Eestlaste muistne vabadusvõitlus: erinevus redaktsioonide vahel

{{toimeta}}{{keeletoimeta}}{{NPOVNeutraalsusVaidlustatud}}

| konflikt = Eestlaste muistne vabadusvõitlus

| osa = [[Liivimaa ristisõda|Liivimaa ristisõjast]]

| tulemus = eestlaste alistamine ja vägivaldne ristiusustamine

==MõistestNimetusest ja hinnangutest==

===Mõiste kujuneminekujunemisest ja hinnangutest===

Daatumite, sõja- ja misjonitegevuse, diplomaatia ning muude sündmuste põhiliseks ja tihti ka ainsaks allikaks on [[Henriku Liivimaa kroonika]]. Ehkki seda peetakse üldiselt faktoloogilises mõttes täpseks, on sealselles esitatudsiiski faktideka valiktõsiseid ja esitusviis tihti erapoolik. Krooniku hoiak on väga positiivne Riia piiskopi ja kohalikest rahvastest latgalite tegevuse hindamisel. Tunduvalt reserveeritum on suhtumine Mõõgavendade ordussemoonutusi, rootslastesse ja eriti taanlastesse,<ref[[taanlased|taanlaste]] name=Vahtre11>Sulevtegevuse Vahtrekirjelduses, lk 11</ref> kelle tegevuse kirjeldused on sageli põgusad, vastuolulised ja moonutatud. Taani kuninga võimupretensioonide vastu Eestimaal kroonika suures osas suunatud oligi.<ref name=SelartArutelu /><ref>[[Mihkel Mäesalu]], ''Saksa-Taani konflikt Eestis 1218–1238.'' Magistritöö. Tartu, 2010.</ref><ref>Mägi 2011,Siiski lkpole 333,siiamaani 335–339</ref>kasutatud Selgelttäielikul vaenulikmääral on kroonik olnud eestlaste ja venelaste vastu.<ref name=Vahtre11 /> Henriku kroonikaga võrreldes täiesti erineva perspektiivi annavad sündmustele Venevene [[letopiss]]id,e sisaldadesja teavet,neis millestleiduv Henrikmuistset vaikisvabadusvõitlust võipuudutav midamaterjal taon eipraktiliselt teadnud.läbi Vähesel määral leidub Henriku kroonikale paralleelteateid ka erinevates Skandinaavia, Saksamaa ja Itaalia kroonikates, kirjades jm kirjutistes ning ürikutestöötamata.<ref>Sulev Vahtre, lk 15–21</ref>

1208. aasta alguses tekkis Liivimaa kristlastel konflikt [[Ugandi]] eestlastega, kellele latgalid ja ordumehed heitsid ette kunagist latgalite ja [[Pihkva]]sse suundunud saksa kaupmeeste varade röövimist. Äravõetud varade tagastamise nõuded olid mõeldud ilmselt ennekõike provokatsioonina. Riia piiskopile alluva organisatsioonina loodud Mõõgavendade ordu oli muutunud Riiast lähtuva ristisõja peamiseks sõjaliseks jõuks, mis polnud aga oma positsiooniga rahul. 1207. aastal saavutati piiskopileeriga kokkulepe, mille kohaselt 1/3 vallutatud aladest, esialgu [[Koiva]] jõe vasakkallas, läks ordu alluvusse. Veel suuremat võimu taotlenud ordu lootis oma valdustele lisa saada Eestimaalt ja sõlmis liitlassuhted [[Tālava]] latgalite vanematega. Latgalid omakorda olid [[Läti Henrik]]u sõnade kohaselt eestlaste ja liivlaste käe läbi varem palju kannatada saanud ning soovisid orduvendade abil nüüd oma seisundit parandada ja eestlastele kätte maksta. Otsustava kaaluga võisid aga olla hoopis kaupmeeste nõuded, kes soovisid kindlustada Pihkvasse ja [[Novgorod]]i viivaid kaubateid. Hilisemate sündmuste valguses võib arvata, et piiskop Albert ei olnud sel ajal huvitatud eestlastega tõsisemasse konflikti sattumisest, kuid ta ei viibinud sõja puhkemise ajal Liivimaal ega saanud sündmuste käiku otseselt mõjutada. Sõda ei pooldanud ilmselt ka liivlased, kellest paljud soovisid piiskopi ja ordu võimu alt vabaneda ning nägid eestlasi selles oma potentsiaalsete liitlastena.<ref>Henriku Liivimaa kroonika 1982, XI 3, XII 6, lk 75, 89</ref><ref>Sulev Vahtre, lk 55, 58, 65</ref><ref>Selart 2012, lk 43</ref>

1208. aasta algul saadeti Ugandisse kaupmeeste vara võimalikku tagasisaamist uurima Riia piiskopi preester [[Alebrand]]. Ugalased ei tagastanud talle midagi ega andnud kindlat lubadust seda tulevikus teha. Sama aasta suvel saatsid latgalite vanemad [[Russin]], [[Waridote]] ja [[Talibald]] ning [[Cēsis|Võnnu]] orduvendade juht [[Bertold (Võnnu komtuur)|Bertold]] oma saadikud ugalaste juurde, nõudes neilt varem latgalitele põhjustatud kahjude hüvitamist. Need keeldusid, kuid saatsid siiski omakorda saadikud latgalite juurde, kus toimus uus kohtumine tüliküsimuse lahendamiseks. Kumbki osapool oma seisukohtadest aga ei taganenud ja lahku mindi vastastikuste ähvarduste saatel.<ref>Henriku Liivimaa kroonika 1982, XI 7, XII 6, lk 81, 89</ref><ref>Sulev Vahtre, lk 55</ref>

Peagi läksid mitmed latgalite vanemad eesotsas Waridotega Riiga, küsides sealt sõjalist abi ugalaste vastu, mida sealt ka lubati. Septembri paiku koguti vägi, kuhu kuulusid piiskopimehed, orduvennad, Riia kaupmehed, liivlased ja latgalid. Väejuhtidest on Läti Henrik nimeliselt välja toonud Alberti venna [[Theoderic de Bekeshovede|Theoderichi]]. Vägi liikus Ugandisse, rüüstas seal, süütas põlema maakonna keskse [[Otepää linnus|linnuse Otepääl]] ning pöördus röövsaagi ja vangidega tagasi. Seda sõjakäiku on traditsiooniliselt peetud muistse vabadusvõitluse alguseks.<ref name=HLKXII6>Henriku Liivimaa kroonika 1982, XII 6, lk 89–93</ref><ref>Sulev Vahtre, lk 55–58</ref>

Beverini, [[Sotecle]] ja [[Autine]] latgalid kogusid omakorda väe ning tungisid Russini ja Waridote juhtimisel Sakalasse. Henriku Liivimaa kroonika kirjelduse järgi oli retk neile edukas: saadi palju saaki ja vange ning tapeti väga suurel hulgal sakalasi, sh 300 maakonna "paremat meest ja vanemat". Selliseid väiteid on peetud tugevalt liialdatuteks. Kroonikast ilmneb, et rüüstamine kestis ilmselt vaid ühe päeva, millest [[Sulev Vahtre]] on järeldanud, et vägi ei saanud jõuda kaugemale kui Sakala kõige lõunapoolsema kihelkonna [[Alistekund|Alistekunna]] lõunaossa, hilisema [[Ruhja kihelkond|Ruhja kihelkonna]] alale. 300 "paremat meest ja vanemat" on aga hinnatud Sakala ülikkonna koguarvuks. Kroonika ei maini sakalaste vastupanu, kuid märgib ära, et tagasiteel olles olid latgalid valmis tõrjuma sakalaste rünnakuid, kui need sõjaväge jälitama oleks asunud. Tagasi Beverini jõudes anti sõjasaagist kingitusi seal viibinud Bertoldile, Henrikule ja piiskopimeestele.<ref name=HLKXII6 /><ref name=Vahtre5774>Sulev Vahtre, lk 57–74</ref>

Vahetult pärast vaherahu lõppu organiseeris Bertold sõjaretke Ugandisse. Tema väkke kuulusid lisaks orduvendadele ka [[võndlased]], ning Russini ja Autine latgalid. Arvatavasti Otepää ümbruses külasid rüüstates tapeti kättesaadud inimesi ning pöörduti vangide ja saagiga tagasi. Taasalanud konflikt ei leidnud üksmeelset toetust. [[Turaida (ajalooline piirkond)|Turaida]] liivlased, kes kroonika järgi olevat eestlaste abiga ülestõusu plaaninud, nõudsid piiskop Albertilt sõja lõpetamist. Albert saatiski Ugandisse preester Alebrandi, kellega koos läksid ugalaste saadikud Riiga, kus sõlmiti uus rahulepe. Sellega liitusid aga ainult piiskopi võimuala liivlased ja latgalid, samal ajal kui ordu ja nende ala latgalid rahuettepanekut vastu ei võtnud. Kuid ka selsellisel kujul tehtud rahu ei püsinud kaua ning ordu järgmistes sõjalistes aktsioonides osales ka piiskopimehi ja liivlasi.<ref name=Vahtre5774 /><ref>Henriku Liivimaa kroonika 1982, XIII 5, lk 101</ref><ref name=Vahtre5774 />

