Mortal Questions: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
45. rida:
Öeldakse, et kui me peame surema, siis kõigel, mida me teeme, puudub lõppeesmärk (me küll mõjutame teisi inimesi, aga nemadki surevad), ja siis see pole õigustatud. Võib vastata, et igal tegevusel on oma eesmärk, millel ei pea olema omakorda eesmärki. Me peame niikuinii välja jõudma tegudeni, mis ei vaja õigustust: kui lõplik õigustusahel ei õigusta, siis ei tee seda ka lõputu ahel, mille iga lüli vajab õigustust.
 
Nii et tavalised [[argument|argumendid]] absurdi kasuks ei kehti. Ent Nagel usub, et nad püüavad öelda midagi raskesti väljendatavat ja fundamentaalselt korrektset.
 
Tavaelus on olukord absurdne, kui see sisaldab silmatorkavat ebakõla pretensiooni või ambitsiooni ja reaalsuse vahel: keegi peab keerulise kõne juba tehtud käigu toetuseks; kurikuulus kurjategija saab suure filantroopiafondi esimeheks; [[armastuse avaldamine|armastust avaldatakse]] telefoni teel või helisalvestusel; [[rüütliks löömine|rüütliks löödaval]] vajuvad püksid alla. Absurdset olukorda püütakse tavaliselt muuta, selleks muudetakse oma püüdlusi, püütakse reaalsust nendega paremasse vastavusse viia või astutakse olukorrast kõrvale. Alati ei taheta või ei saada ilmselt absurdset olukorrast väljuda. Tavaliselt saab ikkagi kujutleda muudatust, mis absurdsuse kõrvaldaks (ükskõik kas selle läbiviimine on võimalik).
51. rida:
Tunne, et kogu elu on absurdne, tekib siis, kui (võib-olla ähmaselt) tajutakse ülespuhutud pretensiooni või püüdlust, mis on elu jätkamisest lahutamatu ning teeb selle absurdsuse vältimatuks, kui just elust endast ei lahkuta. Paljude elu on ajutiselt või alaliselt absurdne põhjustel, mis on seotud nende eriliste ambitsioonide, asjaolude ja isiklike suhetega. Filosoofiline absurdsuse tunne peab aga tulema sellest, et tajutakse midagi, mille suhtes meil kõigil on vältimatu vastuolu pretensiooni ja reaalsuse vahel. Nagel väidab, et selle tekitab kokkupõrge tõsiduse vahel, millega me oma elu võtame, ja alalise võimaluse vahel pidada kõike, mida me tõsiselt võtame, meelevaldseks või kaheldavaks. Me ei saa elada ilma energia ja tähelepanuta ja ilma tegemata valikuid, mis näitavad, et me võtame midagi tõsisemalt kui midagi muud. Ometi on alati võimalik oma elamiseviisi niimoodi kõrvalt vaadata, et tõsidus paistab põhjendamatu. Need kaks vältimatut vaatepunkti põrkavad meis kokku, ja see teebki elu absurdseks. Elu on absurdne, sest me ignoreerime kahtlusi, millest me teame, et need on lahendamatud, ning elame edasi, peaaegu laskmata oma tõsidust häirida.
 
