Vikipeedia

Lembitu: erinevus redaktsioonide vahel

Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
P Tühistati kasutaja Pietade (arutelu) tehtud muudatused ja pöörduti tagasi viimasele muudatusele, mille tegi Andres.
Hallsilm (arutelu | kaastöö)
789 muudatust
Minnekon on ideoloog mitte ajaloolane.
1. rida:
{{See artikkel| räägib Leole vanemast; muude tähenduste kohta vaata lehekülge [[Lembitu (täpsustus)]].}}
{{NPOV}}
'''Lembitu''' (ka ''Lambite'', ''Lambito'', ''Lembito'', ''Lembitus'' või ''Lembit''; langes [[Madisepäeva lahing]]us [[21. september|21. septembril]] [[1217]] [[Sakala]]s) oli ''[[Leole]]'' [tõenäoliselt hilisem [[Lõhavere]]<ref>Henriku Liivimaa kroonika = Chronicon Heinrici Livoniae (edaspidi HCL), 1982, lk 19 ja 125.</ref>, kuigi varasemas kirjanduses on Leolet peetud ka [[Lihula]]ks (''Leale'')] [[vanem]]. Lembitut on mainitud ainult temasse vaenulikult suhtuva [[Henriku Liivimaa kroonika]]s, seal sisalduval infol põhinevad kõik oletused tema isiku, positsiooni ja tegevuse kohta.
 
==Nimest==
Lembitu on Leole vanema ajaloolises traditsioonis kinnistunud nimi, millekuid tema tegelik algne nimekuju pole teada. [[Läti Henrik|Henriku]] kroonikas on tema nime mainitud 14 kohas, kirjapandunakirja pandud viiel erineval viisil (''Lembitu'', ''Lambite'', ''Lambito'', ''Lembito'', ''Lembit(us)'')<ref>HCL, Sissejuhatus, lk 20</ref><ref name=Maesalu />, kuid mõned variandid võivad tuleneda ka ümberkirjutusvigadest ja ladina keele käänetest.<ref name="HCL19"/>
 
[[Juhan Luiga]] on Lembituga seostanud ka Henriku kroonikas ühel korral esinevat nime ''Wytamas'' või ''Vytamas'', mida ta tõlgendas kui Lembitule antud lisanime 'Võidumees', sarnaselt [[Valdemar II]] lisanimega ''Sejr'' (Võitja).<ref>[[Juhan Luiga]]. [http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=500 Lembitus Wytamas]. [[Eesti Kirjandus]] 1921, nr 1.</ref><ref>[[Juhan Luiga]]. [http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=459 Lembitu välispoliitika]. [[Eesti Kirjandus]] 1921, nr 8, 11.</ref> Tema oletust toetab see, et Henrik ei maini Madisepäeva lahingu kirjelduse juures Vytamast tähtsamate langenud Sakala vanemate hulgas, kuid toob nimekuju välja kroonika lõpuosas kõige tähtsamate vastaste langenute hulgas kõrvuti Lembitu omaga<ref>vrd HCL, lk 181 ja 223</ref> ning mõnes kroonika ümberkirjutuses pole need kaks nime komaga eraldatud, mistõttu neid peaks lugema ühe nime osadena.{{lisa viide}} Teised uurijad, nagu [[Sulev Vahtre]] ja [[Enn Tarvel]], on pidanud [[Vytamas]]t eraldi Sakala vanemaks, esitamata Wytamase ja Lembitu samastamisele vastuargumente.<ref>Sulev Vahtre. Muinasaja loojang Eestis: Vabadusvõitlus 1208–1227 (edaspidi: Muinasaja loojang), lk 33, 126 ja 151</ref><ref name="HCL223">HCL, XXV, 2, lk 223</ref><ref>Eesti ajalugu II: Eesti keskaeg. Tartu: Tartu Ülikooli ajaloo- ja arheoloogiainstituut, 2012, lk 48</ref>
13.–16. sajandi allikais esineb rohkesti Lembituga analoogseid muistseid mehenimesid. [[Ruhja]] ja [[Helme]] maaraamatu sissekannete põhjal otsustades oli ''Lemmit(u)'' seal 15. sajandil kõige enamlevinud nimi.<ref name=Roos>[[Eduard Roos]]. [http://www.digar.ee/arhiiv/et/perioodika/34597 Eesti muistseist isikunimedest.] [[Keel ja Kirjandus]] 1961, nr 6, lk 341–352</ref> [[Liivi keel]]ealalt on teada ''Lemmet'' (1392), ''Lemete Clawepoye'' (1564), [[soome keel]]ealalt ''Lemmit'' (''*Lemmitty'', 1606—1610).<ref name=Alvre>[[Paul Alvre]]. [http://www.digar.ee/arhiiv/et/perioodika/34888 Eesti ja liivi keeleaines Henriku Liivimaa kroonikas, II : Isikunimed.] ''[[Keel ja Kirjandus]], 1984, nr 9, lk 541</ref> Tüve ''lemb'' leidub paljudes liitsõnalistes nimedes (eriti iseloomulik oli see Lõuna-Eestile): ''Toyuelembi'', ''Awlembi'', ''Ilmalembi'', ''Villilembi'', ''Lemsattu'', ''Jalembi'', ''Lembis'' jne.<ref name=Roos /> Ka Henriku kroonikas on mainitud [[Mārtiņsala|Holmi]] [[liivlased|liivlast]] nimega ''Lembewalde''.<ref>Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud [[Richard Kleis]], toimetanud ja kommenteerinud [[Enn Tarvel]]. Tallinn: Eesti Raamat 1982. Peatükk X 8, lk 58–59</ref> Neist nimekujudest ilmneb, et algne ''mb'' konsonantühend on mõne sajandi jooksul assimilatsiooni tõttu muutunud ''mm''-iks.<ref name=Alvre /> Lembitu nime tähendust on tõlgendatud kui "armastatu"<ref name=Alvre />, aga samuti kui "armutu, halastamatu".{{lisa viide}}
 