1210. aasta alguses raskendas Otepää ugalaste olukorda [[Novgorodi vürstiriik|Novgorodi]] ja [[Pihkva vürstiriik|Pihkva]] vürstide sõjaretk. Nende vägi piiras Otepää linnust, kuni seesolijad nõustusid maksma piirajatele raha ja laskma end ristida. Sõjakäik võis olla seotud vürstide tolleaegse liitlassuhtega piiskop Albertiga ja mõeldud ugalastele lisasurve avaldamisena. Samas võis tegu olla sooviga ennetada ordu ja piiskopi vallutusi – eduka retke tulemusena pidasid nad edaspidi Ugandit oma, mitte Riia mõjusfääri kuuluvaks.<ref name=Vahtre5774 /><ref name=HLKXIV>Henriku Liivimaa Kroonika 1982, XIV, lk 101–117</ref><ref name=Vahtre5774 /><ref>Selart 2012, lk 43–44</ref><ref>Indriķa hronika, XIV, kommentaar 8</ref>

1210. aasta suvel toimus Bertoldi juhtimisel järjekordne orduvendade, piiskopimeeste, liivlaste ja latgalite sõjakäik Ugandisse. Varem sõlmitud rahuleppe mittetäitmise põhjuseid kroonika välja ei too. Piiskopileeri osalust võib näha osalt vastuteenena Bertoldile, kes veidi varem oli oma jõududega läinud appi Riiat [[Riia lahing (1210)|kuralaste rünnaku]] vastu kaitsma. Nõrgalt mehitatud Otepää linnuse juurde jõudes kutsuti Bertold läbirääkimisteks sinna sisse. Samal ajal ronis osa väest teiselt poolt linnusesselinnuse ja ründas ugalasi, mõndasid tappes ja teisi põgenema ajades. Kroonika põhjendab vallutust ründajate teadmatusega Bertoldi läbirääkimistest. Mõne päeva pärast pöörduti linnusest saadud saagiga tagasi ja linnus ise pandi põlema.<ref name=Vahtre5774HLKXIV /><ref name=HLKXIVVahtre5774 />

Otepää linnuse hävitamisele vastasid ugalased, võib-olla taas koos sakalastega, sõjakäiguga Bertoldi orduvendade tugipunkti, [[Võnnu muinaslinnus|Võnnu linnuse]], vastu. Linnuse piiramise neljandal päeval, kuuldes [[Kaupo]] juhitud liivlaste ja latgalite väe lähenemisest, piirajad taandusid. Võnnu orduvennad ühinesid Kaupoga ja asusid eestlasi jälitama. Ümera jõe ääres korraldasid need aga tagaajajatele varitsuse ja võitsid neid lahingus, tappes umbes 100 liivlast ja latgalit.<ref name=Vahtre5774HLKXIV /><ref name=HLKXIVVahtre5774 />

Pärast [[Polotski vürstiriik|Polotski]] vürstiga rahu sõlmimist ja nii oma seljataguse kindlustamist jätkasid liivimaalased sõda eestlaste vastu. Senine rünnakute põhisihtkoht Ugandi jäeti mõneks ajaks rahule. Järgmise sõjaretke organiseerisid 1210. aasta jõulupühade ajal riialased, suunates selle endale kättesaadavamasse Eestimaa piirkonda, [[Soontagana]]sse. Lisaks ristisõdijatele läksid kaasa liivlaste ja latgalite vanemad Kaupo, [[Dabrel]], [[Ninnus]] ja Russin oma vägedega ning Riiaga liidus olnud pihkvalased. Teel võeti reeturlikeks peetud [[Metsepole]] liivlastelt pantvange. Soontaganasse jõudes hakati küladest kariloomi röövima, kättesaadud mehi tapma ning naisi ja lapsi vangideks võtma. Põgenejaid jälitades jõuti ka naaberkihelkondadesse. Väe kogunemiskoht määrati [[Soontagana linnus]]e juurde. Kroonika mainib kolme muu linnuse mahapõletamist, kuid arvu kolm kasutamine võib olla ka üks krooniku stiilivõtteid. Hävitatud linnuste asukohtadena on oletatud [[Keblaste Taaramägi|Keblaste Taaramäge]], [[Virussaare rabasaar|Virussaare pelgupaika]] ja [[Vatla maalinn]]a. Soontagana linnus kui kihelkonna keskus jäi alistamata. Neljandal päeval pärast Soontaganasse jõudmist pöördus vägi saagi ja vangidega tagasi.<ref name=HLKXIV /><ref>Sulev Vahtre, lk 73–76</ref>

Rüüsteretk tõi kaasa [[läänemaa]]laste ühinemise ugalaste ja sakalaste sõjalise liiduga. Juba järgmise [[Sünoodiline kuu|sünoodilise kuu]] ajal, 1211. aasta 19. jaanuari ja 17. veebruari vahel, tungiti üksteisega kooskõlastatult Liivimaale. Samal ajal olid omakorda sõjakäiku kavandamas riialased, kes kogunesid koos liivlaste ja latgalitega [[Asti järv]]e äärde. Seal kohtuti sakalaste ja ugalaste väega, mis neid nähes põgenes. Üks mahajäänud mees andis teada samal ajal toimuvast läänemaalaste sõjaretkest ja kristlaste vägi otsustas pöörduda tagasi oma linnuseid kaitsma. Järgmisel päeval jõudsidki läänemaalased Metsepolesse ja süütasid sealsed külad ja kirikud põlema ning viisid kirikute ja kristlaste haudade juures läbi paganlikke ohvritalitusi. Metsepole rahvas oli aga jõudnud juba linnustesse varjuda. Kuuldes, et riialaste, Võnnu Bertoldi ja Russini vägi valmistub neile vastu astuma, lahkusid läänemaalased Liivimaalt. Selle sõjaretke näol oli tõenäoliselt tegemist kaugemate eesmärkideta kättemaksuretkega. Samas on võimalik, et sellega püüti hirmutada Metsepole liivlasi riialastega mitte koostööd tegema, kuid tegelik efekt oli pigem vastupidine.<ref name=HLKXIV /><ref name=Vahtre7594>Sulev Vahtre, lk 75–94</ref>

Kui piiskop Albert koos uute ristisõdijatega Saksamaalt Riiga jõudis, alustasid latgalid sellest julgustatuna omapoolset sõjaretke. Kohates teel aga suurt eestlaste väge, põgenesid nad laiali. Eestlased liikusid edasi [[Brasla jõgi|Brasla]] jõeni [[Idumea]]s ja rüüstasid seal, kuni nad kolmandal päeval tagasi pöördusid. Kaupo liikus neile oma väega järele, rüüstates vastutasuks Sakala lõunaosa ning süüdates [[Owele linnus|Owele]] ja [[Purke linnus|Purke]] linnused põlema.<ref name=Vahtre7594 /><ref name=HLKXV>Henriku Liivimaa kroonika 1982, XV, lk 119–131</ref><ref name=Vahtre7594 />

Järgnevalt tungis Liivimaale suur saarlaste, läänemaalaste ja [[revala]]ste vägi, mis asus piirama [[Turaida muinaslinnus|Turaida linnust]], plaaniga pärast selle alistamist Riia peale minna. Riiast Turaidasse saadetud abijõududel õnnestus aga piirajaid ootamatult rünnata ja neid lahingus võita, sundides eestlased suurte kaotustega ning oma hobuseid ja laevu maha jättes põgenema.<ref name=Vahtre7594HLKXV /><ref name=HLKXVVahtre7594 />

Pärast Turaida lahingut otsustas ka varem kõhkleval positsioonil olnud piiskop Albert suunata põhitähelepanu Eestimaa alistamisele. Ta nimetas senise [[Daugavgrīva klooster|Daugavgrīva kloostri]] abti [[Theoderich (Eestimaa piiskop)|Theoderichi]] [[Lihula piiskopkond|Eestimaa piiskopiks]]. Piiskopkonna keskus kavatseti luua Läänemaale [[Lihula]]sse, kuid selle piirid jäid esialgu täpsemalt määratlemata. Samuti Eestimaal valdusi ihaldanud Mõõgavendade ordu taotles paavstilt enda poolt vallutatud aladele eraldi piiskopkonna loomist, kuid paavst keeldus sellest. Samal ajal kergendas piiskop liivlaste palvel nende maksukohustust, saades vastutasuks lubaduse ustavalt osaleda paganatevastastes võitlustes. Pärast neid korraldusi lahkus Albert taas Liivimaalt, et uusi ristisõdijaid värbama minna.<ref name=Vahtre7594HLKXV /><ref name=HLKXVVahtre7594 />

Vahepeal asusid taas tegevusse ugalased ja sakalased, kes rüüstasid latgalite aladel, tappes teiste seas palju Russini kaaskondlasi. Enne lahkumist tehti ka edutu katse vallutada Beverini linnust.<ref name=Vahtre7594HLKXV /><ref name=HLKXVVahtre7594 />