Siin tuleb põhjendada tõsiduse vältimatust ja kahtluse vältimatust. Me võtame end tõsiselt, ükskõik kas meie elu on tõsine ja kas meid huvitab põhiliselt kuulsus, nauding, voorused, luksus, võidurõõm, ilu, õiglus, teadmine, hingeõnnistus või lihtsalt ellujäämine. Kui me võtame teisi inimesi tõsiselt ja pühendame end neile, siis probleem on mitmekordne. Elu on täis pingutust, plaane, arvestust, õnnestumist ja ebaõnnestumist: me elame laisemalt või energilisemalt. Oleks teine asi, kui meil poleks [[eneseteadvus]]t, aga inimesed ei toimi ainult ajede mõjul: nad on ettenägelikud, mõtlevad järele, kaaluvad tagajärgi, küsivad, kas see, mida nad teevad, tasub tegemist. Nad ei tee ainult üksikvalikuid, mis kokku moodustavad suuremaid tegevusi, vaid ka otsustavad, mida üldse taotleda ja mida vältida, mis on eesmärkide prioriteedid, missugused inimesed nad tahavad olla ja missugusteks saada. Sellised valikud tulevad ette suurte otsuste puhul või järelemõtlemisel, mis suuna elu võtab paljude väikeste otsuste tulemusena (ja võib-olla lakatalakatakse sellest mõtlemast, otsusele jõudmata). Kuigi üksiktegusid motiveerivad elu vahetud vajadused, lastakse protsessil jätkuda, jäädes üldise harjumustiku ja eluvormi juurde, kus need motiivid esinevad, või ehk hoitakse elust enesest kinni. Elu üksikasjadega (välimus, tervis, suguelu, emotsionaalne ausus, kasulikkus ühiskonnale, enesetunnetus, suhted perekonna, kolleegide ja sõpradega, oma töö kvaliteet, maailma asjadest arusaamine) tegeldakse suure energia, riski ja arvestusega. Elamine on täisajaga töö, millega igaüks aastakümneid intensiivselt tegeleb. See on nii ilmne, et raske on näha siin midagi erakordset või tähtsat. Igaüks elab päevad läbi omaenda elu iseendaga. Kelle elu siis veel? Ometi on inimesel võime vaadata kõrvalt iseennast ja elu, millele ta pühendub, hämmastusega nagu sipelgat, kes mööda liivakuhja üles rühib. Illusioonita, et tal on võimalik oma konkreetsest idiosünkraatilisest positsioonist pääseda, on tal võimalik vaadata seda ''[[sub specie aeternitatis]]'', ja see on ühtaegu kainestav ja koomiline. Otsustavat sammu tagasi ei astuta mitte sellepärast, et otsitakse järjekordset õigustust ahelas ega leita seda: õigustustele tulebki lõpp. Aga see annabki ainet üleüldisele kahtlusele. Me astume sammu tagasi ning näeme, et kogu õigustuse ja kriitika süsteem, mis kontrollib meie valikuid ning toetab meie pretensiooni ratsionaalsusele, põhineb vastustel ja harjumustel, mida me kunagi küsimärgi alla ei pane, mida me ei oskaks [[tsirkulaarsus]]eta kaitsta ning mille juurde me jääme ka siis, kui need on küsitavaks tehtud. Meie skepsis lähtub asjadest, mida me teeme või soovime, ilma et oleks tarvis põhjendeid, asjadest, mis üldse määravad, mida pidada põhjendiks, mida mitte. Kõrvalt vaadates on näha, et meie eesmärgid ja püüdlused on sattumuslikud. Aga see, et me nende meelevaldsust tunnistame, ei võõranda meid oma elust, ja see ongi absurdne.
 
Võib püüda leida laiemaid viimseid muresid, mida ei saa pidada väikseks, tühiseks ja individuaalseks. Need, kes püüavad elule mõtet omistada, otsivad tavaliselt rolli või funktsiooni millegi endast suurema raames (ühiskond, riik, revolutsioon, ajaloo progress, teaduse progress, religioon ja Jumala au). Aga see eeldab, et laiem üritus ise ei ole tühine. Ja see mittetühisus peab taanduma sellele, millest me aru saame. Oletame, et me saame teada, et inimesed on aretatud teistele olenditele delikatesstoiduks. See ei annaks elule mõtet, sest esiteks me ei teaks, mis on nende teiste olendite elu mõte, teiseks poleks ikkagi selge, mis mõttes see meie elu meie endi jaoks mõttekaks teeks. Tõsi küll, tavaliselt teenitakse kõrgemat olendit, riiki jne teistmoodi. Kui inimene on millegi suurema osa, võib tal tekkida tunne, et see suurem on tema osa. Siis nad ei muretse mitte endale eriomase pärast, vaid samastavad end suurema ettevõtmisega, mis annab neile täitumuse. Aga suuremas eesmärgis võidakse kahelda samamoodi ja samadel põhjustel nagu indiviidi elus. Selles viimset õigustust leida on sama legitiimne nagu leida seda individuaalse elu üksikasjadest. Aga see ei muuda tõsiasja, et õigustustele tuleb lõpp ainult juhul, kui me tervikut kõrvalt ei vaata; ka ajaloo progressile jne saab kõrvalt vaadata ja seda küsimärgi alla panna. Mõte, õigustus, tähendus saavad ilmuda ainult siis, kui meil teatud punktist alates enam õigustusi tarvis ei ole. Seesama, mis teeb kahtluse vältimatuks väikeste individuaalsete eesmärkide puhul, teeb seda ka suurema eesmärgi puhul. Kui fundamentaalne kahtlus on kord alanud, siis ei saa seda peatada. [[Albert Camus]] mainib "[[Sisyphose müüt|Sisyphose müüdis]]", et [[absurd]] tekib sellepärast, et maailm ei rahulda meie nõudmisi tähenduse järele. See vihjab, et kui maailm oleks teistsugune, võiks ta neid rahuldada. Aga see ei ole nii: ei paista olevat mõeldavat maailma, mille kohta meil ei saaks tekkida lahendamatuid kahtlusi. Nii et meie olukorra absurdsus ei tule mitte meie ootuste ja maailma vahelisest kokkupõrkest, vaid kokkupõrkest meie endi sees.
 