Harrastusajaloolane [[Juhan Luiga]] on Lembituga seostanud ka Henriku kroonikas ühel korral esinevat nime ''Vytamas'' (Luiga esituses kujul ''Wytamas''), mida ta tõlgendas kui Lembitule antud lisanime 'Võidumees', sarnaselt näiteks [[Valdemar II]] lisanimega ''Sejr'' (Võitja). Oma oletuse põhjendusena tõi ta välja, et Henrik ei maini Madisepäeva lahingu kirjelduse juures Vytamast langenud Sakala vanemate hulgas, kuid toob nimekuju välja kroonika lõpuosas kõige tähtsamate vastaste langenute hulgas kõrvuti Lembitu omaga,<ref>vrd HCL, lk 181 ja 223</ref> ning et selle juures kasutatud ladina keele grammatika osutab ühe, mitte kahe isiku nimetamisele. Ta eeldas, et koma on nimede vahele lisatud hilisemates kroonika ümberkirjutustes.<ref>[[Juhan Luiga]]. [http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=500 Lembitus Wytamas]. [[Eesti Kirjandus]] 1921, nr 1.</ref><ref name=HCLXXV17>HCL, XXV, kommentaar 17, lk 223</ref> Ajaloolased on Vytamast siiski pidanud eraldi ülikuks, mitte Lembitu lisanimeks.<ref>Näiteks Eesti ajalugu II: Eesti keskaeg. Tartu: Tartu Ülikooli ajaloo- ja arheoloogiainstituut, 2012, lk 48. Sulev Vahtre. Muinasaja loojang Eestis: Vabadusvõitlus 1208–1227, lk 33, 126 ja 151.</ref> Luiga oletust on otseselt kritiseerinud [[Enn Tarvel]], kes toob välja, et sama grammatilist konstruktsiooni on mujal kroonikas kasutatud mitme isiku tähistamiseks.<ref name=HCLXXV17 />
 
==Tiitlitest, epiteetidest ja võimupositsioonist==
Kroonikas on Lembitut nimetatud ladinakeelsete tiitlitegatiitliga ''senior'' ja ''princeps ac senior'', midaneid on tavaliselt eesti keelde tõlgitud vastavalt [[vanem]]a ning pealiku ja vanemana.<ref>HCL,[[pealik]]una XIVkuid 12,tähendab lkvürsti. 117, XXI 2, lk 179</ref> Tiitlit ''princeps'' teiste eestlaste vanemate puhul ei kasutata. Kuigi ''princeps''i üks tähendusi on ka [[vürst]] või [[kuningas]] ja mõnikord on ka, Lembitut nii kutsutud, kasutab Henrik nende võimupositsioonide tähistamiseks siiski nimetusi ''rex'' ja ''dux'' ning tiitliga ''princeps ac senior'' märgib ta sõjaliste ettevõtmiste juhte, mistõttu võib seda tõlkida sõja- või väepealikuna. Ka Lembitu puhul on nimetust ''princeps ac senior''vanemaks kasutatudnimetatud vaid ühel korral, enne [[Madisepäeva lahing]]ut, tõenäoliselt seoses sellega, et ta oli ilmselt eestlaste [[malev]]a juht.<ref name="HCL19">HCL, lk 19</ref><ref>[[Jüri Selirand]]. ''Eesti muinasaeg'', teoses "Eesti maast ja rahvast. Muinasajast maailmasõjani." Jüri Selirand, [[Karl Siilivask]]. Tartu 1996. Lk 70–71</ref><ref>[[Lembit Jaanits]], [[Silvia Laul]], [[Vello Lõugas]] ja [[Evald Tõnisson]]. Eesti esiajalugu, 1982. Lk 413</ref> Henrik kasutabnimetab Lembitu kohtaLembitut veel ka epiteetiepiteediga ''perfidissimus'', mis tähendab "kõige truudusetumohtlikum, salakavalam, ohtlikum"nurjatum.<ref>HCL, XVII 7, lk 155</ref>
 