Seepeale palusid Beverini vanemad [[Paike]] ja [[Dote]] Riiast abi. Seal otsustatigi korraldada sõjakäik varasematest retkedest kõrvale jäänud Sakala põhjaossa. Piiskopi meestest, ristisõdijatest, orduvendadest, liivlastest ja latgalitest koosnev vägi liikus esmalt mööda mereranda põhja suunas ja pööras siis arvatavasti Pärnu jõe suudme juurest itta Sakala poole. Kehvade teeolude tõttu jõuti kohale alles seitsmendaks päevaks ja paljude teel surnud hobuste hinnaga. Oma laagri Lembitu küla juurde püstitanud vägi tegi sealt kolme päeva jooksul ümbruskonda, sh ka [[Nurmekund]]a, rüüsteretki. Neljandal päeval süüdati põlema linnus, tõenäoliselt [[Leole linnus|Leole]], ja liiguti seekord teist teed kasutades tagasi.<ref name=Vahtre7594HLKXV /><ref name=HLKXVVahtre7594 />

Samal ajal hakkas nii liivlaste, latgalite kui eestlaste aladel levima katk. Läti Henriku järgi sai see alguse lahingupaigalt Turaidas, kus langenud paganate surnukehad olid jäetud matmata. Suur suremus hakkas sõjategevust segama, kuid esialgu vaenutegevus jätkus. Latgalid tegid vähemalt kolm järjestikust rüüsteretke Ugandisse ja ühe Sakala lõunaossa Alistkunda. Selle mõjul läkitasid sakalased oma saadikud Riiga ja sõlmisid rahu, lubades ristimise vastu võtta ja andes pantvange.<ref name=Vahtre7594HLKXV /><ref name=HLKXVVahtre7594 />

Talve hakul suundus piiskop Alberti venna Theoderichi ja Bertoldi juhtimisel uus vägi läbi laastatud Ugandi [[Emajõgi|Emajõe]] põhjakaldale [[Jogentagana]]sse, mille rahvas oli koos oma varaga küladest metsadesse taandunud. Kristlaste vägi leidis nende tihedasse metsa rajatud ja maharaiutud puudega ümbritsetud kindlustuse ning ründas seda. Pärast pikka vastupanu paganad lõpuks põgenesid. Võitjad jagasid omavahel saadud saagi ja võetud vangid ning pöördusid tagasi Liivimaale.<ref name=Vahtre7594HLKXV /><ref name=HLKXVVahtre7594 />

1212. aasta alguses tungis järjekordne riialaste kogutud sõjavägi Eestimaale. Läti Henriku hinnangul osales selles 8000 meest, neist pooled sakslased, ülejäänud liivlased ja latgalid. Läbi Ugandi liiguti Jogentaganasse, kus sakslased eelmise lahingupaiga juurde laagrisse jäid, samal ajal kui liivlased ja latgalid suundusid naabermaakonda [[Vaiga]]t rüüstama ja peatusid sealse [[Somelinde linnus]]e juures. Järgmisel päeva järgnesid sinna ka sakslased. Pärast kolmepäevast Vaiga laastamist mindi edasi [[Järvamaa]]le, mida samuti kolm päeva rüüstati. Tagasi Liivimaale suunduti läbi [[Mõhu]] ja Nurmekunde maakondade, mille külad pandi põlema, ja üle Võrtsjärve jää.<ref name=Vahtre7594HLKXV /><ref name=HLKXVVahtre7594 />

Läti Henriku kohaselt tegi sakslaste retkest kuulnud Novgorodi vürst [[Mstislav Mstislavitš]] 15 000 mehega omapoolse sõjakäigu Vaiga kaudu Järvamaale. Sakslasi eest leidmata otsustati edasi minna [[Harjumaa]]le, kus piirati [[Varbola linnus]]t, kuni selle kaitsjad end 700 marga nogaatade eest vabaks ostsid. Novgorodi vürsti sõjakäiku Varbola alla mainivad ka Novgorodi ja Pihkva kroonikad, mis paigutavad selle toimumisaja aga 1213./1214. aastasse ja lisavad osavõtjatena Pihkva vürsti [[Vsevolod Borissovitš]]i ja [[Toropetsi vürstiriik|Toropetsi]] vürsti [[David Mstislavitš]]i. Vene kroonikate järgi ulatus retk mereni välja. Oletust kahest erinevast retkest toetab uue Pihkva vürsti nimetamine, kes Läti Henriku järgi sai võimule tulla alles 1212. aasta kevadel, pärast riialaste retke. Siiski peavad ajaloolased tõenäolisemaks, et tegu oli ühe ja sama retkega ning Vene kroonikates on selle toimumisaeg ja osavõtjad valesti märgitud. Sõjakäigu täpsem eesmärk kroonikatest ei selgu. On oletatud, et kavatseti demonstreerida oma poliitilist huvi selles piirkonnas ja rünnata riialaste väge. Samas olid riialased sõbralikes suhetes tolleaegse Pihkva vürsti Vladimir Mstislavitšiga, kes omakorda oli Novgorodi vürsti liitlane. Vene vürstiriikide ja Riia vahelise konflikti puudumise kasuks räägib ka samal ajal toimunud Sakala vanema Lembitu sõjakäik Pihkva linna vastu, millele eelnes Riia piiskopi preestrite tapmine. Konfliktiolukorras oleks oodatavam taktika liituda ühe osapoolega teise vastu, mitte mõlemat korraga rünnata.<ref name=Vahtre7594HLKXV /><ref name=HLKXVVahtre7594 /><ref>Indriķa hronika, XV, kommentaar 48</ref>

Henriku Liivimaa kroonika järgi saatis Järvamaa retkelt tagasi Riiga jõudnud Theoderich piiskopile alistunud sakalaste juurde preestri, et viia läbi ristimist. Samal ajal, kuuldes venelaste sõjakäigust, kogusid sakalased ja ugalased omakorda sõjaväe. Viljandis ristimist alustanud preester otsustas seepeale koos oma kaaskonnaga lahkuda, kuid salk eestlasi Lembitu juhtimisel asus neid jälitama, sai kätte ja tappis nad. Pärast seda tungis sakalaste-ugalaste vägi pihkvalaste sõjakäigul olekut ära kasutades Pihkva linna ja rüüstas seda. Samas Vene kroonikad eestlaste retke ei maini. Nende järgi rüüstasid hiljem samal aastal Pihkvat leedulased. Kirjelduste sarnasuse tõttu arvatakse, et Vene kroonikad on kuupäevaga eksinud ja paganarahvad segi ajanud (sellised korduvate ümberkirjutuste käigus tekkinud ebatäpsused on neis kroonikates sagedased).<ref name=Vahtre7594HLKXV /><ref name=HLKXVVahtre7594 />

Pärast neid sündmusi sõlmisid sõjaraskustest väsinud ning katku ja nälga talunud liivlased, latgalid ja eestlased omavahel rahu. Sellest hoolimata liikus läänemaalaste sõjavägi peagi [[Koiva]] suudmesse, kuid teada saades uute ristisõdijate jõudmisest Riiga, pöördusid nad tagasi. Liivlaste ja latgalite algatusel alustati uuesti läbirääkimisi. Turaidas peetud nõupidamisel, kus osalesid ka piiskop Albert ja Mõõgavendade ordu esindajad, lepiti kokku 3-aastases vaherahus ja selles, et Sakala kuni [[Navesti]] jõeni jääb piiskopi võimu alla ja kohustub vastu võtma ristiusu. Eestlastest osalesid rahuleppes lisaks sakalastele ka soontaganalased ja tõenäoliselt ka ugalased.<ref name=Vahtre7594 /><ref>Henriku Liivimaa kroonika 1982, XV 11, XVI 1, lk 131–133</ref><ref name=Vahtre7594 />

Vaherahu ajal kinnitasid nii [[Saksa-Rooma riik|Saksa-Rooma]] keiser [[Otto IV (Saksa-Rooma keiser)|Otto]] kui paavst [[Innocentius III]] oma ürikutes Ugandi ja Sakala kuulumist Mõõgavendade ordule. Uue piiskopi ametissenimetamise selle ala jaoks tegi paavst [[Lundi peapiiskopkond|Lundi peapiiskopi]] ülesandeks. Need ordu diplomaatilised saavutused kajastasid aga pigem piiskop Alberti vastaste jõudude taotlusi, kui reaalset olukorda.<ref>Sulev Vahtre, lk 95–99</ref>

Levinud on seisukoht, et veidi enne vaherahu ametlikku lõppu, tõenäoliselt 1215. aasta jaanuaris-veebruaris, tegi Riia piiskopi, ordu, Riia kaupmeeste, latgalite ja liivlaste ühisvägi sõjaretke Ridalasse, Läänemaa põhjaossa.<ref>Selart 2012, lk 46</ref><ref name=Vahtre100 /><ref>Selirand, lk 68</ref> Kuigi Henriku Liivimaa kroonika rõhutab, et rahulepe oli sõlmitud vaid Läänemaa lõunaosa, [[Soontagana]] vanematega, kelle piiridest ka rahumeelselt läbi mindi,<ref name=HLKXVIII>Henriku Liivimaa kroonika 1982, XVIII, lk 149–157</ref> on avaldatud ka arvamust, et tegu oli leppe rikkumisega.<ref>Mäesalu, lk 46</ref> Teisalt on ka oletatud, et vaherahu oli siiski juba selle retke ajaks lõppenud ja sõjakäigu vastuolulisi väiteid sisaldavas kirjelduses on üldse ekslikult kokku liidetud kaks erinevat sõjakäiku, milles teine toimus hoopis 1216. aastal.<ref name=Vahtre100 /><ref>Indriķa hronika, peatükk XV, kommentaar 54, XVIII, kommentaar 20</ref><ref name=Vahtre100 />

