Märtsipleenum: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
8. rida:
1949. aastal alustas [[Jossif Stalin]] uut puhastuslainet Nõukogude võimuladvikus, et distsiplineerida kohalikku juhtkonda, keda võis kahtlustada püüdes saavutada keskvõimust suuremat iseseisvust.
 
Tunnustatud vene ajaloolane [[Jelena Zubkova]] on Kremli sõjajärgses Baltikumi poliitikas väljatoonud kaks perioodi. Esimene hõlmas aastaid 1944-47, mil Moskva lubas siinsele arengule teatavaid autonoomseid jooni. Hoiduti põllumajanduse kollektiviseerimisest ja Nõukogude võimu repressioonid olid tollal suunatud peamiselt vastupanuliikumise vastu. Teine periood algas 1947. aasta keskel ja kestis Stalini surmani 1953. aasta märtsis. Sellel perioodil rakendas keskvõim otsest unifitseerimispoliitikat, millega kaasnesid ulatuslikud massirepressioonid.[[# ftn1|[1]]] Selle protsessiga liitus omakorda võimuvõitlus Stalini lähikondsete seas, kus vastamisi seisid [[Georgi Malenkov|Malenkovi]]-[[Lavrenti Beria|Beria]] ja [[Andrei Ždanov|Ždanovi]]-Kuznetsovi rühmitused. Peale Andrei Ždanovi surma 1948. aastal lõppes see vastasseis Malenkovi-Beria võiduga. Sellega kaasnes 1949. aastal suurim sõjajärgne parteisisene puhastusaktsioon - nn. Leningradi süüasi. Selle aktsiooni tuules võttis Kreml ette ka Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei ladviku kuna EK(b)P juhtkonda peeti seotuks Leningradi parteijuhtkonnaga. EK(b)P sees oli omakorda vastasseis Eesti Vabariigis poliitvangidena kinni istunud „vanade revolutsioonääride“ ja Nõukogude okupatsiooni ajal Venemaalt tulnud tippkommunistide vahel. Vanade poliitvangide rühma tuumiku moodustasid Eesti NSV Ministrite Nõukogude esimees [[Arnold Veimer]], tema asetäitja [[Hendrik Allik]] ja Eesti NSV julgeolekuminister [[Boris Kumm]]. Venemaalt tulnud tippkommunistide seas olid mõjukaimad EK(b)P KK esimene sekretär [[Nikolai Karotamm]] ja EK(b)P KK sekretär agitatsiooni ja propaganda alal [[Johannes Käbin|Johannes (Ivan) Käbin]]. Karotamm siiski selgelt toetas poliitvangide rühma, kes püüdsid sovetiseerimist Eestis läbi viia mõnevõrra pehmemates vormides, säilitades võimalikult rohkelt rahvuslikku kaadrit. Omaette rühma moodustasid nn. juunikommunistid - Eesti vasakpoolsed haritlased, kes 1940. aastal olid uue võimuga kaasa läinud. 1940ndate lõpul oli [[Hans Kruus]] Tartu ülikooli rektor, Eesti Teaduste Akadeemia president ja Eesti NSV välisminister. [[Johannes Semper]] oli 1940-48 haridusminister ja 1946-50 Eesti NSV Kirjanike Liidu esimees. [[Nigol Andresen]] oli 1946-49 Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe asetäitja.
 
Nn Eesti süüasja tekke formaalseks ajendiks said avalikkusele tundmatu Anna Brandti kaebekirjad kõikvõimalikele Kremli võimukandjatele, kus süüdistati Karotamme ja tema lähikondlasi kõikvõimalikes poliitilistes möödalaskmistes (oma kirjades nimetas ta Karotamme Rajk[[# ftn2|[2]]]-Karotammeks). 1949. aasta veeburaris arutati Brandti järjekordset kaebust Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Parte (ÜK(b)P) Keskkomitee sekretariaadi koosolekul. Brandt olla kaotanud töökoha Eesti NSV riigikontrollis ja tema ka tema vend oli vabastatud parteitöölt. Sellest peale arutati järgneval kolmel aastal Eesti NSV juhtkonnaga küsimusi ÜK(b)P KK orgbüroos, sekretariaadis ja Poliitbüroos vähemalt 15 korral.[[# ftn3|[3]]] Kompromiteeriva materjali kogumine kestis läbi kogu 1949. aasta.