Märtsipleenum: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Elmar värs (arutelu | kaastöö) Kirjutasin peatüki VIII pleenumi järgsetest sündmustest. |
|||
2. rida:
'''EK(b)P Keskkomitee VIII pleenum''' toimus 21. – [[26. märts]] [[1950]] ja on tuntud peamiselt Eesti [[kunstnik]]e, kirjanike ja haritlaste massilise kodanlikuks natsionalistiks nimetamise ja selle eest karistamise poolest. Arreteeriti ka mitmed juhtivad [[juunikommunistid]], nagu [[Nigol Andresen]] ja [[Hans Kruus]] ning isegi vanad Eesti Vabariigis vangis istunud kommunistid nagu [[Hendrik Allik]] ja [[Arnold Veimer]]. [[EKP KK I sekretär]] [[Nikolai Karotamm]] sunniti ametist lahkuma ja tema asemele asus [[Johannes Käbin]], kes juhtis parteid kuni [[1978]]. aastani.
Kaheksanda pleenumi toimumise põhjuseks oli [[NLK(b)P KK|ÜK(b)P KK]] Poliitbüroo poolt 7. märtsil välja antud otsus pealkirjaga "Vigadest ja puudustest EK(b)P KK töös".
Selles otsuses sai Eesti kompartei juhtkond karmilt pähe oma loiduse eest võitluses kodanliku natsionalismiga, vales kaadripoliitikas jms.
8. rida:
1949. aastal alustas [[Jossif Stalin]] uut puhastuslainet Nõukogude võimuladvikus, et distsiplineerida kohalikku juhtkonda, keda võis kahtlustada püüdes saavutada keskvõimust suuremat iseseisvust.
Tunnustatud vene ajaloolane [[Jelena Zubkova]] on Kremli sõjajärgses Baltikumi poliitikas väljatoonud kaks perioodi. Esimene hõlmas aastaid 1944-47, mil Moskva lubas siinsele arengule teatavaid autonoomseid jooni. Hoiduti põllumajanduse kollektiviseerimisest ja Nõukogude võimu repressioonid olid tollal suunatud peamiselt vastupanuliikumise vastu. Teine periood algas 1947. aasta keskel ja kestis Stalini surmani 1953. aasta märtsis. Sellel perioodil rakendas keskvõim otsest unifitseerimispoliitikat, millega kaasnesid ulatuslikud massirepressioonid.[[# ftn1|[1]]] Selle protsessiga liitus omakorda võimuvõitlus Stalini lähikondsete seas, kus vastamisi seisid [[Georgi Malenkov|Malenkovi]]-[[Lavrenti Beria|Beria]] ja [[Andrei Ždanov|Ždanovi]]-Kuznetsovi rühmitused. Peale Andrei Ždanovi surma 1948. aastal lõppes see vastasseis Malenkovi-Beria võiduga. Sellega kaasnes 1949. aastal suurim sõjajärgne parteisisene puhastusaktsioon - nn. Leningradi süüasi. Selle aktsiooni tuules võttis Kreml ette ka Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei ladviku kuna EK(b)P juhtkonda peeti seotuks Leningradi parteijuhtkonnaga. EK(b)P sees oli omakorda vastasseis Eesti Vabariigis poliitvangidena kinni istunud „vanade revolutsioonääride“ ja Nõukogude okupatsiooni ajal Venemaalt tulnud tippkommunistide vahel. Vanade poliitvangide rühma tuumiku moodustasid Eesti NSV Ministrite Nõukogude esimees [[Arnold Veimer]], tema asetäitja [[Hendrik Allik]] ja Eesti NSV julgeolekuminister [[Boris Kumm]]. Venemaalt tulnud tippkommunistide seas olid mõjukaimad EK(b)P KK esimene sekretär [[Nikolai Karotamm]] ja EK(b)P KK sekretär agitatsiooni ja propaganda alal [[Johannes Käbin|Johannes (Ivan) Käbin]]. Karotamm siiski selgelt toetas poliitvangide rühma, kes püüdsid sovetiseerimist Eestis läbi viia mõnevõrra pehmemates vormides, säilitades võimalikult rohkelt rahvuslikku kaadrit. Omaette rühma moodustasid nn. juunikommunistid - Eesti vasakpoolsed haritlased, kes 1940. aastal olid uue võimuga kaasa läinud. 1940ndate lõpul oli [[Hans Kruus]]