Märtsi-aprilli paiku korraldati järgmine sõjakäik, seekord Sakala põhjaosas asunud [[Leole linnus]]e vastu. Linnuse piiramise kolmandal päeval õnnestus kristlastel kindluse kaitsesein põlema süüdata ning seesolnud sakalased eesotsas Lembituga alistusid, lasid end ristida ja andsid pantvange.<ref name=Vahtre100HLKXVIII />Sulev<ref name=Vahtre100>Vahtre, lk 100–109</ref><ref name=HLKXVIII />

Jää sulamise järel sõitsid saarlased laevadega Koiva suudmesse, kus nad said kätte ühe Riia poole teel olnud [[Tsistertslaste ordu|tsistertslaste ordu]] preestri ja selle kaaskonna. Preestrit ja ta õpilast piinati sõnade "Laula! Laula! Pappi!" saatel ja lõpuks tapeti. Mõned vangistatud liivlased viidi kaasa Saaremaale. Selle retke näol võis tegemist olla luurekäiguga eelseisva suurema sõjalise operatsiooni tarbeks ja kinnivõetud kristlastelt ilmselt nõutati selleks vajalikku informatsiooni. Nimelt oli kavandamisel suur ühisaktsioon Riia alistamiseks, mida kirjanduses on mõnikord kolme maleva manöövriks nimetatud. Omavahel sõjalisse liitu astunud nelja maakonna eestlaste plaani järgi pidi toimuma kolm üheaegset sõjakäiku riialaste ja nende liitlaste vastu: sakalaste ja ugalaste vägi pidi ründama latgaleid ning läänemaalaste vägi liivlasi, et takistada nende appiminekut Riiale, mille piiramine jäi saarlaste ülesandeks.<ref name=Vahtre100HLKXVIII /><ref name=HLKXVIIIVahtre100 />

Varsti ilmuski Väina suudmesse [[Daugavgrīva]]sse suur saarlaste vägi, mille üks osa asus jõge laevaliikluseks sulgema sinna kividega täidetud laevu ja muid ehitisi uputades ning teised sõudsid Riia alla. Seal ründasid neid linnast väljatunginud riialased, pannes saarlasi tagasi oma ülejäänud vägede juurde taanduma. Riialaste vägi järgnes neile Daugavgrīvasse. Samal ajal saabusid merelt sinna ka Riiga teel olnud ristisõdijate laevad. Saarlased otsustasid võitlusest loobuda ja põgenesid oma laevadega. Ka nende liitlased ei saavutanud erilist edu: läänemaalased piirdusid Metsepole rüüstamisega, ugalased ja sakalased piirasid mõnda aega [[Autine linnus]]t ja läksid siis tagasi oma maale, piinates enne veel surnuks kättesaadud Trikāta üliku Talibaldi.<ref name=Vahtre100 /><ref name=HLKXIX>Henriku Liivimaa kroonika 1982, XIX, lk 157–171</ref><ref name=Vahtre100 />

Talibaldi tapmisele järgnes latgalite kättemaksuretkede seeria Ugandisse. Eriti aktiivsed olid tema pojad [[Rameko]] ja [[Drivinalde]], kes osalesid oma vägedega neist mitmetel ja kes lisaks tavapärasele rüüstamistegevusele hakkasid kättesaadud ugalaste mehi tulega surnuks piinama nagu nende isaga oli käitutud. Ühel suuremal, Jogentaganasse ulatunud sõjaretkel osalesid ka ordu ja piiskopi väed eesotsas Võnnu Bertoldi ja piiskop Alberti venna Theoderichiga. Otsustati, et rünnakuid ei lõpetata enne, kui ellujäänud ugalased tulevad rahu ja ristimist paluma. Lõpuks, kui 9 erinevat rüüsteretke olevat maa "tühjaks ja mahajäetuks" muutnud, saatsid ugalaste ülikud saadikud Riiga rahu tegema. Sõja algne ajend, saksa kaupmeestelt röövitud vara küsimus loeti lahendatuks saadikute seletusega, et röövijad on juba sõjas surma saanud. Lepiti kokku, et ugalased võtavad ristiusu vastu. Sündmusi kõrvalt jälginud sakalased otsustasid oma valduste rüüstamise vältimiseks samuti rahu teha ja ristimise vastu võtta. Maakondade ulatuslik, ehkki mitte täielik ristimine (kuni Navesti ja Emajõeni põhjas) viidi läbi arvatavasti suve lõpul või sügise alguses. "Teiste eestlaste metsikuse tõttu" preestrid kohapeale elama jääda siiski veel ei söandanud.<ref name=Vahtre100HLKXIX /><ref name=HLKXIXVahtre100 />

Sama aasta suvel lahkusid Riiast koos Saksamaale pöörduvate ristisõdijate laevadega ka [[Ratzeburgi piiskopkond|Ratzeburgi]] piiskop [[Philipp (Ratzeburgi piiskop)|Philipp]] ja Eestimaa piiskop Theoderich, et minna [[Neljas Lateraani kirikukogu|Rooma kirikukogule]]. Kohe reisi algul tormi ja vastutuule kätte sattunud laevad otsisid varju Saaremaa Uuest sadamast (''portus novus''), kus nad aga saarlaste poolt sisse piirati. Pärast teistest Eestimaa maakondadest abivägede saamist rünnati ristisõdijate [[koge]]sid ja püüti neid tuleparvedega põlema süüdata. Ristisõdijatel õnnestus rünnak tõrjuda ja hiljem ka sadamast välja pääseda.<ref name=Vahtre100HLKXIX /><ref name=HLKXIXVahtre100 />

11.–30. novembrini Roomas koos olnud kirikukogul viibinud ja seal ka paavstiga kohtunud Albertil ja Theoderichil õnnestus saavutada tema toetus Liivimaa ristisõjale. Paavst andis loa Liivimaa kiriku kaitseks jätkuvalt ristisõdijaid värvata, mis ei olnud kaugeltki iseenesestmõistetav otsus, kuna jõude oli samal ajal väga vaja ka [[Lähis-Ida|Lähis-Itta]] kavandatava ristisõja tarvis. Ristisõdijate jõule toetudes sai Albert säilitada ka parema positsiooni rivaliteedis Mõõgavendade orduga. Lisaks kinnitas paavst nii Alberti kui Theoderichi staatust vahetult paavstile alluvate piiskoppidena.<ref name=Vahtre100HLKXIX /><ref name=HLKXIXVahtre100 />

Ugandi ja Sakala ristimise ning pooleaastase sõjas toimunud pausi järel oli järgmiseks loogiliseks rünnakuobjektiks Läänemaa ja selle Riiale lähim kihelkond Soontagana. 1215./1216. aasta vahetuse paiku kogunes Riia sakslastest, orduvendadest, ristisõdijatest, liivlastest ja latgalitest vägi, mis liikus mööda merejääd Soontaganasse, kus pärast külade rüüstamist asuti piirama Soontagana linnust. Püstitatud piiramistornist heidetud odade ja lastud nooltega õnnestus neil seesolijatele märkimisväärseid kaotusi põhjustada, lisaks tekkis linnuse kaitsjatel puudus veest ja toidust. Sellises olukorras algasid lahingu üheksandal päeval rahuläbirääkimised. Soontaganalased nõustusid piirajate esitatud tingimustega ristiusk vastu võtta ja ülikute pojad pantvangideks anda ning rahu sõlmitigi. Üheteistkümnendal päeval lubati linnusesse siseneda preestril, kes seal olnud inimesed ristis, ja seejärel pöördus vägi tagasi.<ref name=HLKXIX /><ref name=Vahtre110>Sulev Vahtre, lk 110–119</ref>

Alates 1215. aasta kevadest polnud eestlased käimasolevas sõjas enam aktiivsust ja initsiatiivi üles näidanud ning Ugandi, Sakala ja Soontagana olid üksteise järel Riia kiriku ülemvõimu alla läinud. Sellise olukorraga ei leppinud aga eelkõige saarlased ja Riia mõjuala laienemisest häiritud Vene vürstid. Saarlased, ilmselt koos teiste eestlastega, kavandasid uut, eelmise aasta omaga sarnast otserünnakut Riiale, mille eduvõimaluste tõstmiseks tehti sõjalise liidu loomise ettepanek Polotski vürstilevürtsile [[Vladimir (Polotski vürst)|Vladimirile]]. Vladimir, kes oli Riia piiskop Albertile kaotanud varem tema võimupiirkonda kuulunud [[Jersika vürstiriik|Jersika]] ja [[Koknese vürstiriik|Koknese]] vürstiriigid ning [[Väina liivlased|Väina liivlaste]] ala, oli meelsasti nõus. Kava kohaselt pidid eestlased (tõenäoliselt taas ugalased, sakalased ja läänemaalased) jälle ründama latgaleid ja liivlasi ning saarlased sulgema Väina suudme Daugavgrīvas. Pearoll linna piiramise näol pidi seekord jääma Polotski vürsti kanda, kes kutsus selle tarbeks venelastest ja leedulastest kokku suure väe. Kui teated vandenõust Riiga jõudsid, ostsid piiskopimehed ja orduvennad kaitseabinõuna ühe koge, mille nad kindlustatuna ja ammuküttidega mehitatuna Daugavgrīva juurde alalisse valvesse paigutasid.<ref name=HLKXIX /><ref name=Vahtre110 />