Võidakse vastu väita, et pole vaatekohta, millest need kahtlused väidetavalt tekivad: kui kõrvalt vaadata, siis pole alust otsustuseks meie loomulike reaktsioonide üle. Kui säilitada tavalised tähtsuse standardid, siis saab küsimustele selle tähtsuse kohta, mida me oma eluga teeme, vastata tavalisel kombel. Kui aga mitte, siis need küsimused ei saa enam midagi tähendada. Aga see vastuväide ei saa aru, mida samm tagasi tagasi ja kõrvaltvaatamine tähendab. See ei peagi andma arusaamist sellest, mis on reaalselt tähtis, et me näeksime, et meie elu on sellega võrreldes tühine. Me ei loobu tavalistest standarditest, mis meie elu suunavad, vaid lihtsalt jälgime, kuidas need töötavad, ja tunnistame, et me saame neid õigustada ainult neile enestele viidates. Me hoiame neist standarditest kinni sellepärast, et me lihtsalt oleme niisugused; kui me oleksime teistsugused, siis meile ei tunduks tähtis, tõsine või väärtuslik see, mis praegu tundub. Tavaelus me ei pea olukorda absurdseks, kui meil pole tõsisusetõsiduse, mittetühisuse või harmoonia standardit, millele absurdi vastandada. Filosoofiline absurdsusotsustus ei eelda sellist vastandust, ja võidakse mõelda, et sellepärast absurdsusemõiste ei sobi selliste otsustuste väljendamiseks. Ent see pole nii, sest filosoofiline otsustus erineb tavalistest juhtumitest ainult selle poolest, et ta ei vastanda elu pretensioone mitte kontekstiga, millest saab rakendada alternatiivseid, üleskaaluvaid standardeid, vaid suurema kontekstiga, milles standardeid ei leidu.
 
