Erinevus lehekülje "Tallinna vallutamine (1944)" redaktsioonide vahel

Kirjutasin artiklile peatükid "Sõjategevuse käik", "Iseseisvuse taastamise katse" ja "Tallinna vallutamine"
(Kirjutasin artiklile peatükid "Sõjategevuse käik" ja "Iseseisvuse taastamise katse" (jäi pooleli))
(Kirjutasin artiklile peatükid "Sõjategevuse käik", "Iseseisvuse taastamise katse" ja "Tallinna vallutamine")
 
== Iseseisvuse taastamise katse ==
17. septembri õhtul tegi III Germaani Soomuskorpuse ülem kindral Felix Steiner eesti rahvusliku juhtkonna tegelastele teatavaks Eesti mahajätmise. 18. septembril lõpetas Saksa Tsiviilvalitsus ja talle allunud Eesti Omavalitsus oma tegevuse. Samal päeval nimetas viimane vaba Eesti peaminister Jüri Uluots, kes põhiseaduse kohaselt täitis presidendi kohuseid, ametisse Vabariigi Valitsuse eesotsas Otto Tiefiga. 19. septembril toimus Tallinnas Sakala tänaval Eesti Maapanga hoones valitsuse esimene istung. Otto Tief luges ette deklaratsiooni, kus teatati Eesti Vabariigi Rahvuskomitee likvideerimisest ning uue valitsuse tegevusseastumisest. Samal ajal alustasid mitmesugused eestlastest koosnevad relvaformeeringud Tallinnas tegevust ja võtsid mitmel pool linnas võimu enda kätte, ühtlasi takistati saklastel strateegiliste objektide õhkimist. Admiral Johan Pitka lootis Tallinna alla taanduvate eesti väeosade abil pealinna enda käes hoida, kuid tal ei õnnstunud luua rindel olevate üksustega kontakti. Siiski kuuldes Vabariigi Valitsuse loomisest, asus Maardu-Lagedi liinil asunud soomepoiste 2. pataljon kohapeal võimu üle võtma ja taanduvaid Saksa üksusi desarmeerima. Linnas levisid kõige uskumatumad kuulujutud, millest levinumateks olid teated Tallinna reidile jõudnud Inglise või Rootsi laevastikust. Eestlased takistasid sakslastel ka Maardu tehaste ja Iru silla õhkimist, pidades Saksa miööridegaminööridega maha väiksema lahingu.
 
20.septeembriseptembri hommikul toimus Tallinna Elektrijaama lähedal Vabariigi Valitsuse tine koosolek, kus arutati ka Tallinna kaitsmise võimalikkust. Valitsus määras Jaan Maide Sõjavägede Ülemjuhatajaks ja äsja illegaalselt Soomest naasnud kapten Karl Talpaku Tallinna komandandiks. Talpak esines ülevaatega oluorrastolukorrast ja hindas seda üsna pessimistlikult. Narva alt taanduvad eesti üksused olid segamini löödud ja nendega puudus igasugune kontakt. Sidet ei õnnestunud valitsusel luua ka admiral Ptikaga, kes oma löögiüksusi organiseerides mööda maad ringi sõitis. Samal ajal asusid eesti sõdurid Tallinnas omal käel iseseisvust taastama. 20. septembri pärastlõunal võeti nendeToompea lossi eestlastest valvemeeskonna poolt Pika Hermanni tornist maha haakristi lipp ja heisati sinimustvalge.<ref>"Eesti Lipu viimane heiskaja" - "Löögiüksus "Admiral Pitka"" Eesti Sõjamuuseumi - kindral Laidoneri Muuseumi toimetised 4, 2008. Lk 120-121</ref> Eestlastes tekitas see suurt vaimustust, kuid sadamapiirkonda taandunud Saksa üksused aga suurt meelepaha. Linnas algas tulevahetus eestlaste ja sakslaste vahel. Kindralinspektuuri vahendusel jõuitijõuti kokkuleppele, et sinumustvalge jääb õhtnuni torni lehvima, mil ta vastavalt lipu statuudile alla lastakse. 21. septembri hommikul heisati Pika Hermanni torni aga nii sinimustvalge kui Saksa sõjalipp. Saksa väejuhatus pidas neid sündmusi mässuks.
 
