Kreenholmi Manufaktuur: erinevus redaktsioonide vahel

Kogu vabrikus oli ventilatsioon – [[ventilaator]]ite ja metallist väljatõmbetorustikuga. Eriti tolmustele töökohtadele oli paigaldatud lisaks veel [[kohtventilatsioon]]. Õhus leiduvat tolmu püüti veel eriliste õhuniisutussüsteemide abil. Kuna puuvill ja eriti puuvillatolm on väga tule- ja plahvatusohtlik oli kogu vabrikus sisseseatud automaatne tulekustutussüsteem. Juhul, kui ruumis tõusis temperatuur teatud tasemeni, rakendusid tööle pumbad, mis juhtisid kustutusvee mööda torusid tsehhides asuvatesse veepihustitesse. Mõnda eriti ohtlikusse kohta olid paigaldatud ka elektrilised tuletõrjeandurid. Tähtsamate üksuste vahel oli vabrikus telefoniside. Hoonetes oli keskküttega sarnanev küttesüsteem; katlamaja köeti turbaga, mida veeti omaenda kitsarööpmelist raudteed pidi [[Kõrgesoo]]st.

 

* [[tööliskasarmud]] – Kreenholmi manufaktuuris töötavate tööliste majutamiseks ehitas manufaktuur üürikasarmud, kus olid väikesed toakesed kahele-kolmele inimesele, ühisköök – hädapärased tingimused. Arvestades, et paljud töölised, kes kaugemalt tulnud, pühadeks koju sõitsid, täitsidki need toakesed vaid ühiselamu funktsiooni. Vabriku meistritele, ametnikele ja direktorile olid ette nähtud eraldi korterid, kus elutingimused olid vastavad vabriku hierarhias olnud positsioonile. Kuna kõik ei mahtunud algusaegadel Kreenholmi oma tööliskasarmutesse, oli algusaegadel osa töölisi majutatud Joala mõisa maadel asunud nn hr Krameri majadesse. Sealsed elamistingimused olid aga märksa viletsamad – suur kitsikus ja mustus, halb ventilatsioon.

*[[lastesõim]] – töötas vabriku asutamisest peale, kuhu töölised said tasuta lapsed päevaks jätta