[[Lõhavere linnus]]t peetakse Lembitu võimukeskuseks, ehkki kroonikas esinevat nime ''Leole'' ei ole täiesti kindlalt selle kohaga seostatud. Henrik on teda nimetanud Sakala vanemaks (''Lembito de Saccale''). Üldiselt on Leole ehk Lembitu linnust samastatud Lõhaverega.<ref>HCL, lk 18–19; Muinasaja loojang, lk 87.</ref> Kroonikas mainitud Lembitu mõis või küla (''villa Lembiti'') asus tõenäoliselt selle lähistel, seda on peetud nii hilisema [[Lõhavere mõis]]a kui ka [[Olustvere]] kohal asunuks.<ref>Muinasaja loojang, lk 87.</ref> Alates [[1990. aastad|1990. aastatest]] on laiemalt levinud arvamus, et Eestis oli seisusühiskond muinasaja lõpuks juba küllaltki välja arenenud,<ref>näiteks: [[Priit Ligi]], Rauaaja ühiskond Põhja-Euroopas. In: Stilus: Eesti Arheoloogiaseltsi teated = Reports of the Estonian Archaelogical Society. 5. Tallinn, 1994. Lk. 104–120.</ref>. Vanem Lembitu juhtis mitu korda Sakala malevate sõjakäike riialaste, liivlaste, latgalite ja pihkvalaste vastu, seega võib oletada, et ta võis sõja ajal olla Sakala maakonna valitseja, kellele kuuletusid kõik teised vanemad. Samas on Muinas-Eesti poliitilise korralduse osas on avaldatud ümberhindavaid oletusi, kuid need ei ole piisavalt põhjendatud ja laiemalt levinud.<ref>[[Kristjan Oad]], „Eestlaste lepingud üksteisega enne 13. sajandit“, Juridica 2012, IV, lk 151–158.</ref> On ka arvatud, et Lõhavere linnus, mis oli suurtest maalinnadest väiksem, oli [[ülikulinnus]], mis kuulus Lembitu valdusse.<ref name="HCL19" /><ref>Eesti kultuuri ajalugu. Lühiülevaade. Jaan Tõnissoni Instituudi kirjastus, Tallinn 1993, lk 14.</ref>
[[File:Lõhavere linnus.jpg|thumb|[[Lõhavere linnamägi]], arvatav Lembitu linnuse asukoht.]]
Henrik nimetab Lembitut üheks vanemaks Sakalast (''seniores de Sackale''), st Sakalast pärit vanemaks. Mõnikord on seda väljendit ekslikult tõlgitud ka Sakala vanemaks ehk teda esitatud kui Sakala maakonna eesotsas seisnud vanemat.<ref name=HCL117>HCL, XIV, kommentaar 47, lk 117</ref><ref name=Maesalu /> Kihelkonnavanematest kõrgemal olnud võimutasandist aga tõendid puuduvad,<ref>[[Enn Tarvel|Tarvel, Enn]]. [http://www.horisont.ee/arhiiv-2013/Horisont-1-2013.pdf Kihelkond, ''Horisont 2013/1''], lk 32–37.</ref> lisaks domineerib tänapäeval arheoloogide hulgas seisukoht, et Sakala kui maakond oli ennekõike inimgeograafiline üksus, kus ühtne poliitiline juhtimine puudus.<ref name=Lang /><ref>[[Heiki Valk]]. Eesti keskaja uurimise arutelupäev [[Ajaloomuuseum]]is, 05.02.2013. [http://arvamus.postimees.ee/1123866/muistse-vabadusvoitluse-ristisojastajad-pidasid-maha-sonalahingu-vahtrega Video].</ref> Lembitu võimupiirkond asus maakonna põhjaosas [[Navesti jõgi|Navesti]] jõe ääres, kus asus arvatavasti eraldi [[muinaskihelkond|kihelkond]] ja Viljandi järel maakonna tähtsuselt teine keskus.<ref>Jaanits, lk 409</ref> Kroonika nimetab seal paiknenud [[Leole linnus]]t Lembitu linnuseks (''castrum Lembitu''),<ref>HCL, XVIII 7, lk 153</ref> samuti üht sealset küla Lembitu külaks (''villa Lembite'').<ref>HCL, XV 7, lk 125</ref> Viimast võib samas tõlkida ka Lembitu [[mõis]]a, suurema üksiktaluna.<ref>HCL, XI, kommentaar 13, lk 77</ref> Suure tõenäosusega asusid nad vastavalt [[Lõhavere linnamägi|Lõhavere linnamäel]] ja hilisema [[Olustvere]] või [[Lõhavere mõis]]a kohal.<ref>Vahtre, lk 87</ref><ref>HCL, XV, kommentaar 24, 28, lk 125</ref> Lõhavere linnamäe arheoloogilistel väljakaevamistel peavärava vastast leitud teistest suuremat mitmeruumilist elamut mõõtmetega 8 x 8 m on oletamisi peetud Lembitu perekonna elukohaks. Seda näivad kinnitavat ka hoonest avastatud kallihinnalised ehted ja ilmselt sakslastelt röövitud kuldbrokaadiga kaunistatud vaimulikurüü osad.<ref>[[Aivar Kriiska]], [[Andres Tvauri]]. Eesti muinasaeg. Tallinn: Avita, 2002. Lk 202–203</ref>
 
Selle kohta, mida kroonik linnuse ja küla (või mõisa) Lembituga seostamisega mõtles ning milline võis olla Lembitu-taolise üliku positsioon tolleaegses ühiskonnas, on aja jooksul esitanud erinevaid hinnanguid. 1950. aastatel Eestis väljatöötatud ajalookontseptsioon nägi 10.–12. sajandi ühiskonda [[feodalism|varafeodalistlikuna]], kus rikkamatel ülikutel olid suurmaavaldused, hulk sõltlasi ja oma linnus. Lembitu küla peeti temast kui [[feodaal]]ist sõltuvussuhtes olevaks külaks, suhteliselt väikest Lõhavere linnust isiklikult talle kuuluvaks ülikulinnuseks (suuremaid linnuseid arvati olevat laiema ülikkonna keskused).<ref name=HCL1819>HCL, Sissejuhatus, lk 18–19</ref><ref>Harri Moora. Feodaalsuhete tärkamine (peatükk III 2), lk 86–94. Teoses ''Eesti NSV ajalugu. I köide. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1955</ref> Enn Tarveli hinnangul kroonika tekst sellist tõlgendusvõimalust ei anna ja tegemist oli Lembitu võimu all, aga mitte tema omandis olnud küla ja linnusega. Tarvel toob välja, et näiteks Leole linnust kutsub kroonika Lembitu linnuseks vaid ühel korral, muudel juhtudel nimetatakse seda Sakala linnuseks või teiseks linnuseks, mis asub Navesti ääres.<ref name=HCL1819 /> Ta pakub välja, et Lembitu võis olla kihelkonnavanem.<ref name=HCL117 /> Alates [[1990. aastad|1990. aastatest]] on laiemalt levinud arvamus, et Eestis oli seisusühiskond muinasaja lõpuks juba küllaltki välja arenenud.<ref>näiteks: [[Priit Ligi]], Rauaaja ühiskond Põhja-Euroopas. In: Stilus: Eesti Arheoloogiaseltsi teated = Reports of the Estonian Archaelogical Society. 5. Tallinn, 1994. Lk. 104–120.</ref> [[Valter Lang]]i järgi kuulus tähtsamatele ülikutele üks või mitu neile maksu tasunud [[vakus]]t või külakonda, mida valitseti kesksest linnusest ja mis kokku moodustas üliku [[linnusepiirkond|linnusepiirkonna]].<ref name=Lang>[[Valter Lang|Lang, Valter]]. [http://www.arheo.ut.ee/Baltimaad.pdf Baltimaade metalliaeg. Õppematerjale. Tartu, 2003.] Lk 111–118</ref>
 
