Üliõpilasselts Liivika: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
45. rida:
===ÜS Liivika Eesti Vabariigi ajal===
Seltsi tegevus taastati esimesel võimalusel. Et pärast Moskvast lahkumist oli enamik seltsi liikmeid ja vilistlasi koondunud Tallinna, peeti esimene iseseisvusaegne koosolek 16. veebruaril 1920 seal. Esialgu otsustati jätkata tegevust Tallinnas, sest õpinguvõimalused Tartus polnud veel selgunud. Sama aasta sügissemestril alustas tegevust [[Tartu Ülikool]]. Kohe siirdus sinna õpinguid jätkama rühm REÜSi liikmeid. Uutes oludes avanesid seltsi tegevuseks uued võimalused. Organisatsioon jäi püsima
Sellega seoses tekkis seltsi nime küsimus, sest endine Tartus enam ei sobinud. Arutati, kas võtta seltsi liikmeks ka naisi, ent otsustati siiski jääda meesseltsiks. Järgmisel semestril algas seltsi korraline tegevus Tartus, esialgu kitsastes oludes. 14. veebruaril 1921 arutati seltsi nime muutmise küsimust. [[Jaan Mets]] ja keelemees [[Johannes Voldemar Veski]] pakkusid nime "Liivi". [[Herman Anderson]] arvas, et see kõlab liiga naiselikult, ning pakkus enda ja [[Jaan Kivisild|Jaan Kivisilla]] nimel "Liivika". Hääletusel sai viimane ettepanek neli, esimene ühe hääle ning sellenimeline selts registreeritigi Tartu Ülikooli juures 21. veebruaril 1921.
Iseseisvunud Eestis algas seltsielu uus etapp, mis tõi kaasa uusi ülesandeid ja eesmärke. Rõhuasetus pandi liikmete sisekasvatusele, seda tehti nii seltsi astujate hoolika valiku kui ka vanamehe institutsiooni kehtestamise ja tegevusega. Kodukorras lähtuti REÜSi põhimõttest, mille järgi nii selts kui ka üksikliige pidi võõrale abile lootmata omal jõul toime tulema. Sellega eristuti korporatsioonidest, ent see ei tähendanud, et Liivika liige ei võinud loota seltsi abile.
Sügisel 1926 saadi seltsi asukohaks tervet korrust hõlmav kaheksa toaga korter aadressil Suurturg 9-2. Seal kestis tegevus seltsi vägivaldse sulgemiseni 1940. a suvel. Neis ruumes kosus ja arenes Liivika jõudsalt. 1928. aastal võeti [[Hermann Everti]] eestvõtmisel vastu seltsi kodukord, mis kehtib 2002. aasta kodukorras reguleerimata küsimuste osas tänapäevani. Liivika ruumid olid alati eeskujulikus korras, eriti pärast remonti 1937. aastal. Remondi ajal leiti tänu meeldivaile ja asjalikele suhetele ajutine peavari Gildi 1 maja teisel korrusel. Esimesel korrusel asus korp! Filiae Patriae. Praegu asub seal ajalehe Postimees toimetus.▼
Liikmetele sai kohustuslikuks esitada referaate, millega kaasnesid tihti elavad mõttevahetused ja vaidlused. Üsna sageli oli teema päevakajaline, puudutas Eesti või maailma poliitikat, majandust ja kultuuri. Tihti käsitleti kirjanduslikke menukeid. Eelkõige noorliikmereferaadi taseme tõstmiseks fikseeriti nõuded, mille täitmist hindas kõnetoimkond. Kasulikuks osutus kõnevanema funktsiooni kehtestamine, kes muutus seltsi vaimseks vanameheks. Kuni 1934. aasta sügissemestrini, mil kujunesid välja siseelu tavad, esitasid noorliikmete kõrval referaate ka kaasvõitlejad. Juhtimiskogemuste omandamiseks peeti vajalikuks uuendada seltsi juhatust igal semestril.▼
▲Sügisel 1926 saadi seltsi asukohaks tervet korrust hõlmav kaheksa toaga korter aadressil [[Suurturg]] 9-2. Seal kestis tegevus seltsi vägivaldse sulgemiseni 1940. a suvel. Neis ruumes kosus ja arenes Liivika jõudsalt. 1928. aastal võeti [[
▲Liikmetele sai kohustuslikuks esitada referaate, millega kaasnesid tihti elavad mõttevahetused ja vaidlused. Üsna sageli oli teema päevakajaline, puudutas Eesti või maailma poliitikat, majandust ja kultuuri. Tihti käsitleti kirjanduslikke menukeid. Eelkõige noorliikmereferaadi taseme tõstmiseks fikseeriti nõuded, mille täitmist hindas kõnetoimkond. Kasulikuks osutus kõnevanema funktsiooni kehtestamine, kes muutus seltsi vaimseks vanameheks. Kuni 1934. aasta sügissemestrini, mil kujunesid välja siseelu tavad, esitasid noorliikmete kõrval referaate ka kaasvõitlejad. Juhtimiskogemuste omandamiseks peeti vajalikuks uuendada seltsi juhatust igal semestril.
