Mortal Questions: erinevus redaktsioonide vahel

Esimene raskus laieneb ka paljudele teistele pahedele (salajane reetmine sõprade poolt, seljataga tagarääkimine, varjatud põlgus, testamendi täitmata jätmine, surmajärgne laim). Paljud hüved ja pahed (halvenemine, ilmajäämine, kahju) on mõistetavad üksnes ajalises perspektiivis. Mõnikord ei ole kogemuslik seisund kuigi tähtis (inimene raiskab rõõmsameelselt oma elu mõttetusele). Võidakse öelda, et kaotus, reetmine, petmine ja naeruvääristamine on halvad sellepärast, et inimene kannatab, kui ta neist teada saab. Ent parem oleks teooria, mis annab otsese vastuse ning ühtlasi seletab, miks neist asjust teadasaamine paneb kannatama. Sellepärast tasub arendada vaatekohta, et hüve ja pahe on enamasti seotud ka inimese ajaloo ja võimalustega ning hüvedel ja pahedel ei pruugi olla kindlat kohta ja aega. (Igatahes kõigil tõsiasjadel, mis inimese kohta käivad, seda kindlasti ei ole, näiteks ei saa öelda, millal oli Abraham Lincoln pikem kui Louis XIV.) Näiteks ka on pahe, kui intelligentne inimene langeb ajukahjustuse tõttu beebi intellektuaalsele tasemele, kuigi kõik tema vajadused rahuldatakse ja ta on rõõmus. Samas olekus beebi puhul sellist pahe ei ole. Kui need vastuväited ei kehti, siis nähtavasti sellepärast, et need rajanevad ekslikul eeldusel, et õnnetuse subjekti ja õnnetuse olemuse vahel on ajaline seos. Meelevaldne on piirata inimesele osaks langevat head ja kurja tema [[mitterelatsiooniline omadus|mitterelatsiooniliste omadustega]] teatud aegadel. Näiteks pettus, põlgus ja reetmine on kuri, mis võib ulatuda eluajast väljapoole. Surivoodil antud lubaduse täitmata jätmine on surnud inimese kahjustamine (aeg on siin nagu kaugus). Kuri võib tulla ka tegelikkuse ja võimalike alternatiivide kontrastist (nagu ülalmainitud vaimse mandumise puhul). Inimene ei ole hea ja kurja subjekt mitte ainult kannatamise ja nautimise võime tõttu, vaid ka lootuste tõttu, mis täituvad või mitte, ja võimaluste tõttu, mis saavad teoks või mitte. See kehtib ka surma kohta. Surnukeha ei ole sobiv kahjutunde objekt, küll aga inimene. Kui ta ei oleks surnud, elaks ta edasi ja tal oleks eluga kaasnevad hüved. Tema õnnetus ei seisne tema praeguses ega endises seisundis, vaid selles, et tema elu on läbi. Kahju kannatas keegi, kes oli olemas. Sündimata jäämine ei ole aga kellegi õnnetus, kui just mitte subjektiks pidada loodet või sugurakkude paari. (See on kaalutlus küsimuses, kas [[mõrv]] või [[abort]] on [[mõrv]].) Siit saab lahenduse ka [[Lucretius]]e ajalise asümmeetria probleemile: kedagi ei häiri lõputu olematus enne elu, miks siis peaks kartma selle peegelpilti pärast elu? Aeg pärast surma on ju aeg, mille surm võtab inimeselt ära; aeg enne elu ei ole aeg, milles inimene oleks elanud, kui ta oleks varem sündinud. Ta poleks saanud varem sündida (kui mitte arvestada enneaegset sünnitust), muidu ta oleks olnud keegi teine. Ühe inimese elud võivad pärast ühist algust lahkneda, aga ühe inimese elud ei saa samasse lõppu kokku tulla, muidu need oleksid eri inimesed. (Nagel kahtlustab, et argument, mis viitab võimalustest ilmajäämisele, jätab midagi olulist välja. [[Robert Nozick]]u näites avastatakse, et inimeste algmed eksisteerivad piiramatu aja enne sündi, aga inimene ei sünni kunagi varem kui sada aastat enne selle algme lõplikku hukku. Aga siis avastatakse viis, kuidas algmeid varem aktiveerida, ja nii on inimestel ees tuhandeid aastaid kestev elu. Olukord, kus olen hilja elama hakanud, tekitab mul kahetsust (kuigi ma võib-olla poleks olnud sama isik, isegi kui alge on sama), mis on teistsugune kui kahetsus surma pärast. Nähtavasti on argumendist välja jäänud alalise olematuse väljavaade. Nähtavasti tuleb vaadata üldist erinevust suhtumises oma minevikku ja oma tulevikku, mis on väga erinevad, nagu näitab [[Derek Parfit]].) Jääb küsimus, kas selle võimaluse täitumata jäämine on alati õnnetus või sõltub see sellest, mida meil on loota. Isegi kui õnnestub kummutada vastuväide, et õnnetus, mida ei kogeta, ei ole õnnetus või seda ei saa seostada mingi hetkega inimese elus, peavad olema piirid, kui võimalik peab võimalus olema, et selle täitumata jäämine oleks õnnetus (või õnn). Kui surm on liigile normaalne, kas saab siis pidada seda õnnetuseks? (PimedusPimesus ei ole mutile õnnetus.) Häda on selles, et elu teeb meid tuttavaks hüvedega, millest surm meid ilma jätab, nii et me oskame neid hinnata, (mutt ei oska pimedustpimesust hinnata). Kas saab öelda, et surm jätab inimese ilma võimalikust elu jätkust? Väljastpoolt vaadates on inimestel looduslik eluiga, aga inimene ise seda ei koge. Ta kogeb end olemuslikult mittepiiratud elu subjektina. Surm tühistab võimalikud hüved. See, et me vältimatult mõne aja pärast sureme, ei tähenda, et poleks hea kauem elada. Oletame, et meil kõigil seisaks ees kuus kuud kestev [[agoonia]]. Kas vältimatus teeks selle väljavaate vähem ebameeldivaks? Miks siin peaks olema teisiti kui ilmajäämise puhul? Kui normaalne eluiga oleks tuhat aastat, oleks 80-aastaselt suremine tragöödia. Võib-olla praegu ongi tegu levinud tragöödiaga. Kui pole piiri, kui kaua oleks hea elada, siis võib-olla meie kõigi jaoks on varuks halb lõpp.