[[Ain Mäesalu]] hinnangul [[Liivimaa ristisõda|Liivimaa ristisõja]] Sakalasse jõudmise esimestel aastatel Lembitu teiste kohalike vanemate seas eriliselt esile tõusta ei pruukinud. Mäesalu kohaselt võis tema mõjukus kasvama hakata 1211. aasta paiku.<ref name=Maesalu /> [[Kristjan Oad]]i arvates oli Põhja-Sakala seni Viljandi ülikute võimupiirkonda kuulunud ja 1211. aastal seoses viljandlaste alistumisega riialastele iseseisvunud. Pärast seda võisid põhjasakalased endale allutada Navestist põhja pool asunud [[Nurmekund|Nurmekunna]] ja [[Alempois]]i.<ref>[[Kristjan Oad]], „Eestlaste lepingud üksteisega enne 13. sajandit“, Juridica 2012, IV, lk 151–158.</ref> 1217. aastaks oli Lembitu saavutanud positsiooni, mis võimaldas tal saada enne Madisepäeva lahingut Navesti äärde kogunenud eestlaste väe juhiks.<ref name=Maesalu /> Oma 1221. aasta kontekstis esitatud ülistuskõnes [[Neitsi Maarja]]le mainib Henrik Riia kiriku peamiste vastaste seas ka Lembitut.<ref name=HCL223>HCL, XXV 2, lk 223</ref>
 
==Elust==
Lembitu on Henriku poolt enim, 14 korral mainitud eestlaste vanem.<ref name="Maesalu">[[Ain Mäesalu]]. [https://arhiiv.err.ee/vaata/eesti-lugu-eesti-lugu-24-lembitu Eesti lugu 24. Lembitu.] Vikerraadio</ref> Tänu sellele saab nii mõndagi tema elukäigu kohta taastada, ehkki ainult Lembitu kuue viimase (1211–1217) eluaasta kohta.
 
Lembitu paistis kroonikas ennekõike silma sõjaretkedel eestlaste malevate juhina. Esimest korda mainitakse teda koosseoses teiseSakala ülikumaleva Meemegatasuretkega juhtimasüle [[Ümera jõgi|Ümera jõe]] [[1211]]. aastal, toimunudkui üheeestlased sakalaste väe rüüsteretkerüüstasid [[Ümera (ajalooline piirkond)|ÜmeraleRubene]] kanti, kus kroonik Henrik ise preestriks oli., kusjuures Henrik mainib eraldi kiriku süütamist ja preestri vara rüüstamist.<ref>HCL, XIV 12, lk 116–117</ref> Selline kokkupuude Lembituga ja üldse sakalastest kui lähematest naabritest rohkem kuulmine võis olla üheks põhjuseks, miks Henrik talle oma kroonikas teistest eestlaste vanematest rohkem tähelepanu pööras.<ref>Muinasaja loojang, lk 79</ref><ref>[[Harri Moora]]. [http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=374 Eestlaste vabadusvõitlusest 700116-ja aasta eest17.], [[Ajalooline Ajakiri]] nr. 1/1922</ref><ref name=Maesalu>[[Ain Mäesalu]]. [https://arhiiv.err.ee/vaata/eesti-lugu-eesti-lugu-24-lembitu Eesti lugu 24. Lembitu.] Vikerraadio</ref>
 
[[1211]]. aasta sügisel korraldasid sakslased retke Põhja-Sakalasse ning nende vägede peatumispaik oli Lembitu küla juures, mida on seostatud, nagu ülalpool öeldud, hilisema Lõhavere mõisa asukoha, aga ka [[Olustvere]]ga. Lembitut seejuures otseselt mainitud ei ole, kuid kroonikas teatelteateil pandi sealsele linnusele, tõenäoliselt seega Lõhavere omale, tuli otsa.<ref>HCL, XV 7, lk 125.</ref><ref>Vahtre, lk 86–87</ref>
 