Sügisel 1928 oli seltsis 42 tegevliiget, 24 noorliiget, 12 välisliiget (ajutiselt ülikoolis õpingud katkestanud seltsiliige) ja 39 vilistlast – kokku 117 liiget. 1934. aastal oli seltsi 25. aastapäevaks tegevliikmeid 51, noorliikmeid 28, välisliikmeid 16 ja vilistlasi 100; liiviklasi oli siis kokku 195. Liikmeskonna juurdekasv oli kuue aasta jooksul peaaegu kahekordne. Seltsi 30. aastapäevaks oli tegevliikmeid 100, noorliikmeid 41, välisliikmeid 26 ja vilistlasi 150 – kokku 317, mis annab sellel ajavahemikul juurdekasvuks 122. Liikmeskonnast oli kõige enam (kokku üle kolme neljandiku) majandus-, põllumajandus- ja õigusteaduse üliõpilasi.
Seoses Tartu Ülikooli tehnikateaduskonna üleviimisega 1936. a Tallinna ja seal tehnikaülikooli loomisega asutati ka ÜS Liivika Tallinna koondis. Sügisel 1936 alustas, õigemini küll jätkas seal õpinguid üheksa liiviklast. Tallinna koondise liikmeskond kasvas hoogsalt: 1936 – 10 liiget, 1937 – 17, 1938 – 32 ja kevadeks 1940 – 39 (27 tegev-, 7 noor- ja 5 välisliiget). Seoses õppetempo kasvuga ülikoolis kasvas vilistlaskogu 1939. a 25 liikme võrra. Enne seltsi vägivaldset sulgemist oli liiviklasi kokku 333, neist vilistlasi 174, üliõpilasi 159. Langes ka keskmine vanus, mis ei ulatunud enam üle 24 aasta.
Teiste akadeemiliste organisatsioonide seas torkasid seltsi elus silma mitmed erijooned. Siin pooldati tugevat distsipliini („kohusetunne kasvagu, et sundus võiks kaduda“), loobuti kindlalt
▲Teiste akadeemiliste organisatsioonide seas torkasid seltsi elus silma mitmed erijooned. Siin pooldati tugevat distsipliini („kohusetunne kasvagu, et sundus võiks kaduda“), loobuti kindlalt alkoholijookide vägijookide tarvitamisest ja kaardimängust seltsi ruumes. Populaarseks kujunesid sport, male, laul, muusika, referaadid ja vaidlusõhtud. Just viimased on olnud puhastustuleks, kus on kujunenud liiviklaste tõekspidamised. Alustati ka seltsi sisealbumite üllitamist. Siin rakendati noorte toetust, kelle seast valiti igal aastal toimkond, kes pidi näitama oskusi ja leidlikkust albumi toimetamisel. Sellest kujunes traditsioon ning nii õnnestus välja anda 17 numbrit. Peaaegu iga nädal anti välja ka humoorikat seinalehte, mis kajastas päevakajalisi teemasid.
Populaarseks said tavaliselt juuli algul peetavad suvepäevad, millel nii kaasvõitlejad kui ka vilistlased meeleldi osalesid. Kahe päeva jooksul kuulati huvitavaid ettekandeid, õhtuse lõkke ümber tekkisid elavad vestlusringid.
1926. a elavnes seltsis märgatavalt sportlik tegevus: mängiti võrk- ja korvpalli, tegeldi kergejõustikuga. Populaarsetel Tartu Ülikooli võrk- ja korvpalli esivõistlustel osaleti esimest korda 1927. a. 1935. a võideti meistritiitel korv- ja võrkpallis, 1936. a tuli Liivika meeskond korvpallimeistriks ning kordas tiitlivõitu ka 1937. a peaaegu samas koosseisus. 1938. aastal tuli Liivika Tallinna koondis Tallinna üliõpilaskonna taas korvpallimeistriks. 1939. aastal võideti Tartu Ülikooli võrkpalli meistritiitel. Kevadsemestril 1934 võideti üliõpilasorganisatsioonide malevõistlused. Malemängu harrastamisel innustas liiviklasi kindlasti ka asjaolu, et seltsi ridadesse kuulus suurmeister [[Paul Keres]].▼
Seltsiühenduste loomisega kerkis taas päevakorda liikmeskonda rohkem siduva sümboolika küsimus. Kuulutati välja organisatsiooni sõrmuse idee võistlus, mille võitis Leo Laur. Tema pitsatsõrmuse projektis oli kogu seltsi iseloomustav sümboolika tabavalt ühendatud: leopard kuldse laine kohal ja tammelehtedega L-täht selle all. Sõrmuse ringile on paigutatud seltsi vilistlase Juhan Kuke sõnastatud Liivika moto
▲1926. a elavnes seltsis märgatavalt sportlik tegevus: mängiti võrk- ja korvpalli, tegeldi kergejõustikuga. Populaarsetel Tartu Ülikooli võrk- ja korvpalli esivõistlustel osaleti esimest korda 1927. a. 1935. a võideti meistritiitel korv- ja võrkpallis, 1936. a tuli Liivika meeskond korvpallimeistriks ning kordas tiitlivõitu ka 1937. a peaaegu samas koosseisus. 1938. aastal tuli Liivika Tallinna koondis Tallinna üliõpilaskonna taas korvpallimeistriks. 1939. aastal võideti Tartu Ülikooli võrkpalli meistritiitel. Kevadsemestril 1934 võideti üliõpilasorganisatsioonide malevõistlused. Malemängu harrastamisel innustas liiviklasi kindlasti ka asjaolu, et seltsi ridadesse kuulus suurmeister Paul Keres.