Piiskop Alberti ettepanek kinnitada Otepääl sõlmitud rahulepet Novgorodiga pikemaks ajaks lükati tagasi. Ka sakalased taganesid varem piiskopiga sõlmitud lepetest ja kavatsesid sõda jätkata. Novgorodi läinud eestlaste saadikute palve peale lubas seal vahepeal uueks vürstiks saanud [[Svjatoslav Mstislavitš]] koos Pihkva vürsti Vladimiri ja teiste vürstidega väe koguda ning Eestimaale minna. Samal ajal kogunes Sakala vanema Lembitu eestvõttel Navesti äärde suur sakalaste, ridalaste, harjulaste, järvalaste, revalaste ja virulaste vägi. Ennetamaks Vene vürstide väe ühinemist nendega kutsuti Liivimaal kiiresti sakslastest, liivlastest ja latgalitest kokku oma sõjavägi, mis liikus Sakalasse. Viljandist põhja pool kaks vaenuväge kohtusid ja ründasid teineteist. Ägeda võitluse järel, mille käigus langesid nii Lembitu kui liivlaste juht Kaupo, ajas kristlaste vägi eestlased lõpuks põgenema. Pärast Sakala vanematega uuesti rahu sõlmimist, selle kinnituseks pantvangide võtmist ja ümbruskonna rüüstamist pöördusid lahingu võitjad tagasi Liivimaale. Novgorodi väed aga Eestimaale ei jõudnudki, ilmselt liidulubaduse andnud uue vürsti nõrga riigisisesesiseriikliku autoriteedi tõttu. Eestlaste liitlasväe rasket lüüasaamist Madisepäeva lahingus on paljud ajaloolased pidanud pöördepunktiks, mille järel eestlaste sõjalise vastupanu tahe ja võime tunduvalt nõrgenesid, või isegi sõja sisuliseks lõpuks.<ref name=HLKXXI>Henriku Liivimaa kroonika 1982, XXI, lk 177–185</ref><ref name=Vahtre120>Sulev Vahtre, lk 120–133</ref>

1217. aasta alguses oli koos ristisõdijatega Riiga saabunud [[Albert (Lauenburgi krahv)|Lauenburgi krahv Albert]], Taani kuninga [[Valdemar II]] õepoeg ja [[vasall]]. Hoolimata püsivast konfliktist Novgorodi vürstiga hakati nüüd tema eestvedamisel kavandama sõjakäiku Taani kuninga huvipiirkonda, Saaremaale. 1217./1218. aasta pehmel talvel tugevat merejääd aga ei tekkinud ja lõpuks otsustati suunduda hoopis Saaremaa naabermaakonda Läänemaale. Teele asunud riialaste, liivlaste ja latgalite vägi kohtas Salatsi juures saarlasi, kes nende eest Läänemaale põgenesid. Saarlasi jälitades jõudis ka kristlaste vägi sinna ja hakkas maakonda rüüstama. Pärast seda jäädi mõneks päevaks laagrisse ja sel ajal tulid nende juurde Läänemaa kihelkondade vanemad, kellega riialased sõlmisid rahu tingimusel, et nad võtavad vastu ristiusu ja hakkavad maksu tasuma. Kui vanematelt oli lepingu kinnituseks pantvangid saadud, pöördus sõjavägi tagasi. Sakslaste sõjalisest edust ajendatuna läksid sel ajal Riiga järvalased, kes taaskinnitasid juba varem sõlmitud, aga Madisepäeva lahinguga rikutud rahulepingut ja andsid uusi pantvange.<ref name=HLKXXI /><ref name=Vahtre120 />

Tõenäoliselt 1219. jaanuari paiku toimus Liivimaa vanemas riimkroonikas kirjeldatud leedulaste sõjakäik Eestimaale. Kuna Läti Henrik seda ei maini, siis osa ajaloolasi paigutab selle hoopis aega pärast 1227. aastat. Leedulaste erakordselt hulljulgeks nimetatud retk kulges läbi Zemgale ja Kuramaa ning üle [[Kura kurk|Kura kurgu]] Saaremaale. Üksteise järel rüüstati Saaremaa, Muhu, Läänemaa, Järvamaa, Nurmekund ja Sakala. Tagasiteel ründas neid aga orduvendade, liivlaste ja latgalite salk. Pikast retkest kurnatud leedulased said lahingus lüüa, osa neist tapeti, teised põgenesid oma röövsaaki maha jättes.<ref name=Vahtre134>Sulev Vahtre, lk 134–149</ref><ref>Liivimaa vanem riimkroonika, värsid 1423–1552, lk 40–41</ref>

Lindanise lahingus surma saanud Eestimaa piiskop Theoderichile järglase määramise küsimus tekitas konflikti äsjaste liitlaste Taani kuninga ja Riia piiskopi vahel – kumbki tahtis, et ametisse saaks just tema poolt nimetatud kandidaat, vastavalt kas Valdemari kaplan [[Wescelin]] või piiskopi vend [[Hermann I (Tartu piiskop)|Hermann]], kes oli sel ajal [[abt]]iks ühes [[Bremen]]i-lähedases kloostris. Kuningas saavutas, et 1220. aasta 19. märtsil kinnitas [[paavst]] Wescelini [[Revala piiskop]]iks. Kuna Valdemar kontrollis mereteid, oldi sunnitud saatma teade, et piiskop Albert on Hermanni Eestimaa piiskopiks nimetanud, Saksamaale salaja mööda aeglasemat maismaateed. Hermanni pühitses Eestimaa piiskopiks oma mõju kasvatada sooviv [[Magdeburgi peapiiskop]]. [[Saksa-Rooma keiser]] [[Friedrich II]] oli samal aastal Magdeburgi peapiiskopkonnale kinkinud selle osalusel Liivimaa paganatelt vallutatavad alad. Hermanni jõudmine oma piiskopkonda aga viibis, kuna Taani kuningas takistas tema Saksamaalt lahkumist.<ref name=Selart49Vahtre134 /><ref name=Vahtre134HLKXXIII /><ref name=HLKXXIIISelart49 />

Latgalid korraldasid kättemaksuks eelmise aasta Vene vürstide väe Liivimaale tungimisele rüüsteretki Pihkva aladele. Pihkva venelased vastasid sellele sügisel omapoolse rüüsteretkega. Seepeale kutsus ordu komtuur Võnnus, [[RudolfRudof (Võnnu komtuur)|Rudolf]], kokku suurema sõjaväe latgalitest ja orduvendadest, et rüüstajatele vastu astuda. Lõpuks otsustati siiski, et juba lahkuvate pihkvalaste jälitamine pole mõttekasmõtekas ja otsustati suunduda hoopis Järvamaale. Läbi Sakala minnes võeti kaasa ka sakalasi ja asuti siis järvalaste maid rüüstama, süüdistades neid osalemises sõjas taanlaste vastu. Rudolfiga kohtuma tulnud kohalikud vanemad teatasid, et nad on juba ammu riialastega rahu sõlminud ja palusid oma maalt lahkumist. Rahu uuendati, järvalased lubasid kristlase kohustustest edaspidi paremini kinni pidada ja Rudolf võttis neilt pantvange. Järvalased olevat avaldanud soovi peagi koos orduvendadega ühine sõjaretk Virumaale korraldada, et ka sealsed alad ristida.<ref name=Vahtre134 /><ref name=HLKXXIII />