JärgmiseJärgmisel aasta jaanuaris-veebruarisaastal korraldas Novgorodi vürst [[Mstislav Uljas]] rüüsteretke Eestisse, piirates [[Varbola linnus|Varbola]]t. Samal ajal oli RiiastSakalasse saadetud preestridsaksa ristimistööle Sakalassepreestreid, milleet kesk- ja lõunaosa vanemad olidneed jubahakkaks Riiasakalasi piiskopileristiusku alistunudpöörama. Venelaste sõjaretke ajal asusid sakalased ja [[ugalased]]eestlased vägesid koguma ja preester Salomon otsustas Viljandist lahkuda. Kuid Lembitu ajas teda kroonika teateil väikese salgaga, võib-olla kaaskonnaga, taga ning tappis preestri koos ta tõlkidega. Seejärel pöördus Lembitu tagasi oma vägede juurde ning juhtis sakalaste ja [[ugalased|ugalaste]] sõjakäiku [[Pihkva]]sse, mis kohalikesuures jõududeosas Eestimaalenne viibimistmaha ärapõletati, kasutadeskui rüüstativenelased jaVarbola põlemaalt panditagasi jõudsid. Vene kroonikateskroonikas on samaseda aasta maisse-juunisseretke dateeritud Pihkva[[1215]]. aastaga ja põletaminelinnapõletajateks leedulastepeetud pooltleedulasi, kuid sündmuste loogika osutab, etsiiski kaeestlastele needja viitavadretke tegelikulttoimumisele Lembitukolm retkeleaastat varem.<ref>HCL, XV 8–10, lk 129–131</ref><ref>Vahtre, lk 89–91131.</ref>
 
[[1215]]. aastal, pärast eestlaste ja kristlaste vaherahu lõppu, rüüstasid sakslased SakalatLäänemaad ning tungisid seejärel ootamatult Lembitu (Leole) linnuse alla. Pärast mõnepäevast [[Leole lahing|piiramist]] linnusepidi kaitsjadlinnus alistusidalistuma ja Lembitu koos teiste vanematega lubas ristiusupidi vastu võttavõtma ristiusu.<ref>Tõenäoliselt ristiti Lembitu jasiiski teisedalles vanemadsiis ristitiesimest jakorda, viidisest esialguHenrik vangidenapole kaasamaininud, kuidnagu lastioleks peagiLembitu kojuolnud tagasi,vahepeal kuiusust nadära olidlangenud omaja poeginüüd pantvangideksuuesti saatnud.<ref>HCLusu vastu võtnud, XVIIIvaid 7seda, et ta hiljem usust taganes (HCL, lk 153–155.).</ref><ref>Vahtre Esialgu viidi vanemad vangidena kaasa, lkkuid 103</ref>pääsesid peagi koju tagasi, poegi pantvangideks saates.▼
Peagi pärast seda sõlmiti sõjas kolmeaastane vaherahu. Lembitut rahuläbirääkimiste osalisena ei mainita, kuid nende tulemusena lepiti kokku, et Sakala kuni Navesti jõeni läheb Riia võimu alla ja võtab vastu ristiusu.<ref>HCL, XVI 1, lk 131–133</ref> See tingimus siiski ei realiseerunud ja kogu Sakala jäi sisuliselt Riiast sõltumatuks.<ref>Vahtre, lk 92–94</ref>
 
[[1217]]. aasta alguses tabas ristisõdijaid Eestis suur tagasilöök, kui Novgorodisakalased ja Pihkvateised väedkoostöös koosvenelastega saarlaste,vallutasid harjulastesakslaste ja sakalastegaugalaste [[Otepää lahing|alistasid]] vahepeal Riia piiskopi ja [[Mõõgavendade ordu]] kontrolli alla läinudkaitstud [[Otepää linnus]]e. Seejärel ütlesidasusid kaeestlased sakalasedLembitu riialastegajuhtimisel sõlmitud leppe üles.<ref>HCL, XX 7–8, lk 175–177</ref><ref>Vahtre, lk 116–119</ref> Eestlased asusidSakalasse koondama suurt sõjaväge, mis kavatses kroonika teadete järgi ühinedakoostöös venelastega, plaaniga arvatavasti Riiat piirama minna. Vägi kogunes Navesti ääres ja kroonika nimetab selle juhina Lembitut. Kuid riialasedsakslased jõudsid venelastest ette ning tungisid oma väega Sakalasse. Lembitu juhtimise alla oli tolleks ajaks koondunud kroonika teatel 6000 meest, ridalased, harjulased, virulased, revalased, järvalased ja sakalased. Ristisõdijaid oli ligi 3000, kuid suur osa neist väljaõppinud sõjamehed., Neidneid juhtisid [[Albert Orlamündest|Orlamünde krahv Albert]], ordumeister [[Volquin]], Daugavgrīva abt [[Bernhard Lippest]] ja praost Johannes.<ref name="HCL179">HCL, XXI 2–5, lk 179–181</ref><ref>Vahtre, lk 121–122179</ref>▼
▲[[1215]]. aastal, pärast eestlaste ja kristlaste vaherahu lõppu, rüüstasid sakslased Sakalat ning tungisid seejärel ootamatult Lembitu (Leole) linnuse alla. Pärast mõnepäevast [[Leole lahing|piiramist]] linnuse kaitsjad alistusid ja Lembitu koos teiste vanematega lubas ristiusu vastu võtta. Lembitu ja teised vanemad ristiti ja viidi esialgu vangidena kaasa, kuid lasti peagi koju tagasi, kui nad olid oma poegi pantvangideks saatnud.<ref>HCL, XVIII 7, lk 153–155</ref><ref>Vahtre, lk 103</ref>
 