Sinimustvalge heiskamisega kaasnenud meeleolu tõusule vaatamata oli olukord lootusetu. See tuli eriti selgelt esile 20. septembri õhtul Sakala tänaval toimunud valitsuse koosolekul. Aruandega sõjalisest olukorrast esinenud Omakaitse ülem kolonel Arnold Sinka teatas, et saab täielikult aru mõnepäevase vastupanu organiseerimise sise- ja välispoliitilisest tähtsusest. Kahjuks on selle plaani teostamine aga võimatu, sest Tallinna alla pole hetkel võimalik koondada ühtegi vastupanuvõimelist üksust. Kokkuvõttes pidas ta vastupanu mõttetuks ja soovitas valitsusel maalt lahkuda. Otto Tief teatas siiski, et raskele olukorrale vaatamata asub valitsus oma kohustusi täitma. Tief pidas vajalikuks trükkida ja laiali jagada "Riigi Teataja" number valitsuse nimekirja ja ametisse asumise deklaratsiooniga. Kuna aga valitsusel puudub jõud Tallinna kaitsmiseks, peab ta Eestist lahkuma, et jätkata välismaal võitlust Eesti vabaduse eest. Esimeses järjekorras kuulus evakueerimisele raskelt haige Jüri Uluots, kes oli seni keeldunud maalt lahkumast. Raadio kaudu informeeriti valitsuse ametisse astumisest välismaad.
 
21. septembril jätkus sadamas sõdurite ja põgenike laadimine laevadele. Pärastlõunal lahkus Vabariigi Valitsus Tallinnast, peaminister Tief koos lähimate võitluskaaslastega jäi esialgu linna. Tallinna komandandiks nimetatud kapten Talpak käskis tuua Tallinnasse Maardus asunud soomepoiste pataljoni. Käsku viima läinud eesti lipnik jäi aga kadunuks. Korda kesklinnas hoidsid korda mitmesugustesse üksustesse kuuluvad eesti sõjamehed. Saksa väejuhatus pidas neid sündmusi mässuks ning tegi õhtul katset võimu linnas enda kätte tagasi võtta. Tööle pandi välikohtud ja eestlaste vastu saadeti 531. mereväe suurtükidivisjoni patareide meeskonnad, kelledest kaks tegelesid linna läbi kammimisega ja üks kaitses sadamat. Esimesena langes nende rünnaku alla Pitka staap Narva maanteel, seejärel soomepoiste pataljon Maardus. Sakslastel õnnestus soomepoisse ootamatult tabada ja mitu meest vangistada, kuid soomepoisid panid vapralt vastu ja lõpuks tõmbusid sakslased sadamasse tagasi. Tulevahetus Tallinnas Eesti ja Saksa sõdurite vahel lõppes 21. septembri õhtupoolikul linna tabanud Nõukogude õhurünnakuga, mis oli tugevaimaks pommilöögiks Tallinnale peale 9. märtsi pommitamist. Mõneks ajaks kadus linnas ka elektrivool, mis aeglustas "Riigi Teataja" trükkimist. Selle number valmis alles 22. septembri hommikuks ning selle üleskleepimiseks ei jäänud enam palju aega. Üksikutes kohtades seda siiski tehti, kuid selleks ajaks olid Nõukogude tankid jõudnud juba Tallinna piiridesse.<ref>Mart Laar "Emajõgi 1944" Lk 255-260; "Eesti ajalugu VI" Lk 224-225</ref>
 