Võnnu orduvendade eestvõttel tehtigi peagi retk Virumaale, kuhu kaasati ka piiskopimehi, ristisõdijaid, latgaleid ja liivlasi. Eestimaale jõudes võeti sõjaväkke ka sakalasi ja ugalasi ning järvalastelt saadi teejuhid. Peaväele järgnesid hiljem ka järvalaste jala- ja ratsameeste salgad. Virumaale jõudes jaotati sõjavägi väiksemateks osadeks, mis suundusid erinevaid kihelkondi laastama: sakslased läksid rüüstama [[Tõrma (Rakvere)|Tõrma]] piirkonda, liivlased ja latgalid [[Avispea]]le, sakalased idapoolseimasse [[Rebala kihelkond (Virumaa)|Rebala kihelkonda]], järvalased oma naaberkihelkonda ning ugalased [[Pudiviru]]sse, mida Läti Henrik nende naaberkihelkonnaks nimetatab.<ref>Kuna Pudiviru ja Ugandi on teineteisest eraldatud Jogentagana ja Vaiga väikemaakondade poolt, on seda krooniku väidet nähtud kinnitusena, et see vahepealne ala oli ugalaste võimule allutanud. Vt [[Heiki Valk]], Eesti keskaja uurimise arutelupäev [[Ajaloomuuseum]]is, 05.02.2013. [http://arvamus.postimees.ee/1123866/muistse-vabadusvoitluse-ristisojastajad-pidasid-maha-sonalahingu-vahtrega Video].</ref> Viiepäevase rüüstamise järel tulid sõjaväe juhi Rudolfi juurde Virumaa kihelkondade vanemad sooviga rahu sõlmida, nõustudes vastutasuks enda ristimisega. Vanemate seast on kroonika nimeliselt välja toonud [[Tabelinus]]e, kes olevat juba varem [[Ojamaa]]l ristitud olnud, ja [[Kyriawan]]e, kes ainsana kohe kohapeal ristiti. Ristimistseremoonia ajal külale lähenenud sakalased põhjustasid seal ajutise segaduse, kuna sakslased arvasid algul, et paganate vägi on neid ründamas. Pärast kokkulepete kinnitamist ja kõigi Virumaa viie kihelkonna pantvangide üleandmist sõjaväed lahkusid. Sakslastele järgnesid Riiasse kihelkondade vanemad, kes seal ristiti ja kellega rahu kinnitati.<ref name=Vahtre134 /><ref name=HLKXXIII />

Tallinna külastanud Valdemar ärritus Riia piiskopi leppest taganemise peale ja kutsus ta koos orduvendadega enda ette aru andma. Albert kutset vastu ei võtnud ja sõitis probleemi lahendamiseks paavsti jutule. Nii ilmusid kuninga juurde vaid orduvennad Võnnu Rudolfiga eesotsas, kellele Valdemar lubas anda Sakala ja Ugandi koos nende juurde kuuluvate väikemaakondadega ([[Soopoolitse]], [[Vaiga]], [[Nurmekund]], [[Mõhu]], [[Alempois]]), jättes Riia ja Eestimaa piiskopi maade jagamisest välja. Ühelt poolt võis tegu olla kuninga katsega lõhestada riialaste leeri ja võimendada Alberti ja ordu vastuolusid, teisalt võiski Valdemari ja Alberiti vahelise tüli oma huvides ära kasutamine ordu soov olla. Kui Riias kuninga pakkumisest teada saadi, kutsus Zemgale piiskop [[Lippe Bernhard|Bernhard]] omakorda orduvennad nõupidamisele, kus lepiti kokku vana maade jaotamise põhimõtte (2/3 piiskoppidele ja 1/3 ordule) juurde tagasipöördumises.<ref name=Vahtre134 /><ref name=HLKXXIV /><ref name=Selart50>Selart 2012, lk 50</ref><ref name=HLKXXIV />

Rootsi huvi idapoolsete alade vastu oli olnud pikaajaline, kuid seni oldi keskendutud [[Soome]] kristianiseerimisele. Nüüd maabus kuningas [[Johan I]] laevastik 1220. aasta kevadel või suvel Läänemaal ja hõivas [[Lihula linnus]]e, Eestimaa lääneosa ühe tähtsama poliitilise keskuse. Maakonnas alustati ristimist ja kirikute rajamist. Tegemist võis olla Taani kuningaga kooskõlastatud ja tema nõusolekul toimud aktsiooniga, olles mõeldud vastukaaluks Riia taotlustele. Riialased piirdusid rootslaste teavitamisega, et see on juba nende poolt alistatud maa.<ref name=Vahtre134 /><ref name=HLKXXIV /> Jõulisemalt reageerisid saarlased, kelle jaoks oli Läänemaa lähima naabrina otseselt nende huvi- ja mõjupiirkonda kuuluv ala.<ref>Mägi 2011, lk 328</ref> Augustis piirasid nad sisse ja süütasid põlema Lihula linnuse ning purustasid sealt välja tunginud Rootsi väe. Läti Henriku sõnul langes peaaegu 500 rootslast ja vaid vähesed jõudsid Tallinnasse pageda. Pärast seda kaotust Rootsi enam Eestimaa jagamises kaasa lüüa ei proovinud.<ref name=HLKXXIV />

[[Lübeck]]isse jõudnud piiskop Albert avastas, et linna ja sadamat kontrolliv Valdemar oli keelanud Riiga suunduvatele ristisõdijatele laevade andmise. Ta läks tüliküsimuses paavst [[Honorius III]] jutule, kuid sinna saabusid ja oma seisukoha esitasid ka Taani saadikud ning paavst kaldus toetama just nende nõudmisi. Nüüd pöördus Albert keiser [[Friedrich II (Saksa-Rooma keiser)|Friedrich II]] poole ning palus abi venelaste, paganate ja Taani kuningaga võitlemiseks, kuid keiser oli hõivatud [[Palestiina (ajalooline)|Palestiina]] ristisõja ettevalmistamisega ja soovitas piiskopil venelaste ja taanlastega rahu sõlmida. Toetuseta jäänud Albert pidas kujunenud olukorras paratamatuks Taani ülemvõimu tunnustamist. Koos Eestimaa piiskopi Hermanniga mindi Valdemari juurde ja anti Eesti- ja Liivimaa tema alla, seades tingimuseks siiski selle, et ka piiskopi [[prelaat|prelaadid]] ja vasallid kokkuleppele oma nõusoleku annavad.<ref name=Vahtre134 /><ref name=Selart50HLKXXIV /><ref name=HLKXXIVSelart50 />

1221. aastal pärast lihavõtteid tegid võidukast Lihula lahingust innustust saanud saarlased teoks oma varasema plaani Tallinnas kanda kinnitanud Taani jõude rünnata. Koos appi tulnud revalaste, harjulaste ja virulastega piirati kaks nädalat Toompea linnust, ent nähes merelt lähenemas [[koge]]sid, mida peeti Taani sõjaväeks, saarlased taandusid. Karistusaktsioonina poosod taanlased saarlasi toetanud mandrieestlaste vanemad üles ja tõstsid ülejäänute maksu mitmekordseks.<ref name=HLKXXIV /><ref name=Vahtre150>Sulev Vahtre, lk 150–161</ref>

Mõnevõrra alternatiivse seletuse sündmustele on välja pakkunud [[Marika Mägi]], kelle arvates võis Taani väe saabumine toimuda kokkuleppel saarlastega, kes olid nõus teatud tingimustel Taani ülemvõimu tunnistama. Kuninga ja riialaste vaheliste läbirääkimiste tulemused võisid aga kujuneda saarlastele ebasoodsateks ja nad otsustasid leppest taganeda.<ref>Mägi 2011, lk 332–338</ref>

Osa Viljandi sakalasi läks edasi [[Leole linnus]]esse, kus kästi samamoodi toimida. Tee peal tapsid nad "oma preestri koos teistega".<ref>Arvatavasti oli tegu Viljandis vangi võetud preester Theoderichiga, kuigi Henriku kroonika sõnastus on selles osas veidi ebaselge. Vt Sulev Vahtre, lk 155; Henriku Liivimaa kroonika 1982, XXVI 5, lk 233</ref> Leolest suunduti Järvamaale, kus võeti kinni sealne foogt [[Hebbe]] koos teiste taanlastega ja viidi nad Viljandisse. Seal olevat taanlaste sisikond lõhki rebitud, veel elusa Hebbi süda välja kistud, tulel küpsetatud ja üheskoos ära söödud, et kristlaste vastu tugevaks saada.<ref name=HLKXXVI /> Südame, mida peeti tähtsaimaks organiks, söömine oli arvatavasti rituaalne toiming, millega usuti saavat võim vaenlase üle.<ref name=Vahtre150 /> Samal päeval läkitasid viljandlased teate toimunust Otepääle ja Tartusse, viies neile sakslaste verest korpas mõõku ja neilt röövitud vara, kutsudes ugalasi üles oma eeskuju järgima. Kuigi ugalased olid juba üsna pikalt riialaste liitlased olnud, ühinesid nemadki ülestõusuga, tappes või vangistades orduvennad, nende sulased ja kaupmehed. Surmati ka foogt Johannes.<ref name=Vahtre150 /><ref name=HLKXXVI />

Sakalased ja vahepeal Novgorodi ja Pihkvaga sõjajalal olnud ugalased, mõistes, et oma jõududest riialastele vastu seismiseks ei piisa, sõlmisid nüüd venelastega rahu ja kutsusid neid appi. Vene vürstide saadetud abiväed paigutati linnustesse ning neile jagati kingitusi ja sakslastelt võetud vara. Linnuseid ehitati tugevamaks ja õpiti orduvendadelt saagiks saadud ambude kasutamist.<ref name=Vahtre150 /><ref name=HLKXXVI /> [[Eesti ajalugu (raamatusari)|Eesti ajaloo raamatusarja]] 2. köite autorite<ref>Anti Selart, Ivar leimus, Linda Kaljundi ja Heiki Valk</ref> hinnangulhinnagul tähendas see, et ugalased ja sakalased tunnistasid Novgorodi ja Pihkva ülemvõimu enda üle.<ref>Selart 2012, lk 52</ref>

