Artšid: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
2. rida:
'''Artšid''' on Põhja-Kaukaasias kaguosa asustav rahvas. Nad räägivad [[Kagu-Dagestani keeled|Kagu-Dagestani keelte]] hulka kuuluvat [[artši keel]]t.
Artšid elavad [[Artšib]]i külanõukogus. Nende elupaik asub küllaltki kõrgel mäenõlvadel ( u 2 km ü.m.p.), [[Kara Koisu]] valglas [[Suur-Kaukasus]]e [[Kõrvalahelik]]us. Lisaks Artšibile, mis on vanem küla, asustavad artšid veel seitset küla. Tütarkülade elanikud on seotud emakülaga sessoonsete talgutööde kaudu. Varasemal ajal elati püsivalt ainult [[Artšib]]is, kuid alates 1930. aastatest on hakatud aastaringselt elama ka endistes karjatamisega seotud ajutistes asulates. Elutingimused mägises piirkonnas on rasked. Vegetatsiooniperiood lõppeb varakult, ilmad on ka suveajal tuulised ja niisked. Loodusolud sobivad karjakasvatuseks, leidub nii vett kui rohumaid. Metsi ümbruskonnas ei ole. Artšide naabriteks samas orus on [[avaarid]], kes elavad allavoolu külades.
Artšide külad moodustavad ühtse omavalitsuse. [[Artšibi külanõukogu|Artšibi (Artši) külanõukogu]] asub [[Dagestan]]is [[Tšaroda rajoon]]is.<ref>Kolga M.; Tõnurist I.; Vaga L.; Viikberg J. Vene impeeriumi rahvaste punane raamat. Tallinn: a/s "Nyman&Nyman LNT", 1993: 43.</ref> Varasemal ajal elasid artšid küllaltki isoleeritult, suhtlemine muu maailmaga käis mägiradade kaudu. Olulisim ühendustee välisilmaga oli läbi [[Šalib]]i küla kirdesse kulgev mägirada suuremasse laki asulasse [[Kumuhh]]i, millega artšidel olid 19. sajandil poliitilised ja kaubanduslikud sidemed. Minevikus eksisteeris ka ühendus [[Aserbaidžaan]]i ja [[Gruusia]]ga [[Zaqatala]] kaudu, mis asub Artšibist edelas, [[Peaahelik]]u taga. Sinna suundusid artši käsitöölised tööreisidele. Aastal [[1960]] valmis esimene autotee, mis ühendab Artšibi praeguse rajoonikeskuse [[Tsurib]]iga.<ref>Кибрик, А. Е.; Кодзасов, С. В.; Оловянникова, И. П.; Самедов, Д. С. Γеографическое положение Aрчи. ''Опыт структурного описания арчинского языка. Том I: Лексика. Фонетика''. Москва: издательство Московского университета, 1977: 5-7.</ref>
| |||