== Tallinna vallutamine ==
21. septembril 1944 loodi Nõukogude Kõrgema Väejuhatuse Peakorteri korraldusel neli mehhaniseeritud eelsalka, mille eesmärgiks oli Tallinna hõivamine. Ühe eelasalga moodustas 8. eesti laskurkorpus, mida alguses juhtis korpuse ülema asetätija polkovnik Martin Pusten, keda ootamatu surma järel asendas polkovnik Vassili Võrk. Salga moodustasid 7. eesti laskurdiviisi 354. laskupolgu 1. pataljon ja 2. pataljoni 5. ja 6. rood, automaatrelvade rood ja kaks rühma tankitõrjepüsside roodust. Eesti laskukorpuse ülema kindralleitnant Lembit Pärna korraldusel paigutatakse nad 21. septembri hommikul Paasvere juures autodele ja tankidele ning suunatakse Tallinna peale.<ref>Toomas Hiio "Löögiüksus "Admiral Pitka"" lk 30; Mart Laar "Emajõgi 1944" lk 260</ref>
 
[[8. Eesti Laskurkorpus]]e [[7. Eesti Laskurdiviis]]i [[354. Laskurpolk|354. Laskurpolgu]] eelsalk eesotsas polguülema [[Vassili Võrk|Vassili Võrguga]] jõudis [[22. september|22. septembril]] [[Kolmas Riik|Saksa]] vägedest maha jäetud [[Tallinn]]a. Tänavad olid tühjad. [[Leitnant]] J. Lumiste ja [[jefreitor]] E. Nagelman kõrvaldasid [[Pikk Hermann|Pika Hermanni]] tornis lehvinud [[Eesti Vabariik|Eesti Vabariigi]] [[Eesti lipp|sinimustvalge lipu]] ja heiskasid asemele [[Nõukogude Liit|Nõukogude Liidu]] [[Nõukogude Liidu lipp|punalipu]].
Viimased suured põgenikelaevad olid Tallinnast lahkunud [[20. september|20.]] ja [[21. september|21. septembril]] ning mõned väikesed sõjalaevad, kuhu ka põgenikke peale võeti, veel 22. septembri hommikul.<ref name="Grabbi">Hellar Grabbi.
[http://www.eesti.ca/suur-pogenemine-markmeid-motteid-malestusi-1/article15810 Suur põgenemine: märkmeid, mõtteid, mälestusi] [[Estonian World Review]], 30 märts, 2007.</ref> Viimane Saksa väeüksus, mis Tallinnast sel hommikul lahkus, oli 531. mereväe suurtükipataljon. Enne laevaleminekut hävitati kõik suurtükid ja muu relvastus, erivarustus, relvad, mida polnud võimalik evakueerida, laskemoon, telefonikeskjaam, raadiomaja, vedurid, vagunid ja raudtee. Tallinna elektrijaamale avati tuli merelt ja sadam purustati.
 
Otto Tief lahkus koos viimaste valitsuse liikmetega Tallinnast 22. septembri varahommikul.<ref>Mart Laar "Emajõgi 1944" lk 261</ref>
 
[[18. september|18. septembril]] ametisse nimetatud ja 20. septembril ametisse astunud põhiseaduslikul [[Otto Tiefi valitsus|Eesti valitsusel]] puudusid märkimisväärsed sõjalised jõud Tallinnale pealetungivate Nõukogude vägede tagasilöömiseks. [[Narva rinne|Narva]] ja [[Tartu lahing (1944)|Emajõe]] rinnetelt taganevaid eesti sõdureid ei õnnestunud koondada, sest üksused olid laiali pillatud ja segunenud [[Läti]] poole taanduvate saksa väesalkadega. Praktiliselt ainsaks relvajõuks oli [[Löögiüksus Admiral Pitka]]. Pitka mehed pidasid Tallinna kaitstes mitu lahingut, tuntumad neist toimusid [[Soodla sild|Soodla silla]] juures [[Vaida]]s, [[Kose]]l, [[Kehra]]s, [[Rapla]]s. Seejärel taganeti Tallinna ja [[Keila]] kaudu [[Läänemaa]]le.
339

muudatust