Nn Eesti süüasja tekke formaalseks ajendiks said avalikkusele tundmatu Anna Brandti kaebekirjad kõikvõimalikele Kremli võimukandjatele, kus süüdistati Karotamme ja tema lähikondlasi kõikvõimalikes poliitilistes möödalaskmistes (oma kirjades nimetas ta Karotamme Rajk[[# ftn2|[2]]]-Karotammeks). 1949. aasta veeburaris arutati Brandti järjekordset kaebust Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Parte (ÜK(b)P) Keskkomitee sekretariaadi koosolekul. Brandt olla kaotanud töökoha Eesti NSV riigikontrollis ja tema ka tema vend oli vabastatud parteitöölt. Sellest peale arutati järgneval kolmel aastal Eesti NSV juhtkonnaga küsimusi ÜK(b)P KK orgbüroos, sekretariaadis ja Poliitbüroos vähemalt 15 korral.[[# ftn3|[3]]] Kompromiteeriva materjali kogumine kestis läbi kogu 1949. aasta.
34. rida:
== Pleenumi ja pleenumi järgsed otsused ==
Eesti ajaloos väga negatiivse kuvandiga EKP KK VIII pleenum leidis aset 21.-23. märtsil 1950 Tallinnas. ÜK(b)P KK nimel esines seal süüdistuskõnega senise Eesti NSV juhtkonna aadressil [[Panteleimon Ponomarenko]]. Ka kõik teised sõnavõtjad kritiseerisid Eesti NSV juhtkonda eesotsas Karotammega. Põhiliseks süüdistuseks oli ebapiisav võitlus kodanliku natsionalismiga ja kodanlike natsionalistide, nagu Andresen ja Kruus soosimine. Süüdistused kodanlikus natsionalismis esitati ka teistele „vanade revolutsionääride“ hulka kuulunud Eesti kommunistidele: [[Dmitri Kuzmin]]ile, Arnold Veimerile, Hendrik Allikule, Boris Kummile jt. Ka mitmeid Venemaalt tulnud tippkommuniste ([[Eduard Päll]], [[Konstantin Boitsov]]) süüdistati kodanlike natsionalistide seisukohtade võtmises. Pleenumil üritati tõestada, et Andresen ja Kruus üritasid Eestit Nõukogude Liidu koosseisust välja viia. Julgeolekutöötaja [[Dmitri Taevere]] nimetas Kruusi „Eesti Nõukogude Liidust lahutamise initsiaatoriks.“ Tule alla sattusid ka mitmed loovintelligenti esindajad. Pleenumi sõnavõttudes süüdistati heliloojaid [[Tuudur Vettik]]ut, [[Alfred Karindi]]t ja [[Riho Päts]]i, kes olid küll pleenumi ajaks juba arreteeritud. Heliloojad olid ka loomeinimeste hulgast esimesed, kes 1950. aasta vangistamislaine ajal arreteeriti. Pleenumil käsitleti ka 1949. aasta märtsiküüditamise ebatõhusat läbiviimist. Hulk inimesi jäi väljasaatmata kuna läksid pakku. Pleenumi otusega vabastati EKP KK esimene sekretär Karotamm ja asendati Johannes Käbiniga. Samuti vabastati ametist ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees Eduard Päll ja asendati [August Jakobson]]iga. EK(b)P KK büroo koosseisust visati välja Eduard Päll, Boris Kumm ja [[Fjodor Zozulja]]. Uute liikmetena valiti Keskkomiteesse August Jakobson, [[Aleksander Kelberg]], [[Aleksander Jaanus]] ja Dmitri Kuzmin. Sellise vahetusega sai „Käbini rühmitus“ partei juhtkonnas absoluutse ülekaalu. Arnold Veimer jäi esialgu oma ametisse alles, kuid pleenumil vastuvõetud otsuses juhiti tähelepanu tema „tõsistele vigadele ja printsipiaalse käitumise ebapiisavale teravusele.“ Uue Eesti NSV juhtkonna koosseis kinnitati Poliitbüroo 5. aprilli otsusega.[[# ftn1|[1]]]