Filosoofiline absurditaju meenutab epistemoloogilist [[skeptitsism]]i. Kummalgi juhul ei vastandata filosoofilist kahtlust kaheldamatult kindlatele asjadele, kuigi selleni jõutakse ekstrapoleerides [[kahtlus]]te juhtumitelt tõendamis- või õigustamissüsteemi sees, kus eeldatakse vastandust kindlatele asjadele. Kummalgi juhul on tegu meie piiratusega ning meie võimega need piirangud mõttes ületada, nähes neid vältimatute piirangutena. Skeptitsism algab siis, kui me asetame end maailma, mille kohta me pretendeerime teadmisele. Me paneme tähele, et teatud tüüpi tõendid veenavad meid, me oleme valmis selleks, et uskumuse õigustustele tuleb lõpp, meil on tunne, et teame paljusid asju, kuigi me ei tea ja meil pole alust uskuda nende asjade eitust, mille tõesus teeks vääraks selle, mida me väidame teadvat. Näiteks ma tean, et ma vaatan paberit, kuigi mul puuduvad adekvaatsed alused väita, et ma ei näe und; ja kui ma näen und, siis ma ei näe paberit. Siin on kasutatud tavaarusaama sellest, kuidas näivus võib reaalsusest lahkneda, selleks et näidata, et me võtame maailma suuresti enesestmõistetavalt; kindlust, et me ei näe und, saab õigustada ainult tsirkulaarselt, viidates sellelesamale näivusele, mis on kahtluse all. Oletus, et ma näen võib-olla und, on võib-olla pisut kunstlik, aga see võimalus on lihtsalt näitab, et meie teadmispretensioonid sõltuvad sellest, et meile ei tundu vajalik välistada teatud alternatiive, ning unenägemise ja täieliku [[hallutsinatsioon]]i võimalus lihtsalt esindavad paljusid võimalusi, mis ei tule pähegi. Kui me juba vaatame kogu oma [[uskumus]]te, [[tõendid|tõendite]] ja [[õigustus]]e süsteemi kõrvalt ning näeme, et hoolimata oma pretensioonidest töötab see ainult tänu sellele, et maailma võetakse suuresti enesestmõistetavalt, siis me ei saa kõiki neid näivusi vastandada alternatiivsele reaalsusele. Me ei saa oma tavareaktsioonidest lahti, ja ilma nendeta ei jääks meile üldse vahendeid mingisuguse reaalsuse käsitamiseks.
 
Sana lugu on praktilises vallas. Me ei vaata oma elule uuest perspektiivist, millest me näeksime, mis on objektiivselt tähtis. Me võtame elu endiselt suuresti enesestmõistetavana, nähes, et kõik meie otsused ja kindlused on võimalikud ainult selle pärastsellepärast, et on palju asju, mida me ei vaevu välistama. Skeptitsismini või absurditundeni võidakse jõuda algsete kahtluste kaudu selle tõendite ja õigustuse süsteemi sees, mida me aktsepteerime, ja neid saab esitada meie tavamõisteid moonutamata. Saame küsida nii seda, miks me peaksime uskuma, et meil on põrand all, kui ka seda, miks me üldse peaksime oma meeli uskuma, ja lõpuks jäävad ainult küsimused. Samamoodi, võime küsida nii seda, miks me peaksime aspiriini võtma, kui ka seda, miks me üldse peaksime oma mugavuse eest hoolitsema. Tõsiasi, et me võtame aspiriini, ootamata vastust sellele viimasele küsimusele, ei näita, nagu see poleks reaalne küsimus. Samamoodi me usume endiselt, et meil on põrand all, ootamata vastust teisele küsimusele. Mõlemal juhul tekitab skeptilisi kahtlusi see toetuseta loomulik usaldus, nii et see usaldus neid kahtlusi ei lahenda.
 