▲[[1217]]. aasta alguses tabas ristisõdijaid Eestis suur tagasilöök, kui Novgorodi ja Pihkva väed koos saarlaste, harjulaste ja sakalastega [[Otepää lahing|alistasid]] vahepeal Riia piiskopi ja [[Mõõgavendade ordu]] kontrolli alla läinud [[Otepää linnus]]e. Seejärel ütlesid ka sakalased riialastega sõlmitud leppe üles.<ref>HCL, XX 7–8, lk 175–177</ref><ref>Vahtre, lk 116–119</ref> Eestlased asusid koondama suurt sõjaväge, mis kavatses kroonika teadete järgi ühineda venelastega, plaaniga arvatavasti Riiat piirama minna. Vägi kogunes Navesti ääres ja kroonika nimetab selle juhina Lembitut. Kuid riialased jõudsid venelastest ette ning tungisid oma väega Sakalasse. Lembitu juhtimise alla oli tolleks ajaks koondunud kroonika teatel 6000 meest, ridalased, harjulased, virulased, revalased, järvalased ja sakalased. Ristisõdijaid oli ligi 3000, kuid suur osa neist väljaõppinud sõjamehed. Neid juhtisid [[Albert Orlamündest|Orlamünde krahv Albert]], ordumeister [[Volquin]], Daugavgrīva abt [[Bernhard Lippest]] ja praost Johannes.<ref name="HCL179">HCL, XXI 2–5, lk 179–181</ref><ref>Vahtre, lk 121–122</ref>
 
{{tsitaat3|''Ja eestlased said rõõmsaks ning saatsid sõna üle kogu Eestimaa ja kogusid sõjaväe, väga suure ning tugeva. Nad asusid Sakalas Pala jõe (praegu Navesti jõgi) äärde. Nende juht ning vanem '''Lembitu''' kutsus kokku kõik mehed kõigist maakondadest. Ja tulid nende juurde niihästi läänemaalased kui ka harjulased, nii virulased kui ka revalased, järvalased ja sakalased. Neid oli kuus tuhat...''|<ref name="HCL179"/>}}
 
Väed põrkasid kokku [[Madisepäeva lahing]]us, mille eestlased kaotasid (Henriku kroonika andmetel langes ligi 1000 eestlast<ref name="HCL181">HCL, [[Liivimaalk vanem riimkroonika|Vanema riimkroonika]] andmetel 1400181.</ref>). Henriku kroonika kirjelduse kohaselt olidpidid sakalased väe paremal tiival vastamisi latgalitega ja pidasid nende rünnakuteleka vapralt võideldesvõidelnud pikaltsakalased vastu.taanduma Nähesning agataandumise eestlasteajal väetundis keskmiselatgal osa allajäämist sakslaste väeüksusele, pöörasid nad põgenema. Latgalid asusid neid jälitama ja[[Veko]] Lembitu ära, tundnud Veko olevatajas teda taga ajanudning jatappis tapnudta.<ref name="HCL181"/> Lembitu pea olevat viidud võidu märgina Liivimaale, selle edasine saatus on täpselt teadmata, kuigi selle kohta on mitmeid legende ja kuulujutte.<ref name="HCL179"/><ref>HCL, lk 181. Legendide kohta vt näiteks ka: [[Mart Helme]]. Lembitu: eestlaste kroonimata kuningas, lk 136–137136-37.</ref><ref>Vahtre, lk 123–127</ref>
 
Lembitu surma järel paistab olevat tema järglaseks saanud tema vend [[Unnepewe]] (tõlgendatud ka kui Õnnepäev, Õnnepäeva).{{lisa, viide}}kellega Temasakslased jalahingu teistejärel ellujäänudrahu mõjukamatesõlmisid, sakalastegauuendades uuendasid sakslasedjuba [[1215]]. aastal sõlmitud rahu.<ref name="HCL179HCL181"/><ref>Vahtre, lk 127–128</ref>
 
Et Lembitu kohta leiduv info on küllaltki napp, siis ei ole tema elu ja tegevust keegi teaduslikul tasemel eriti põhjalikult uurinud.<ref>Lembitu isiku uurimise raskust kurdab ka ainus temale spetsiaalselt pühendatud monograafiamongraafia, Mart Helme "Lembitu" (lk 6), monograafia ja Lembitu isiku uurimise probleeme on om arvustuses käsitlenud ka [[Mihkel Mäesalu]] [http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=11553:lembitu-biograafia-&catid=9:sotsiaalia&Itemid=13&issue=3321] [http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=11899:uuemale-kirjandusele-osutamisest-pole-olnud-kasu&catid=9:sotsiaalia&Itemid=13&issue=3330]</ref> Et Lembitu nime mainitakse sakslaste-eestlaste vaheliste lepingute juures ning ta on enim mainitud eestlaste vanem, siis on tema positsiooni kohta tehtud mitmeid oletusi, näiteks on teda peetud päritava võimuga valitsejaks ja kogu Muinas-Eesti välispoliitika suunajaks.<ref>[[Juhan Luiga]]. [http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=459 Lembitu välispoliitika]. [[Eesti Kirjandus]] 1921, nr 8, 11. Luiga seisukohti problematiseerib nt Enn Tarvel: HCL, lk 18–20.</ref>
 