Kohe peale pleenumit algas Eesti juhtkonnas puhastus. Juba 24. märtsil arreteeriti Nigol Andresen.[[# ftn1|[1]]] Parteist visati välja ja seejärel vahistati Hans Kruus, Hendrik Allik, kohtuminister Aleksander Jõeäär jt. Detsembris 1950 vallandas Käbini juhitud EK(b)P KK büroo siseministeri Aleksander Resevi[[# ftn2|[2]]]. Ulatuslikud vallandamised toimusid nii võimuaparaadis, kui tööstusettevõtetes. Eriti karmilt tabas puhastus kultuurivaldkonda. Teaduste Akadeemiast vallandati aasta jooksul poliitilistel motiividel üle saja inimese, sealhulgas mitme teadusinstituudi juhid.
Nikolai Karotamm pääses arreteerimisest ja saadeti mais 1950 Moskvas asuva Ühiskonnateaduste Akadeemia aspirantuuri. Käbini vastuseisu tõttu ta enam ei naasnudki Eestisse. Käbin ei rahuldunud ka Arnold Veimeri jäämisega Ministrite Nõukogu esimeheks. Kohe pärast VIII pleenumi lõppu moodustas ta salajase rühma, mis kogus Veimeri kohta kompromiteerivat materjali. Veimerit süüdistati vales juhtimisstiilis ja vales majanduspoliitikas, samuti tema väidetavates sidemetes trotskistidega. EK(b)P KK büroo otsusega 19. märtist 1951 vallandati Veimer Ministrite Nõukogu esimenehe kohalt ja saadeti Eesti NSV Teaduste Akadeemia Majanduse ja Õiguse Instituudi direktroriks. EK(b)P KK VIII pleenumile formaalse ajendi andnud Anna Brandt jätkas kaebekirjade kirjutamist Moskva võimumeestele ka uue Eesti NSV juhtkonna vastu. Sellepeale ta arreteeriti 1950. aastal ja mõisteti „Nõukogudevastase agitatsiooni“ eest 10. aastaks vangi.[[# ftn3|[3]]]
Nn „Eesti süüasja“ arutati viimati kompartei Moskva juhtkonna poolt 1952. aasta alguses, kui Käbini pealekaebamisel loodi Veimeri ja Karotamme süüasja uurimiseks uus komisjon. Viimased kutsuti ka Moskvasse aruandma, kuid see lõppes neile leebelt saades kõigest parteilise noomituse.[[# ftn4|[4]]]
See nn "Eesti süüasi" ja EKP KK VIII pleenum oli mõeldud ka näidisprotsessina ja hoiatuseks teiste liiduvabariikide juhtkondadele. Ajaloolased pole siiski tänaseks ammendavalt selgitanud, miks selliseks ohvriks valiti just Eesti NSV juhtkond.
----[[# ftnref1|[1]]] Saueauk lk 343
[[# ftnref2|[2]]] Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee. Organisatsiooniline struktuur 1940-1991. Tallinn, 2002. Lk. 578
[[# ftnref3|[3]]] Estonia since 1944. Reports of the Estonian International Commission for the Investigation of Crimes Against Humanity. Tallinn, 2009. lk. 632. Eesti ajalugu VI. Tartu, 2005. Lk. 282
[[# ftnref4|[4]]] Eesti ajalugu VI. Tartu, 2005. lk. 282
----[[# ftnref1|[1]]] Zubkova lk 226, Saueauk lk 333-334
| |||