Samal ajal korraldasid sakalased ja ugalased koos [[Kesk-Eesti väikemaakonnad|Kesk-Eesti väikemaakondade]] eestlaste ja oma Vene abijõududega rüüsteretke [[Tālava]], [[Metsepole]] ja [[Turaida (ajalooline piirkond)|Turaida]] aladele. Sõjakäigult naasvat väge asusid jälitama orduvennad, piiskopimehed, äsja RiigaRiia jõudnud ristisõdijad, liivlased ja latgalid. Vaenupooled kohtusid Ümera jõe ääres, kui eestlased olid parajasti üle silla teisele kaldale minemas. Puhkenud lahingus sai eestlaste vägi lüüa ja ellujäänud põgenesid rüüsteretkelt saadud röövsaaki maha jättes.<ref name=HLKXXVII /> See sõjakäik jäi ülestõusnud eestlaste viimaseks sõjaliseks aktsiooniks väljaspool Eestimaad ja ühtlasi ka viimaseks suuremaks välilahinguks.<ref name=Vahtre150 />

Pärast võitu Ümeral otsustati Riias teha uus katse kaotsiläinud alade tagasivallutamiseks. Sihtmärgiks valiti Viljandi, ülestõusu peamine keskus. Lippe Bernhardi kokku kutsutud suur piiskopi vasallidest, orduvendadest, ristisõdijatest, kaupmeestest, liivlastest ja latgalitest koosnev kristlaste vägi suundus Sakalasse ja asus 1. augustil piirama Viljandi linnust, mille kaitsjad pärast kahenädalast piiramist alla andsid. Riialased lubasid sakalastel oma vara maha jättes tervelt linnusest lahkuda, kui need olid lubanud edaspidi kristlase kohustustest kinni pidada, venelastest abivägi poodi aga teiste Eestimaal olevate venelaste hirmutamiseks ja võib-olla ka eestlaste ja venelaste vahel lõhe tekitamiseks üles. Võidukas vägi liikus Viljandist kohe edasi [[Leole linnus]]e alla. Seal alistusid sakalased Viljandi saatuse kordumist kartes kiiresti, nõustudes samuti loobuma kogu linnuses olnud varast. Sellega luges kroonik sakalaste "nurjatu hõimu" taasalistatuks ja vägi pöördus tagasi.<ref name=Vahtre150HLKXXVII /><ref name=HLKXXVIIVahtre150 />

Enne riialaste sõjakäiku olid sakalased aga jõudnud omale appi kutsuda Vene vürste. Nii jõudiski peagi Eestimaale suur [[Vladimiri-Suzdali vürstiriik|Vladimiri-Suzdali]], Novgorodi ja Pihkva sõjavägi [[Jaroslav Vsevoloditš]]i, Vladimiri-Suzdali vürsti venna, juhtimisel. Jaroslav paigutas oma mehi Tartu ja Otepää linnustesse ja hakkas koos ugalastega Liivimaale liikuma. [[Puide]]s tulid neile aga vastu saarlased, kes veensid Vene väe juhti [[Riia]] asemel Tallinna ründama, öeldes, et Riias on hetkel palju ristisõdijaid ja liivimaalastega on kergem toime tulla, kui taanlased on võidetud.<ref name=HLKXXVII /> Tõenäoliselt olid saarlased kursis, et [[Schwerin]]i krahv [[Heinrich I (Schwerin)|Heinrich]] oli sama aasta mais Taani kuninga Valdemari vangistanud ja Taani positsioonid sellega nõrgenenud.<ref>Sulev Vahtre, lk 159–160</ref> Jaroslav jäi plaaniga nõusse ja võttis suuna Tallinna poole. Saades Sakalasse jõudes teada linnuste langemisest, Viljandi venelaste ülespoomisest ja sakalaste alistumisest riialastele, vürst vihastas ja elas oma pahameele seda maakonda rüüstates välja. Tallinnasse Toompea linnuse alla jõudes oli venelaste ja ugalastega liitunud ka järvalasi, [[Varbola linnus|varbolasi]], virulasi ja saarlasi. Pikk linnuse piiramine aga edu ei toonud ja Jaroslavi väed pöördusid pärast Revala rüüstamist Venemaale tagasi.<ref name=HLKXXVII />

Järgnevalt tegid ordu väed sõjakäigu järvalaste vastu, süüdistades neid sõdimises taanlaste vastu. Maakonna rüüstamise järel tulid orduvendadega kohtuma Järva vanemad, kes lubasid olla truud "sakslastele ja kõigile kristlastele".<ref name=HLKXXVII /> Varem Taani all olnud ala kuuluvuse küsimus jäi täpsemalt otsustamata.<ref>Sulev Vahtre, lk 161</ref>

1223. aasta lõpu poole tugevdas Novgorod oma sõjajõude Ugandis eesmärgiga luua seal endale alluv vürstiriik. Tartusse saadeti endine [[Koknese vürstiriik|Koknese]] vürst [[Vjatško]] koos 200-mehelise kaaskonnaga ja lubati talle anda võim kõigi maade üle, mida ta suudab endale alistada. Sisuliselt tähendas see Novgorodi halduriks saamist Ugandis. Läti Henriku sõnul võtsid sakslaste vastu tuge ootavad tartlased Vjatško rõõmuga vastu. Vjatško asus aktiivselt oma võimuala laiendama, nõudes ümberkaudsetest maakondadest maksu ja rüüstates vastuhakkajaid Vaigas, Virumaal, Järvamaal ja Sakalas.<ref name=HLKXXVII /><ref>Sulev Vahtre, lk 162</ref>

Pärast jõulupühi organiseeriti Riias uus sõjakäik Eestimaale. Algne plaan Tartut rünnata asendati Harjumaale tungimisega, mida Läti Henrik põhjendab vajadusega hädas olevaid taanlasi aidata. Kroonika kohaseltHarjumaal rünnati Harjumaal [[Lohu linnus]]t, mis kahenädalase piiramise järel alla andis. Riialased võtsid linnuses olnud vara endale, aga inimestel lasti vabalt minna, kuna nad tunnistati Taani alamateks. Henriku kroonika järgi alistasid nad Harjumaal veel kolm väiksemat linnust, kuid neid pole osatud identifitseerida.<ref name=HLKXXVII /><ref name=vahtre162163 /> [[Valter Lang]] on selle kirjelduse täpsuse kahtluse alla seadnud, oletades, et retkel mitteolnud kroonik on Lohu linnuse segi ajanud [[Keava linnus]]ega ja kolme väiksema linnuse piiramist ei toimunud, kuna märke piiramisest on leitud Keava linnamäelt, mitte aga Lohu linnamäelt, ja nende lähikonnas puudusid väiksemad linnused.<ref>Valter Lang. [http://www.kirj.ee/public/Archaeology/2012/sup_vol_1/arhe-keava-2012-11-35.pdf Building remains at the hill fort of Keava]. ''[[Estonian Journal of Archaeology]]'', 1, 2012, lk 34−35,</ref><ref>Valter Lang. [http://www.kirj.ee/public/Archaeology/2012/sup_vol_1/arhe-keava-2012-201-225.pdf Settlement development and power structures in the Late Iron Age Harju District]. ''[[Estonian Journal of Archaeology]]'', 1, 2012, lk 221−222</ref> Tagasiteel Liivimaale rüüstati Järvat, mille peale nii järvalased kui ka virulased nõustusid end Riia võimu alla andma. Hiljem tungisid Järva- ja Virumaale Taani väed ja allutasid need taas endale.<ref name=HLKXXVII /><ref name=vahtre162163>Sulev Vahtre, lk 162–163</ref>

Viimaseks takistuseks ülestõusu lõplikuks mahasurumiseks oli jäänud Vjatško. Mitmed Ugandis käinud latgalite ja liivlaste sõjasalgad ega viis päeva Tartut piiranud orduväed edu ei saavutanud. 1224. aasta aprillis jõudis pärast kaheaastast äraolekut Liivimaale piiskop Albert koos suure hulga ristisõdijatega. Tartu ründamiseks valmistudes sõlmiti juulis uus Eestimaa jaotamise kokkulepe, mille järgi Albert pidi saama Läänemaa, piiskop Hermann Ugandi ja ordu Sakala. Vjatškod püüti veel veenda tartlastest lahku lööma, kuid ta keeldus. Vene vürstidvürtid olid lubanud Vjatškod riialaste rünnaku puhul aidata, samuti oli tema teenistusse asunud eestlasi teistest maakondadest. Riia piiskopi ja ordu vägi alustas Tartu ründamist 15. augustil. Kuna pikk piiramine linnuse kaitsjaid alistuma ei pannud, vallutati see lõpuks tormijooksuga, mille käigus peaaegu kõik seesolijad tapeti.<ref>Henriku Liivimaa kroonika 1982, XXVIII 1–6, lk 245–253</ref><ref>Sulev Vahtre, lk 163–166</ref>