Skeptitsism ei pane meid tavauskumustest loobuma, vaid annab neile erilise värvingu. Kui on mööndud, et nende tõesus on ühitamatu võimalustega, mille mitteasetleidmise uskumiseks pole aluseid (peale nendesamade uskumuste, mis on kahtluse all), siis me suhtume oma tuttavatesse veendumustesse teatud [[iroonia]] ja [[resignatsioon]]iga. Me ei saa loobuda loomulikest reaktsioonidest, millest need sõltuvad, me võtame need tagasi nagu abikaasa, kes on kellegi teisega ära jooksnud ja otsustab tagasi tulla; kuid me vaatame neid teise pilguga (mitte et uus hoiak oleks tingimata vanaga võrreldes alaväärne). Sama lugu on siis, kui oleme seadnud küsimärgi alla tõsiduse, millega me oma elu võtame, ja iseenda peale ilma eelarvamusteta vaadanud. Me tuleme oma ellu tagasi, kuid meie tõsidust ääristab iroonia. Mitte et iroonia võimaldaks absurdist pääseda. Sellest pole mingit kasu, kui iga asja juures pomiseda: "Elul pole mõtet." Ikka me võtame ennast ja oma tegusid tõsiselt. Meie uskumusi ja tegusid ei hoia üleval mitte põhjendid ega õigustused, vaid miski fundamentaalsem: me ju jätkame samas vaimus ka siis, kui oleme veendunud, et põhjendeid enam pole. Kui me püüaksime toetuda täielikult mõistusele, siis meie elu ja uskumused kukuksid kokku. Kui inerts, millega me võtame maailma ja elu enesestmõistetavana, peaks kaduma, siis mõistus seda meile tagasi ei anna.
67. rida:
Millest tuleks loobuda, et absurdi vältida? Miks hiire elu absurdne ei ole? Ka kuu tiirlemine pole absurdne, aga seal pole üldse püüdlusi. Seevastu hiir peab ellujäämiseks vaeva nägema. Aga ta pole absurdne, sest ta pole võimeline nägema, et ta on kõigest hiir. Muidu oleks tema elu absurdne. Enese kõrvaltvaatamine on inimestele loomulik; kas saaks absurdi vältida, sellest keeldudes? Teadlikult keelduda ei saa, sest siis me oleksime sellest vaatepunktist juba teadlikud. Oleks võimalik ainult selle teadmiseni mitte jõuda või siis see unustada, aga kumbagi ei saa meelega teha. Teisest küljest on võimalik püüda loobuda oma maisest elust, et samastuda universaalse vaatekohaga, millest inimese elu tundub suvaline ja triviaalne, (tundub, et see on mõne ida usundi ideaal). Kui see õnnestub, siis absurdsus väheneb. Et aga see enesenõrgestamine nõuab pingutust, tahtejõudu, asketismi jne, siis tuleb selleks end kui indiviidi tõsiselt võtta ning näha palju vaeva, et mitte olla absurdne. Kui seda liiga jõuliselt teha, töötatakse eesmärgile vastu. Kui aga jätta end loomalike impulsside hoolde, siis inimlik elu küll laguneb märgatavalt, aga elu muutub vähem absurdseks. Muidugi poleks ka sellisel elul mõtet, kuid seal poleks transtsendentne teadvus ilmalike eesmärkide usina tagaajamise teenistuses. Absurdsuse põhiline tingimus ongi see, et mitteveendunud transtsendentne teadlikkus sunnitakse inimese elu kui immanentse, piiratud ettevõtmise teenistusse.
 
Lõplik pääseminepõgenemine on [[enesetapp]]. Aga enne rutakaid lahendusi oleks tark hoolikalt vaadata, kas elu absurdsus on tõesti probleem, millele tuleb lahendus leida. [[Albert Camus]] läheneb asjale nii, toetudes sellele, et kõik me tahame väiksemamastaabilistest absurdsetest olukordadest vabaneda. Camus lükkab (mitte alati headel alustel) tagasi [[enestappenesetapp|enesetapu]] ja teised lahendused, mida ta peab eskapistlikeks. Ta soovitab [[trots]]i. Paistab, et tema meelest me säilitame väärikuse, kui me viibutame oma palvete suhtes kurdi maailma suunas rusikat ning elame selle kiuste edasi. See ei tee meie elu mitteabsurdseks, kuid annab elule teatud õilsuse.
 
Nagelile tundub see romantiline ja pisut ennasthaletsev. Meie absurdsus ei õigusta nii palju kurvastust ega nii palju trotsi. Nagel väidab, et absurdsus on üks kõige inimlikumaid asju, üks inimese kõige uudsemaid ja huvitavamaid jooni. Nagu skeptitsism [[epistemoloogia]]s, on see võimalik ainult tänu sellele, et me suudame mõtlemises iseennast transtsendeerida. Kui absurdi mõte on meie tegeliku olukorra tajumine (kuigi absurdne see olukord enne tajumist ei ole), siis milleks selle peale nördida või sellest põgeneda? Nagu skeptitsismi võimegi, tuleb see võimest mõista oma inimlikku piiratust. Selle pärast ei pea tingimata meelt heitma ega saatuse vastu trotslik olema, tundes end vapra või uhkena. Selline dramaatilisus näitab, et päriselt ei mõisteta meie kosmilise olukorra tähtsusetust. Kui ''sub specie aeternitatis'' pole alust uskuda, et miski loeb, siis ka see ei loe ning me võime oma absurdsele elule läheneda kangelaslikkuse või meeleheite asemel irooniaga.