Prantsuse muusika: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Taastatud varasem redaktsioon - vandalism.
Lehekülg asendatud tekstiga '{{ToimetaAeg|kuu=november|aasta=2007}} '
1. rida:
{{ToimetaAeg|kuu=november|aasta=2007}}
 
'''Prantsuse muusika''' ajalugu ulatub kaugesse [[keskaeg]]a, kui [[ilmalik muusika|ilmalikke]] muusikatraditsioone kandsid [[rändlaulik]]ud. [[Prantsusmaa]]l oli [[11. sajand]]il kaks peamist piirkonda, kus kujunesid keskaja rahvamuusikatraditsioonid: Põhja-Prantsusmaalt [[Bretagne]]'ist sai alguse [[trubaduur]]ide muusikakultuur
ja Lõuna-Prantsusmaalt [[Provence]]'ist [[truväär]]ide muusikakultuur.
 
Mõlemad olid rüütlilaulikud, erinevused olid peamiselt keelelised. Rüütlilaulikud eelistasid tundelist armastus[[lüürika]]t. Armastuslaulude kõrval esitasid trubaduurid ja truväärid ka mitmesuguseid jutustava sisuga [[ballaad]]e. Trubaduuride ja truvääride [[muusika]] lähtus [[laul]]u aluseks oleva [[luule]] [[värss|värsi]]mõõdust ning seetõttu jäigi mitmeteks sajanditeks laulu rütmi määrajaks.
 
Prantsusmaa oli [[Euroopa muusika|Euroopa]] [[varajane muusika|varase]] [[mitmehäälsus|mitmehäälse]] muusika [[muusikavorm|vormide]] väljakujundaja – esimesed meile tuntud mitmehäälse muusika autorid olid [[Pariis]]is [[Notre-Dame'i koolkond|Notre-Dame'i koolkonna]] [[helilooja]]d.
 
Keskajal olid [[Euroopa]]s, sealhulgas ka Prantsusmaal kõige levinumad [[pill|muusikainstrumendid]] [[fiidel]], [[šalmei]] ning [[sister]]. Fiidel oli tänapäevase [[viiul]]i 2–6 keelega eelkäija. Kahekordse roohuulikuga [[puhkpill]]ist šalmeist arenesid hiljem välja [[oboe]] ja [[klarnet]], sister oli kitarrilaadne [[keelpill]]. Tuntud olid keskajal ka Araabiast Hispaania kaudu Euroopasse jõudnud [[harf]] ning [[orel]], mille erikujud ([[lüüra]], [[vesiorel]]) olid tuttavad juba roomlastele ja egiptlastele.
 
Prantsusmaaga seonduvad kaks [[žanr]]imõistet – nendeks on [[šansoon]] ja [[ballett]]. Trubaduuride esitatud šansoon oli [[ühehäälsus|ühehäälne]], [[Renessanss|renessansiajastu]]l (15.–16. sajandil) muutus see juba mitmehäälseks. 19. sajandil kujunes šansoon valdavalt kergesisuliseks [[soololaul]]uks.
 
20. sajandi tuntumad šansoonilauljad olid [[Yves Montand]], [[Charles Aznavour]], [[Édith Piaf]], [[Mireille Mathieu]], [[Juliette Gréco]] jt.
 
Prantsusmaa on kodumaaks ka klassikalisele balletile, mille eelkäijaiks said sealsed [[õukonnatants]]ud. Neist kaks kõige tuntumat olid [[menuett]] ja [[gavott]]. Menueti hiilgeaeg oligi 17.–18.sajand. See tants on ¾ [[taktimõõt|taktimõõdus]], mõõduka [[tempo]]ga ja kolmeosalises ABA-[[muusikavorm|vormis]]. Eriti hästi väljendas menuett [[Rokokoo|rokokooajastu]] graatsilist ja nõtket tantsukultuuri. Samal ajal menuetiga kujunes õukonnatantsuks gavott, mis oli algselt [[rahvatants]]. Gavott on 4/4 või 2/2 taktimõõdus, [[tants]]ule on iseloomulik kahe veerandnoodiga [[eeltakt]].
 
Koos klassikalise balletiga kujunes Prantsusmaal [[17. sajand]]il välja ka klassikaline [[ooper]]. Mõlema [[Muusikažanr|žanri]] tekkimisel sai määravaks itaalia päritolu helilooja [[Jean-Baptiste Lully]] (1632–1687) tegevus.
 
[[18. sajand]]il sai Prantsusmaal populaarseks [[klavessiin]]imuusika, eeskätt [[François Couperin]]i (1668–1733) ja [[Jean-Philippe Rameau]] (1683–1764) loomingu kaudu.
 
Prantsusmaa on [[operett|opereti]] sünnimaa. [[19. sajand]]i keskel alustas oma tegevust [[Jacques Offenbach]] (1819–1880), kes jõudis luua umbes 100 operetti.
 
Sama sajandi lõpul kujunes maali[[kunst]]is ja [[muusika]]s välja uus suund – [[impressionism]], mille kõige väljapaistvamad esindajad muusikas on [[Claude Debussy]] (1862–1918) ning [[Maurice Ravel]] (1875–1937). Muusikas tähendab impressionism eelkõige [[kõlavärv]]idele tuginevat heliloomingu suunda.
 
[[Kategooria:Prantsuse muusika| ]]