Looming (ajakiri): erinevus redaktsioonide vahel

Algusaastatel oli ajakirja trükiarv tuhande eksemplari ümber. 1930. aastal vähendati seda 1500-lt eksemplarilt 1200-le. 1933. aastal oli trükiarv 600 eksemplari, aga hakkas hiljem kasvama ning tõusis 1935. aastaks 5500 eksemplarini.<ref>"Ajakiri “Looming”". – Raamatus: Katrin Raid. "Loomise lugu. Eesti aeg. Eesti Kirjanikkude Liit 1922–1940." Tallinn, Eesti Kirjanike Liit 2002, lk. 154, 156, 160, 162, 167.</ref> Aastal 1955 oli see näitaja 4000, 1977 – 19000, 1985 – 22 000. 1980. aastate, kui lugejate nõudlus ajakirja järele üha kasvas ja võimude ahistav surve tugevnes, püüti vabameelse Loomingu mõju piirata väidetega ebapiisavatele trükivõimsustele, mis ei võimaldavat ajakirja tiraaži suurendada. Ka võeti Looming välja rahvusvahelisest tellimisnimestikust, nii et teda ei saanud enam välismaale tellida, põhjenduseks väide, et väga suure nõudluse tingimustes jääb niimoodi ajakirja kodumaal lugejatele rohkem.<ref>[[Kalle Kurg]]. „Lendav Looming. (Ajakirja Looming 1000. numbri ilmumise puhul.") [http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/lendav-looming/] – Sirp 14. detsember 2012</ref>.Aastal 1990 oli Loomingu trükiarv 35500, 1992 – 6000, 1995 – 2400, 2000 – 2100, 2004 – 1700.<ref>Eesti Entsüklopeedia, 5. Tallinn, Valgus 1990, lk. 633; Marju Lauristin. "Kultuurimeediumide muutumine."; "Kultuuriajakirjad sotsioloogi pilguga." – Raamatus: "Punane ja sinine. Peatükke kirjutamata elulooraamatust. Valik artikleid ja intervjuusid 1970–2009." Tallinn, AS Eesti Ajalehed 2010, lk. 256, 291. ISBN 978-0049-444-65-6</ref> Tänapäeval on trükiarv 1600. Ajakirja 1000. number ilmus detsembris 2012.