Mortal Questions: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
57. rida:
Võidakse vastu väita, et pole vaatekohta, millest need kahtlused väidetavalt tekivad: kui kõrvalt vaadata, siis pole alust otsustuseks meie loomulike reaktsioonide üle. Kui säilitada tavalised tähtsuse standardid, siis saab küsimustele selle tähtsuse kohta, mida me oma eluga teeme, vastata tavalisel kombel. Kui aga mitte, siis need küsimused ei saa enam midagi tähendada. Aga see vastuväide ei saa aru, mida samm tagasi ja kõrvaltvaatamine tähendab. See ei peagi andma arusaamist sellest, mis on reaalselt tähtis, et me näeksime, et meie elu on sellega võrreldes tühine. Me ei loobu tavalistest standarditest, mis meie elu suunavad, vaid lihtsalt jälgime, kuidas need töötavad, ja tunnistame, et me saame neid õigustada ainult neile enestele viidates. Me hoiame neist standarditest kinni sellepärast, et me lihtsalt oleme niisugused; kui me oleksime teistsugused, siis meile ei tunduks tähtis, tõsine või väärtuslik see, mis praegu tundub. Tavaelus me ei pea olukorda absurdseks, kui meil pole tõsiduse, mittetühisuse või harmoonia standardit, millele absurdi vastandada. Filosoofiline absurdsusotsustus ei eelda sellist vastandust, ja võidakse mõelda, et sellepärast absurdsusemõiste ei sobi selliste otsustuste väljendamiseks. Ent see pole nii, sest filosoofiline otsustus erineb tavalistest juhtumitest ainult selle poolest, et ta ei vastanda elu pretensioone mitte kontekstiga, millest saab rakendada alternatiivseid, üleskaaluvaid standardeid, vaid suurema kontekstiga, milles standardeid ei leidu.
Filosoofiline absurditaju meenutab epistemoloogilist [[skeptitsism]]i. Kummalgi juhul ei vastandata filosoofilist kahtlust kaheldamatult kindlatele asjadele, kuigi selleni jõutakse ekstrapoleerides [[kahtlus]]te juhtumitelt tõendamis- või õigustamissüsteemi sees, kus eeldatakse vastandust kindlatele asjadele. Kummalgi juhul on tegu meie piiratusega ning meie võimega need piirangud mõttes ületada, nähes neid vältimatute piirangutena. Skeptitsism algab siis, kui me asetame end maailma, mille kohta me pretendeerime teadmisele. Me paneme tähele, et teatud tüüpi tõendid veenavad meid, me oleme valmis selleks, et uskumuse õigustustele tuleb lõpp, meil on tunne, et teame paljusid asju, kuigi me ei tea ja meil pole alust uskuda nende asjade eitust, mille tõesus teeks vääraks selle, mida me väidame teadvat. Näiteks ma tean, et ma vaatan paberit, kuigi mul puuduvad adekvaatsed alused väita, et ma ei näe und; ja kui ma näen und, siis ma ei näe paberit. Siin on kasutatud tavaarusaama sellest, kuidas näivus võib reaalsusest lahkneda, selleks et näidata, et me võtame maailma suuresti enesestmõistetavalt; kindlust, et me ei näe und, saab õigustada ainult tsirkulaarselt, viidates sellelesamale näivusele, mis on kahtluse all. Oletus, et ma näen võib-olla und, on võib-olla pisut kunstlik, aga see võimalus
Sama lugu on praktilises vallas. Me ei vaata oma elule uuest perspektiivist, millest me näeksime, mis on objektiivselt tähtis. Me võtame elu endiselt suuresti enesestmõistetavana, nähes, et kõik meie otsused ja kindlused on võimalikud ainult sellepärast, et on palju asju, mida me ei vaevu välistama. Skeptitsismini või absurditundeni võidakse jõuda algsete kahtluste kaudu selle tõendite ja õigustuse süsteemi sees, mida me aktsepteerime, ja neid saab esitada meie tavamõisteid moonutamata. Saame küsida nii seda, miks me peaksime uskuma, et meil on põrand all, kui ka seda, miks me üldse peaksime oma meeli uskuma, ja lõpuks jäävad ainult küsimused. Samamoodi, võime küsida nii seda, miks me peaksime aspiriini võtma, kui ka seda, miks me üldse peaksime oma mugavuse eest hoolitsema. Tõsiasi, et me võtame aspiriini, ootamata vastust sellele viimasele küsimusele, ei näita, nagu see poleks reaalne küsimus. Samamoodi me usume endiselt, et meil on põrand all, ootamata vastust teisele küsimusele. Mõlemal juhul tekitab skeptilisi kahtlusi see toetuseta loomulik usaldus, nii et see usaldus neid kahtlusi ei lahenda.
| |||