Mortal Questions: erinevus redaktsioonide vahel

Nagelile tundub see romantiline ja pisut ennasthaletsev. Meie absurdsus ei õigusta nii palju kurvastust ega nii palju trotsi. Nagel väidab, et absurdsus on üks kõige inimlikumaid asju, üks inimese kõige uudsemaid ja huvitavamaid jooni. Nagu skeptitsism [[epistemoloogia]]s, on see võimalik ainult tänu sellele, et me suudame mõtlemises iseennast transtsendeerida. Kui absurdi mõte on meie tegeliku olukorra tajumine (kuigi absurdne see olukord enne tajumist ei ole), siis milleks selle peale nördida või sellest põgeneda? Nagu skeptitsismi võimegi, tuleb see võimest mõista oma inimlikku piiratust. Selle pärast ei pea tingimata meelt heitma ega saatuse vastu trotslik olema, tundes end vapra või uhkena. Selline dramaatilisus näitab, et päriselt ei mõisteta meie kosmilise olukorra tähtsusetust. Kui ''sub specie aeternitatis'' pole alust uskuda, et miski loeb, siis ka see ei loe ning me võime oma absurdsele elule läheneda kangelaslikkuse või meeleheite asemel irooniaga.

 

{{pooleli}}