Tartu lahingu tulemusel oli kogu Eestimaa mandriosa taas riialaste ja Taani võimu all. Novgorod ja Pihkva tegid riialastega rahu, Ugandi koos poolega Vaigast läks piiskop Hermannile, kes lasi Otepääle linnuse ehitada ja läänistas Ugandi maid oma vasallidele. Ordule määratud Sakala aladega liideti nüüd ka Nurmekund, Mõhu ja teine pool Vaigast. Erinevalt ülestõusu eelsest ajast kohalikke eestlasi enam Ugandi ja Sakala linnustesse ei võetud ja neid kohustati [[kümnis]]t maksma. Teised maakonnad alistusid arvatavasti kergematel tingimustel.<ref>Selart 2012, lk 53</ref><ref name=HLKXXVIII79 /> Riiga saabunud läänemaalased tunnistasid Riia piiskopi võimu ja maksid vahepeal tasumata jäänud kahe aasta maksu. Samuti end riialaste võimu alla anda soovinud varbolaste staatus jäeti aga lahtiseks, kuna nad kuulusid Taani võimualasse. Piiskopi ja ordu oluline võit avaldas muljet laiemalt ja pani erinevaid jõude riialastega sõbralikke suhteid looma. Nendega sõlmisid rahuleppe nii leedulased, semgalid, kuralased kui saarlased. Seejuures lasid saarlased vabaks 1222. pantvangi võetud Riia piiskopi venna [[Theoderic de Bekeshovede|Theoderichi]].<ref name=HLKXXVIII79>Henriku Liivimaa kroonika 1982, XXVIII 7–9, XXIX 1, lk 253–255</ref><ref>Sulev Vahtre, lk 166</ref>

Eestimaa põhjaosa jagamine tekitas endiselt eriarvamusi riialaste ja Taani vahel. Piiskop Alberti kutsel läkitas paavst [[Honorius III]] Liivimaale konflikti lahendama oma [[legaat|legaadi]] [[Modena Wilhelm]]i, kes jõudis kohale 1225. aasta kevadel. Vastristitud aladel ringreisi tegev legaat kohtus Viljandis läänemaalaste esindajatega, kes palusid kaitset taanlaste ja saarlaste rünnakute vastu. Lepiti kokku Läänemaa minekus otsese paavsti võimu alla. Sügisel hõivasid piiskop Hermanni saksa vasallid Otepäält Virumaa linnused, lüües Taani jõud sealt välja. Läti Henriku järgi tehti seda virulaste vanemate kutsel. Kirikliku karistusega ähvardava Wilhelmi nõudel andsid sakslased Virumaa linnused legaadi meestele üle ja ka taanlased tunnustasid seda ametlikult paavsti valdusena. Ühtlasi kinnitas Taani Wilhelmi tahtel Lääne-, Harju- ja Järvamaa kuuluvust paavstile, mis jättis Taanile endale vaid Revala. Hilisematel, 1226. aasta alguses peetud läbirääkimistel Wilhelm taanlaste tugeva vastuseisu tõttu pretensioonist Harjumaale loobus. Paavsti võimu alla võetud maade halduriks määras Wilhelm oma kaplani [[magister Johannes]]e ja lahkus ise Liivimaalt. Samal ajal viidi lõpule Eestimaa mandriosa ristimine, kui Läänemaal ristiti [[Soontagana]]s, [[Maianpata]]s ja [[Paehalle]]s.<ref>Henriku Liivimaa kroonika, XXIX 2–8, lk 257–263</ref><ref>Sulev Vahtre, lk 167–169</ref>

Wilhelmi loodud nn vaheriigi püsimine sattus aga kohekoheselt ohtu. Piiskop Hermanni vasall Johannes Dolenist vallutas ühe Virumaa linnuse. Magister Johannes asus tema poolele ja aitas tal võidelda taanlaste ja "saarlaste märatsemise vastu". Taanlased omakorda rüüstasid Läänemaal, kus magistri sõjajõud neist 50 tapsid ja 50 [[Maianpata linnus]]es sisse piirasid. Pärast kolmepäevast piiramist lubati neil siiski lahkuda.<ref name=HLK265>Henriku Liivimaa kroonika, XXX 1–2, lk 265–267</ref><ref name=Vahtre169>Sulev Vahtre, lk 169</ref>

Vägi, kuhu kuulusid Riia sakslased ning neile alluvad liivlased, latgalid ja eestlased, kogunes 1227. aasta alguses ja liikus üle külmunud mere Saaremaale. 28. jaanuaril jõuti Muhu linnuse alla ja asuti seda ründama. Piiramise kuuendal päeval linnus vallutati, seesolnud inimesed tapeti või võeti vangi ja nende vara rööviti. Linnus ise põletati maha. Muhu lahingut on peetud eestlaste muistse vabadusvõitluse viimaseks lahinguks.<ref>Henriku Liivimaa kroonika, XXX 3–4, lk 267–271</ref><ref>Sulev Vahtre, lk 169–170</ref>

Edasi liikus kristlaste vägi [[Valjala linnus]]e alla, kus asuti taas piiramist ette valmistama. Liivlased, latgalid ja eestlased koos mõnede sakslastega saadeti ümbruskonda rüüstama, ülejäänud sakslased seadsid valmis ründamiseks vajalikke sõjariistu. Valjalased tegid selle peale rahuettepaneku ja nõustusid end ristida laskma ning ülikute poegi pantvangideks andma. Raskelt kulgenud Muhu vallutamise kogemusega sakslased otsustasid ettepanekuga nõustuda. Valjalased ristiti ja preestrid saadeti ka teistesse Saaremaa linnustesse. Saarlastelt nõuti välja ka rootslastest vangid. Sellega oli viimane välisvõimust sõltumatu Eestimaa maakond alistatud.<ref>Henriku Liivimaa kroonika, XXX 5, lk 271–273</ref><ref>Sulev Vahtre, lk 170–171</ref>

[[1223]]. aastal võttis [[Schwerin]]i krahv Taani kuninga [[Valdemar II]] vangi ning kasutades ära Taani kuninga nõrkust, hõivasid sakslased [[1225]]. aastal kuninga vasallidelt [[Virumaa]] ja [[Järvamaa]]. Samal aastal oli Lübecki linn tülis tülis Taaniga ja pöördus kirja teel abipalvega saarlaste poole. “Kirja<ref>"Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch. Hrsg. von Friedrich Georg von Bunge. Bd. I. Reval, 1853." ürik nr. XCVIII, lk 117</ref> “''Kirja kasutamine iseloomustab saarlaste diplomaatilise suhtlemise taset. Saarlastel pidi olema mingi võimukeskus, millega välisriik sai suhelda. Ja see keskus pidi olema üleeuroopalisel kultuuritasemel, suhtlemisvõimeline: tundma kirja ja rahvusvahelise suhtlemise keelikeel''i,” (ajaloolane Enn Tarvel)<ref>Pekka Erelt: [<nowiki>http://ekspress.delfi.ee/news/paevauudised/umera-lahing-koolitunnis-eile-tana-ja-homme?id=65639262 "Ümera lahing koolitunnis eile, täna ja homme"] Eesti Ekspress, 8. veebruar 2013</nowiki></ref>

Taani kuninga vasallide ja sakslaste vahelise järgmise konflikti ärahoidmiseks moodustas paavsti poolt Eestimaale saadetud [[legaat]] [[Modena Wilhelm]] Viru- ja Järvamaast talle alluva haldusüksuse. Modena Wilhelm lahkus ise Eestimaalt 1226. aastal Rooma, jättes enda asemikuks asevalitseja [[Magister Johannes]]e.

Aastal [[1227]] alistas [[Mõõgavendade orduOrdu]] viimase eestlaste tugipunkti – [[Muhu]] linnuse, tappes kõik seesolijad, nii naised, mehed kui ka lapsed. Saarlaste linnused alistusid ja võtsid ristimise surmaähvardusel vastu, sest vallutajate suure ülekaalu ja linnuste ülerahvastatuse tõttu polnud võimalik vastu panna.

[[1227]]. aastat loetakse muistse vabadusevõitluse sümboolseks lõpuks, kuigi sõda [[Rooma-katoliku kirik]]u esindajate (piiskoppide ja orduvägede) ja eestlaste vahel jätkus periooditi veel aastakümneid.

Ristisõdijad tegid koostööd ka Vene vürstiriikidega. Pihkva vürst [[Vladimir Mstislavitš]]Mstsislav andis oma tütre [[piiskop Albert]]i vennale, [[Theoderic de Bekeshovede|Theoderichile]]Theodorichile naiseks ja ühiste jõududega tehti eestlaste vastu mitu sõjakäiku.

[[Image:Medieval Livonia 1260.svg|pisiright|300px|thumb|[[Liivimaa]], [[1260]].]]

[[1233]]. aastal lõpul alustas Taani kuningas [[Valdemar II]] mereblokaadi [[Hansa Liit|Hansa Liidu]] pealinna Lübecki sadamale. MõõgavendadeLiivi ordu sai oma põhilise toetuse Põhja-Saksa linnadest ([[Lübeck]], [[Vestfaal]], [[Reinimaa]], [[Hansa Liit]]) nii ristisõdijate kui ka sõjavarustusena. Blokaad lõpetati alles pärast Liivi ordu poolset abipalvet Rooma paavstile, [[Gregorius IX]] suutis lõpetada blokaadi alles siis, kui ähvardas Taani kuninga [[Valdemar II]] kirikuvande alla panna.