Küll on Lembitu elukäigu ja positsiooni kohta hulgaliselt oletusi teinud hobiajaloolane Juhan Luiga, kelle arvates oli eestlastel ajavahemikus 1184–1217 ühtne kavakindel "välispoliitika", mille väljatöötajaks ja elluviijaks peab ta Lembitut. Muuhulgas usub Luiga, et Lembitu oli ka [[Sigtuna]] hävitaja 1188. aastal, mille järel ta sai "Lääne mere kaubateede valitsejaks" [[Visby]]st [[Novgorod]]ini. 1206. aastal polevat toimunud Taani kuninga sõjakäiku Saaremaale, vaid saarlased olevat Taaniga häid suhteid otsiva Lembitu nõudmisel taanlased rahumeelselt vastu võtnud. Luiga arvates on Lembitut kaudselt oma kirjas mainitud ka Rooma paavst. Lembitu surmaga olevat "Eesti ühistoimimine" lagunenud.<ref>[[Juhan Luiga]]. [http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=459 Lembitu välispoliitika]. [[Eesti Kirjandus]] 1921, nr 8, 11.</ref> Ajaloolased on Juhan Luiga Lembitu-teemaliste kirjutiste osas kriitilised olnud. [[Sulev Vahtre]] hinnangul on need "luulelennulised, subjektiivsed, [[allikakriitika|allikakriitilises]] osas nõrgad", [[Harri Moora]] arvates on Luiga "tööde tagajärjed täiesti fantastilised" ja lähevad oma modernistliku lähenemisega "peaaegu igast piirist üle, nii et tema töid pole võimalik jaatavas mõttes kasutada".<ref>Vahtre, lk 33–34</ref>
 
===Lembitu rolli tõlgendamine Madisepäeva lahingus===
Henriku Liivimaa kroonikas esineb muuhulgas ka lause: ''"Numquid non Lembitus, Vytamas cum aliis senioribus suis perfidiis in Saccala a Rigensibus interfecti ceciderunt''?"<ref>HCL, XXV: 2, lk 222</ref> [[Juhan Luiga]] on oletanud, et ''Vytamas'' või ''Wytamas'' oli Lembitu lisanimi, mis tähendas "Võidumeest".<ref>http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=500 Juhan Luiga. Lembitus Wytamas</ref> Enamasti on Vytamast peetud siiski eraldi vanemaks. [[1982]]. aasta eestikeelses väljaandes on eeltoodud kroonikateksti Richard Kleisi poolt tõlgitud kui: "Kas ei langenud riialaste tapetuina Lembit, Vytamas koos teiste oma truuduseta vanematega Sakalas?"<ref name="HCL223"/> 2005. aasta "Henriku Liivimaa kroonika" tõlkes esineb sama koha tõlge järgnevalt: "Kas ei langenud Sakalas riialaste poolt tapetuna Lembit, Vytamas koos teiste oma truudusetute vanematega?"<ref>"Henriku Liivimaa kroonika", 2005, lk 149</ref> Julius Mägiste tõlge antud kirjakohast on järgmine: "Eps mitte saanud sakslaste käe läbi surma Lembitu, Viitamas ja teised ära-andlikud Sakala vanemad..."<ref>"Henriku Liivimaa kroonika", 2008, lk 174</ref>
 
Antud kirjakoha ja selle põhjal, et teda enne lahingut nimetati Sakala eestlaste juhiks või pealikuks ja vanemaks (''princeps ac senior'') ,<ref>HCL, XXI: 2, lk 178–179.</ref> võib oletada, et Lembitu oli Madisepäeva lahingus eestlaste olulisim vanem, tõenäoliselt ka koondmaleva juht.
 
==Lembitu nimi ja tähendus Eesti kultuuris==
[[Pilt:Suure-Jaani Vabadussõja mälestussammas 2008.JPG|pisi|Suure-Jaani Vabadussõja mälestussammas]]
13.–16. sajandi allikais esineb rohkesti muistseid eesti mehenimesid (Lemme, Lembi ja liitnimesid Lembitõivu – Lembitoyue-, Lemmesaadu, Lemsattu, Lembepäe, Lemppe, jt.), mille tähenduseks peetakse 'armastatut'. Sellel seisukohal on ka [[Eduard Roos]]{{lisa viide}}. Samuti on arvatud, et kuna sõna "lemb" tähendab 'armu', siis "lembitu" tähendab 'armutu, halastamatu'.{{lisa viide}} Lembitu nimi esineb näiteks ka W. Bormi "Ma-Rahva Kalendris" [[1853]]. aastal.{{lisa viide}}
Kuni [[19. sajand]]ini ei pööratud Lembitule erilist tähelepanu, ka Henriku kroonikat ei peetud [[18. sajand]]ini oluliseks allikaks. Alles [[eestlaste rahvuslik ärkamisaeg|eestlaste rahvuslikul ärkamisajal]] tõusis Lembitu kui toonase tõlgenduse järgi rahvusliku sõltumatuse eest võitleja eestlaste huviorbiiti. Teda mainis oma [[Kolm isamaakõnet|Kolmes isamaakõnes]] [[Carl Robert Jakobson]], kuid seda siiski möödaminnes, enne teda oli "eestlaste vahvat vanemat Lembitut" maininud ka [[Garlieb Merkel]].<ref>Muinasaja loojang, lk 25.</ref>▼
 
▲Kuni [[19. sajand]]ini ei pööratud Lembitule erilist tähelepanu, ka Henriku kroonikat ei peetud [[18. sajand]]ini oluliseks allikaks. Alles [[eestlaste rahvuslik ärkamisaeg|eestlaste rahvuslikul ärkamisajal]] tõusis Lembitu kui toonase tõlgenduse järgi rahvusliku sõltumatuse eest võitleja eestlaste huviorbiiti. Teda mainis oma [[Kolm isamaakõnet|Kolmes isamaakõnes]] [[Carl Robert Jakobson]], kuid seda siiski möödaminnes, enne teda oli "eestlaste vahvat vanemat Lembitut" maininud ka [[Garlieb Merkel]].<ref>Muinasaja loojang, lk 25.</ref>
Lembitu nimi esineb näiteks W. Bormi "Ma-Rahva Kalendris" [[1853]]. aastal.{{lisa viide}}
 
