise hoolika kasutamise eest kahemõttelisuse vältimiseks, kuid leiab, et tsiteerimine on "eksitav", "kohmakas praktikas ning avatud mõningatele õnnetutele kuritarvitustele ja arusaamatustele. Aga viga ei ole mitte tsiteerimises eneses, vaid meie teooriates tsiteerimise kohta.
Sageli öeldakse, et tsiteeritavaid väljendeid mainitakse, kuid ei kasutata. See viimane on kahtlane: kuidas siis tsitaadi sisse võtmine ei ole kasutamise üks viis? Usutav vastus oleks, et on küll tegu teatud kasutamisega, aga see pole seotud väljendi [[tähendus]]ega keeles, nii et tsiteeritavat materjali ei kasutata keelde kuuluvana. Kahtlused siiski jäävad. Esiteks, on juhtumeid, kus on mugav üht ja sama väljendit ühe ja sama eksemplari abil ühtaegu kasutada ja mainida<ref>Selliseid juhtumeid on hiljem hakatud nimetama [[segatsiteerimine|segatsiteerimiseks]]</ref>. Võtame näiteks lause "Quine ütleb, et tsiteerimisel "...on üks anomaalne joon"." "Kas tsiteeritud sõnu kasutatakse või mainitakse? Ilmselgelt mainitakse, sest need on Quine'i enda sõnad ja ma tahan seda tõika markeerida. Aga sama ilmselge on tõsiasi, et neid sõnu kasutatakse; kui see nii ei oleks, järgneks sõnale "tsiteerimisel" [[singulaartermin]], ja nii see ei saa olla, kui ma moodustasin [[grammatilisus|grammatilise]] lause." Seda lauset ei saa ka hõlpsasti niimoodi ümber sõnastada, et see raskus ületada. Veel paar näidet: "[[Dhaulagiri]] kõrval on [[Annapurna]], mägi, mille vallutamist [[Maurice Herzog]] kirjeldab oma samanimelises raamatus." "Cloutingi ja Dragoffi reegel rakenduvad selles järjekorras." (Lk 80–81)
Praegu on üldlevinud seisukoht, et tsiteeritavat materjali ei kasutata. [[Alfred Tarski|Tarski]] pidas seda ainsaks vastuvõetavaks tsiteerimise tõlgenduseks. Tsitaat seisneb jutumärkidega ääristatud väljendis, on nagu üks sõna ning teda tuleb pidada loogiliselt lihtsaks. Tähed ja sõnavahed on juhuslikud, nagu sõnad ikka, ega tähenda eraldi võttes midagi. Nii et jutumärginimi on Tarski järgi nagu inimese pärisnimi.<ref>''The Concept of Truth in Formalized languages'', lk 159.</ref> Ma nimetan seda [[tsiteerimise pärisnimeteooria]]ks. [[Alonzo Church|Church]] omistab sama mõtte või samade järelmitega meetodi [[Gottlob Frege|Frege]]le: "Frege võttis kasutusele võtte näidata [[autonüümia]]t süstemaatiliselt jutumärkide abil, ja oma hilisemates publikatsioonides (kuigi mitte "[[Mõistekiri|Mõistekirjas]]") pannakse [[autonüümne kasutus|autonüümselt kasutatavad]] sõnad ja sümbolid kõikidel juhtudel ülakomade vahele. Selle tagajärjel tuleb ülakomade vahele pandud sõna käsitleda ilma jutumärkideta sõnast erineva sõnana – just nagu jutumärgid oleksid kaks lisatähte sõna kirjutamisel – ja kahemõttelisuse kõrvaldab seega see, et nähakse ette kaks eri sõna, mis vastavad eri tähendustele."<ref>''Introduction to Mathematical Logic'', lk 61–62.</ref> Siin tundub esinevat üks levinud segadus. Milline väljend osutab sõnale, mille eksemplar esineb jutumärkide vahel? Kas sõna ise (antud kontekstis) või tsitaat tervikuna? Church omistab selle mõlemale, kuigi nad peavad olema erinevad. "Sõna ise, sest jutumärkides oleval sõnal on tavalisest erinev tähendus; teda "käsitletakse erineva sõnana", mida kasutatakse "autonüümselt". Tsitaat tervikuna, sest jutumärgid on osa sellest, kuidas sõna kirjutatakse." Quine on rõhutanud ideed, et tsitaat on struktuurita singulaarterm. Ta on väitnud, et jutumärkide vahel olevad tähed esinevad tsitaadis "...ainult fragmendina pikemast nimest, mis peale selle fragmendi sisaldab kaht jutumärki."<ref>''[[From a Logical Point of View]]'', lk 140.</ref> Niisugusel lähenemisel tsiteerimisele on see hea külg, et rõhutatakse, et tsitaadi osutus ei tulene jutumärkides olevate väljendite osutusest. Tundub aga, et nii ei ole põhimõtteliselt võimalik seletada, kuidas tsiteerimine [[loomulik keel|loomulikus keeles]] toimib. "Kui tsitaadid on struktuurita singulaarterminid, siis ei ole jutumärginimede kategoorial suuremat tähtsust kui a-tähega algavate ja lõppevate nimede kategoorial." (Lk 81–83.)
| |||