Tegelikkus: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
9. rida:
[[Metafüüsika]] mõistena kuulub tegelikkus [[modaalsus|modaalsete]] mõistete hulka, vastandudes mõistele '[[võimalikkus]]'. Vastupidiselt veel mitte oleva [[potentsiaal]]susele on tegelikkuse jaoks põhiline [[aktuaalsus]] ehk praegune olemasolu. Vastandamaks akti ja potentsi mõistet, kasutab [[Aristoteles]] oma metafüüsikas mõisteid ''energeia'' ja ''entelechia'' (eesti keeles [[entelehhia]]). [[Entelehhia]] on olevas sisalduv teostumise võimalus või võime (''dynamis''). Tegelikkus on olemise vormi (''eidos'') või kuju (''morphe'') loova lõpuleviimise printsiip, sest vormimata [[substants]] või [[mateeria]] (''hyle'') ei esinda printsiibina tegelikkust. Aristotelese arvates kujutab [[liikumine|liikumine]] kui printsiip enesest võimalikkuse üleminekut tegelikkuseks: liikumine on võimaliku püüdlus muutuda tegelikkuseks. Metafüüsilise tegelikkusekontseptsiooni juurde kuulub ka tegelikkuse ja [[näivus]]e vastandamine, mis kuulub kokku ka vana- ja keskajal tuntud [[tõde|tõe]] mõistega. Selle kohaselt tegelikkus on tõeselt või tõeliselt olev. Mittetegelikkust tuleks seega vaadelda olemise seisukohalt puudulikuna.
[[Tunnetusteooria]] mõistena on tegelikkus [[mõtlemine|mõtlemisest]] ja [[teadvus]]est sõltumatu [[reaalsus]]. Tegelikkus on see, mis tähistab miskit, mis on iseenesest ja meist sõltumatult väljaspool meie [[ettekujutus]]i või [[mõtlemine|mõtlemist]]. Siin peitub ka tunnetusteoreetiline põhiprobleem: kuidas suuta ette kujutada ettekujutusevälist? [[Descartes]] arendab Meditatsioonides küll ebatäieliku, kuid veenva teadvuse tegelikkuse mudeli (''Modell der Wirklichkeit der Erkenntnis''), mille puhul ta mõtleb [[idee]]st kui kujutluste sisust (''Sachgehalt der Vorstellungen'') nende küll
==Vaata ka==
| |||