Kuralased: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
43. rida:
[[Pilt:Curonians_kursenieki_in_1649.png|pisi|Kuralaste asuala aastal [[1649]]]]
Hoolimata ristiusustamisest säilisid esialgu mitmed vanad kombed veel pikalt, nt põletusmatus kuni 14.–15. sajandini.<ref>Lang, lk 120</ref> Teatud määral jätkus poliitiline autonoomia: vähemalt veel 1348. aastal moodustasid kuralased ordu väes omaette üksuse, mis võis ka peaväest eraldi tegutseda.<ref>Lätte, lk 28–29</ref> Kuralaste ülikud moodustasid osa Kuramaa läänimeestest ja mõned nende järeltulijad, tuntud kui [[kura kuningad]], säilitasid teatud privileegid 20. sajandini välja.<ref name=Dzenis /> 1413. aastal kirjutas [[Guillebert de Lannoy]] oma reisimärkmetes, et kohtas Kuramaal teiste rahvaste seas ka kuralasi, kes rääkisid omaette keelt. 16. sajandil kinnitas [[Balthasar Russow]], et Kuramaal räägitakse [[kurši keel|kura]], [[liivi keel|liivi]] ja [[leedu keel]]t.<ref>Zemitis, lk 78</ref> Siiski toimus 14.–15. sajandil Kuramaal jätkunud sagedase lahingutegevuse tõttu (sõjad [[Leedu]]ga) kuralaste väljaränne, hajumine ja assimileerumine. Väljarändega on seletatud komponendi ''kurš'' laia levikut kogu Läti, Põhja-Leedu ja kujul ''kurs-'', ''kure-'', ''kura-'', ''kuuri-'' võib-olla isegi Eesti aladel. Lätistumise ja leedustumise tagajärjel alates 17. sajandist kurši keelest ja kuralastest enam rääkida ei saa. Kurši keele [[Substraat (lingvistika)|substraat]] säilis [[läti keel]]e [[kurši murrakud|kurši murrakutes]] (Lõuna-Kuramaal ja [[Kura säär]]el), [[leedu keel]]e [[žemaidi murre|žemaidi murdes]] ja [[liivi keel]]e Põhja-Kuramaa murrakutes.<ref>Vaba, lk 178</ref><ref>Kursīte</ref>
===Kurseniekid===
Kuigi [[Kura säär]] oli algselt preislaste asuala, hävis see rahvas ristisõdade käigus. Nii asusid sinna ja teistelegi rannaaladele ilmselt [[XVI sajand]]il elama kurseniekid, kes kõnelesid [[leedu keel|leedu]], [[alamsaksa keel|alamsaksa]] ja [[saksa keel]]e mõjudega [[kurseniekkide keel]]t, mis kuulus [[läti keel]]e [[kurši murrakud|kurši murrakute]] hulka. Nende keelt kirjeldas esimest korda P. Einhorn oma teoses “Historia Lettica” (1649.). Kuna nende päritolu pole selge, siis tänapäeva teaduskirjanduses tehakse kuralaste ja kurseniekkide vahel vahet, ent mitmedki teadlased on varem väljendanud seisukohti, et neid tuleks kuralaste hulka lugeda. Ka pidasid nad endid ise kuralasteks. J.Endzelīns on nende kohta öelnud:
{{tsitaat3|Tegelikult pole nad mitte lätlased, vaid vanade kuralaste järeltulijad.|<ref>A. Prof. J. Endzelīns par kuršiem un prūšu leišiem. // Latvijas Vēstnesis, 1920, Nr.28.</ref>}}
Kurseniekid olid kalurid, kelle kultuur eristus selgelt teiste ümbritsevate rahvaste kultuurist. [[XX sajand]]i alguseks oli neid 3000; valdavalt elasid nad Kura säärel, aga ka [[Kretinga]]s ja tänapäeva [[Klaipėda]] aladel.<ref>Kuršu kāpu folklora. / Toim. P. Schmidt - Rīgā, 1933.</ref>
Kurseniekkidele sai saatuslikuks [[II maailmasõda]]. Suurem osa neist asus ümber [[Saksamaa]]le, osad küüditati ka [[Siber]]isse. Saksamaale ümber asunud kurseniekid hakkasid emakeelena kasutama saksa keelt. Aastaks 2002 oskas kurseniekkide keeles kirjutada vaid Richard Pietsch, ülejäänud oskasid selles keeles rääkida, aga mitte kirjutada. Aastaks 2002 oli alles jäänud vaid seitse kurseniekkide keele kasutajat.<ref>[http://2006-2013.ruprecht.de/ausgaben/zeigartikel.php?id=701 Der alte Mann und die Sprache]</ref>
==Vaata ka==
| |||