Artšid: erinevus redaktsioonide vahel

Halduslikult kuuluvad kõik artši külad [[Dagestan]]i [[Tšaroda rajoon]]i [[Artšibi külanõukogu|Artšibi (Artši) külanõukokku]]. Kliima on kõrgel mägedes karm ja elada pole kerge. Oktoobris algab külm talv, suvi on jahe ning vihmane. Artšide elualal leidub kiirevoolulisi mägijõgesid ning rikkaliku rohukasvuga karjamaid, kuid metsa ei ole üldse. Samasugustes tingimustes elavad ka artšide naabrid: loodes [[avaarid]], idas [[lakid]] ja lõunas, [[Djultõdag]]i mäe taga, [[rutulid]].<ref>Kolga M.; Tõnurist I.; Vaga L.; Viikberg J. Vene impeeriumi rahvaste punane raamat. Tallinn: a/s "Nyman&Nyman LNT", 1993: 43.</ref> Varasemal ajal elasid artšid küllaltki isoleeritult, suhtlemine muu maailmaga käis mägiradade kaudu. Olulisim ühendustee välisilmaga oli läbi [[Šalib]]i küla kirdesse kulgev mägirada suuremasse laki asulasse [[Kumuhh]]i, millega artšidel olid 19. sajandil poliitilised ja kaubanduslikud sidemed. Minevikus eksisteeris ka ühendus [[Aserbaidžaan]]i ja [[Gruusia]]ga [[ZakataliZaqatala]] kaudu, mis asub Artšibist edelas, [[Peaahelik]]u taga. Sinna suundusid artši käsitöölised tööreisidele. Aastal [[1960]] valmis esimene autotee, mis ühendab Artšibi praeguse rajoonikeskuse [[Tsurib]]iga.<ref>Кибрик, А. Е.; Кодзасов, С. В.; Оловянникова, И. П.; Самедов, Д. С. Γеографическое положение Aрчи. ''Опыт структурного описания арчинского языка. Том I: Лексика. Фонетика''. Москва: издательство Московского университета, 1977: 5-7.</ref>