Uusrokokoo: erinevus redaktsioonide vahel

'''Neorokokoo''' või '''uusrokokoo''' ([[inglise keel]]es ''Neo-Rococo'' või ''Rococo Revival'') oli eklektiliselt [[Historitsism|historitsistlik]] salongistiil, mis tekkis ajendatult hilisklassitsistliku [[Prantsuse teine keisririik|Prantsuse teise keisriigi]] [[Uusbarokk|uusbaroksest]] kunstilaadist. Seejärel kohandati see Inglismaal, kuigi enamasti aastatel 1840–1870 oli rokokoostiili taasteket näha kõikjal Euroopas. Ebatavaliste vormidega kaunistatud õilsas ja suurejoonelises stiilis, millel olid üsna rikkad kliendid privilegeeritud elanikkonnast, kombineerusid nii erinevad kunstilaadid kui ka dekoratiivesemete väljenduslaadid. Mõju avaldas see [[Maal|maalidele]], [[Trükis|trükistele]], [[Mööbel|mööblidisainile]] ja interjööride [[sisekujundus]]ele kui ka [[Tekstiilikunst|tekstiilikujundusele]]. Eriti kajastub neorokokoo buduaarlik luksus gobeläänides, mööbliesemetes ning portselanist ja väärismetallidest nõudes. Enamikes Lääne- ja Kesk-Euroopa keisririikide õukondades ja eriti Prantsusmaal peeti algset rokokood rahvuslikuks stiiliks ning paljudele seostus see rahvatraditsiooni taasmeenutusega. Kuigi stiil kehastas endas [[Euroopa]] imperialistlikke hiilgusi, siis vaatamata sellele oli see 19. sajandi [[romantism]]i veelgi ilmekam väljendus, mis näitas ka kasvavat huvi ja vaimustust loodusmaastike vastu. Kuna seda ei peetud kindla ajaperioodi või paigaga piiratuks või seotuks, siis esines see mitme stiililainena läbi [[XIX sajand|XIX sajandi]]. Sajandi teisel poolel muutus nii-öelda [[Viin|viinilik]] uusrokokoo seltskondlikult moodsaks niisamuti [[Põhja-Ameerika]] mööbli- ja sisekujunduses, seda eriti suurlinnade jõukamas klassis New Yorgis, Philadelphias, Baltimore'is, Bostonis ja Chicagos.