Laiemalt sai Lembitu nimi tuntuks eriti pärast "Läti Hendriku Liivimaa kroonika ehk aja raamatu" avaldamist [[Jaan Jung]]i poolt [[1880. aastad|1880. aastatel]]. Tänu muistse vanema kuulsuse laiemale levikule oli Tallinnas [[1900]]. aastal vähemalt üks poisslaps saanud nimeks Lembitu ja 20 aasta pärast juba 18 last 1000-st sünnist nimeks Lembit.<ref>Hock. J. I. Nimi, saatus ja iseloom 1,2,3. Tallinn 1995; Rajandi, E. Raamat nimedest. Kirjastus "Eesti raamat" Tallinn 1966; Seppo, R. Eesti nimeraamat. Kirjastus “Olion” Tallinn 1994; Hergauk, E, Laar, M ,Tilk, M. 5. klassi ajalooõpik; [http://www.genealoogia.ee/Ajalugu/ajalugu.html]</ref>
 
Lembitu kui eestlaste tuntuima vanema nimi kujunes ärkamisajal ja [[Vabadussõda|Vabadussõjas]] üheks rahvusliku uhkuse, vabadusvõitluse ja iseseisvuse sümboliks. Lembitu järgi nimetati näiteks [[Lembit (suurtükipaat)|suurtükipaat]] (endine "Bobr"), [[Lembit (allveelaev)|allveelaev]] ja [[Lembit (soomusrongivagun)|soomusrongivagun]]. Lembitu nimekuju oli ka üks populaarsemaid eesti nimesid, mida lastele pandi.{{lisa viide}} Lembitu järgi on nimetatud eesti skautide kasutatav [[risti]]kuju [[Lembitu rist]], ka mitmeid tänavaid linnades, seltse ja asutusi. Muuhulgas on väliseestlaste vanima skautüksuse nimi on "Lembitu malev".
 
Lembitule on [[Suure-Jaani]]s püstitatud monument, mis mälestab küll [[Vabadussõda|Vabadussõjas]] langenuid, ent seob semantiliselt ka kaotatud muistse ja võidetud tänapäevase vabadusvõitluse. Lõhavere linnamäel asub muistse vabadusvõitluse monument.
 
Tõeliseks eestlaste rahvuskangelaseks tõusis Lembitu aga ilukirjanduse kaudu. [[Friedrich Reinhold Kreutzwald]] kirjutas 1885 a. poeemi "[[Lembitu (poeem)|Lembitu]]".<ref>http://www.kirjanikemuuseumid.ee/kirjanik/friedrich_reinhold_kreutzwald</ref> TemaSpetsiaalselt tema elust räägivad [[Karl August Hindrey]] teos "Loojak 2.: Lembitu" ja [[Jaak Sarapuu]] "Kuningas Lembitu elu". Ka [[Jüri Kuum]] on kirjutanud raamatu "Lembitu vaim", mis Lembitust endast küll palju ei kõnele. Tegelaskujuna esineb ta aga palju laiemalt, sealhulgas [[Mait Metsanurk|Mait Metsanurga]] teoses "[[Ümera jõel]]" ja [[Juhan Sütiste]] näidendis "Ristikoerad". [[Enn Kippel]]i noorsoojutustuse "[[Meelis (Kippel)|Meelis]]" nimitegelane on Lembitu poeg, kes leiab Venemaalt sakslaste vastu liitlaseks endise [[Koknese vürstiriik|Koknese]] vürsti [[Vjatško]] (neile kahele on Tartus [[Kassitoome]]l püstitatud ka mälestusmärk).
 
ERR digihoidlas on Eesti Raadio salvestissalvestus kuuldemängust "Ristikoerad", mis räägib Lembitu elust. <ref><nowiki>http://arhiiv.err.ee/vaata/kuuldemang-kuuldemang-ristikoerad</nowiki></ref>
 
Helilooja [[Villem Kapp]] on kirjutanud ooperi "[[Lembitu (ooper)|Lembitu]]", mis esietendus [[23. august]]il [[1961]], ning taasesitati 1962 aastal Lõhavere linnamäel. V. Kapp pidas seda teost väga oluliseks.<ref name="loog">[[Alvar Loog]], "Surm on meie sugulane", Postimees, 28.10.2011, lk 15.</ref><ref>http://www.kappiyhing.ee/muu_kirjad/kirjad_johannes.html</ref> Peaosa on ooperis mänginud [[Georg Ots]].<ref>http://naisteleht.ee/content/edda-paukson-%C2%ABminu-lapsepolves-oli-vabadus%C2%BB</ref> Tartus etendus {{millal?}} näitemäng "Lembitu", viimane kanti ette vabaõhunäidendina Tartus, Kassitoome orus (lavastajad Ants Viir, Uno Pant).
77. rida ⟶ 67. rida:
===Ilukirjandus===
*[[Karl August Hindrey]]. "Loojak. 2, Lembitu: [romaan]". Tartu: Noor-Eesti, 1938. Stockholm: Eesti Raamat, [[1949]]. Teine trükk [[1992]].
*[[Juhan Sütiste]]. "[[Ristikoerad]]", näidend.
*[[Jaak Sarapuu]]. "Kuningas Lembitu elu: ajalooline romaan". Tallinn: Kupar, [[1993]].
 
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/wiki/Lembitu"