▲Seltsiühenduste loomisega kerkis taas päevakorda liikmeskonda rohkem siduva sümboolika küsimus. Kuulutati välja organisatsiooni sõrmuse idee võistlus, mille võitis Leo Laur. Tema pitsatsõrmuse projektis oli kogu seltsi iseloomustav sümboolika tabavalt ühendatud: leopard kuldse laine kohal ja tammelehtedega L-täht selle all. Sõrmuse ringile on paigutatud seltsi vilistlase Juhan Kuke sõnastatud Liivika moto ex solo ad solem soli patriae (vabas tõlkes: maa pinnalt päikese poole ainsa isamaa hüvanguks). ÜS Liivika liikmed kannavad pidulikel sündmustel (seltsi aastapäeval, suvepäevadel, kevadpidustuste ajal 1. mail ja teistel kogunemistel) üliõpilase valget [[üldmüts]]i.
Pärast 1934. aasta 12. märtsi sündmusi (vapside vahistamine ja riigikogu laialisaatmine) tekkis üliõpilaskonnas erimeelsusi. Seltside esindajad võitlesid ülikooli autonoomia (rektori valimine, õppejõudude kinnitamine, eelarve kulutuste määratlemine jm) eest, samal ajal kui enamik korporatsioone läks kaasa valitsuse ettekirjutussüsteemiga.
Robert Tasso, kes oli 1934. aastal ÜS Liivika esimees, ühtlasi pikka aega Eesti Üliõpilaskonna Edustuse esimees ning Soome, Eesti, Läti ja Leedu (SELL) Üliõpilasliidu president, on hästi kokku võtnud tollase üliõpilaskonna demokraatliku organiseerumise põhiolemuse: “Nüüdisajal pole organisatsioonide ülesandeks viljelda üksnes lõbusat üliõpilaselu, vaid esikoha tegevuses pälvivad liikmeskonna kasvatusküsimused. Tuleb pöörata tähelepanu liikmeskonna individuaalsele väljaarendamisele tugevaks ning teovõimeliseks isiksuseks, kuid samaaegselt peab organisatsioon suutma täita temale langevaid ülesandeid ühiskondliku kasvatuse tegurina. Noored, kellele on antud kasutada suur aare akadeemilise hariduse näol, ei võlgne tänu mitte ainult enda lähedasile, vaid samavõrd kogu eesti rahvale. Saadud hüved kohustavad ja akadeemiline kodanik on see, kes suudab teadlikuna ja vastutavana, tarbekorral ka juhtivalt osaleda meie ühiskondliku ja riikliku elu korraldusküsimuste lahendamisel.“
ÜS Liivika liikmeskonna täiendamisel oli aluseks võetud põhimõte, et kutsutud on paljud, ent vastu võetakse vähesed. Arvukuse asemel oli
Vilistlaskogu esimees oli väga pikka aega, 1940. aastani Riigi Põlevkivitööstuse direktor Märt Raud. Samal ajal kasvas vilistlaskogu mõju Eesti majandus- ja kultuurielus. Ülikooli auhinnatööde võitjate rahalise toetamise kõrval alustati mitme suure projekti, nagu ehitusühingu Liivika Kodu ja aktsiaseltsi Liivika Film elluviimist. Kahjuks katkesid need üritused nõukogude okupatsiooni tõttu.▼
▲Vilistlaskogu esimees oli väga pikka aega, 1940. aastani Riigi Põlevkivitööstuse direktor [[Märt Raud (tööstur)|Märt Raud]]. Samal ajal kasvas vilistlaskogu mõju Eesti majandus- ja kultuurielus. Ülikooli auhinnatööde võitjate rahalise toetamise kõrval alustati mitme suure projekti, nagu ehitusühingu Liivika Kodu ja aktsiaseltsi Liivika Film elluviimist. Kahjuks katkesid need üritused
===ÜS Liivika paguluses===
| |||