Märtsipleenum: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Elmar värs (arutelu | kaastöö) Kirjutasin peatüki pleenumi eel, kus kirjeldasin neid sündmusi ja samme, mis eelnesid EK(b)P KK VIII pleenumile. |
Elmar värs (arutelu | kaastöö) Kirjutasin peatüki "Pleenumi eel" lõppu lõigu Eesti NSV julgeolekuministri Boris Kummi väljavahetamisest Valentin Moskalenko vastu jaanuaris 1950. |
||
13. rida:
1949. aasta detsembris saatis ÜK(b)P KK Eestisse järjekordse kontrollkomisjoni, kuhu kuulusid Ivan Jagodkin ja Vassili Kossov. Nende lõpparuande järgi jättis neile sügavaima mulje Johannes Käbinilt saadud informatsioon. Viimase sõnul olla ta korduvalt vabariigi juhtkonna ja konkreetselt Karotamme tähelepanu juhtinud tõigale, et vabariigi eesotsas on hulgaliselt sobimatuid kodanlik-natsionalistlikult meelestatud inimesi. Oma ettekandes jõudsid Jagodkin ja Kossov järeldusele, et „Sm Karotamm käitub ebaparteilaslikult, oma töös toetub ta vanale, poliitlist usaldus mitte pälvivale kodanlikule kaadrile...suunab parteiorganisatsioone rahulikule kooseksisteerimisele vaenulike elementidega, rõhutab igati vajadust viimaseid ümber kasvatada, nüristab kommunistide poliitilist valvsust, mis omakorda risustab vabariiklikke organisatsioone inimestega, kes ei ole poliitiliselt usaldatavad. Vaevalt võib sm Karotamm selliselt käitudes jääda Keskkomitee juhkonda.“[[# ftn4|[4]]] Öisaks heideti Karotammele ette kulakute kaitsmist, vähest tähelepanu parteisse vastuvõtu küsimustele, valesid juhtimismeetodeid, tagasihoidlikkuse puudumist ja kalduvust oma juhirolli suurendada. Inspekteerimise tulemusi arutati ÜK(b)P KK sekretariaadis, kus 20. jaanuaril 1950 võeti vastu otsus luua asja uurimiseks komisjon eesotsas Panteleimon Ponomarenkoga. Komisjon tutvus kuu aja jooksul süüasja materjalidega ja kuulas ära osapooled.
Mõistes asja tõsidust pöördus Karotamm kirjaga esmalt Malenkovi, seejärel Stalini poole. Kirjades tunnistas ta end süüdi kaadri vales valikus, kuid ei tunnistanud end süüdi kulakute kaitsmises. Tõestusena EK(b)P KK pingutustest võitluses kodanliku natsionalismiga oli tema sõnul see, et kolme aasta jooksul jäi Eestis poliitilistel põhjustel tööst ilma 1022 õpetajat ja mitukümmend kõrgkoolide õppejõudu. Oma saavutustena tõi ta veel välja 12000 inimese, kui nõukogudevastase natsionalistliku elemendi arreteerimise ja süüdimõistmise, kulaklik-natsionalistliku elemedi väljasaatmise Eesti NSVst 1949. aasta märtsis, natsionalistide ja formalistide paljastamise kijranduses ja kunstis (Nigol Andresen, Paul Viiding). Saades õigesti aru sellest, et Moskva repressioonide tegelik põhjus on hirm liigsõltumatu poliitika ees kirjutas ta, et „Oluliseks puuduseks minu töös oli see, et ma pöördusin liiga vähe nõuannete ja juhtnööride saamiseks ÜK(b)P KK aparaadi poole. Edaspidi ma kahtlemata likvideerin selle puuduse.“[[# ftn5|[5]]]
18. veebruaril 1950 esitas ÜK(b)P KK komisjon uue ettekande, kus oli ilmselt arvestatud ka Karotamme patukahetsust. Siin ei tooda välja ainult Eesti NSV juhtkonna puudusi, vaid ka teatavaid edusamme vabariigi sõjajärgses ülesehitustöös. Viimases ettekandes ei süüdistata Karotamme enam kulakute kaitsmises, vaid selle eest, et ta ei taganud kulakute väljasaatmisel range poliitilise joone järgimist. Samuti ei süüdistatud teda enam kodanlike natsionalistide mahitamises, vaid vähese tähelepanu osutamises kodanliku natsionalismi ilmingutele.[[# ftn6|[6]]]
20. veebruaril kuulas ÜK(b)P KK Orgbüroo ära Karotamme ja ÜK(b)P KK komisjoni ettekanded. Arutelu järel võeti vastu otsus „Vigadest ja puudustest EK(b)P KK töös“, mille 7. märtsil 1950 kinnitas ka ÜK(b)P KK Poliitbüroo. Eesti NSV juhtkonda süüdistati ebapiisavas võitluses kodanliku natsionalismiga, vales kaadripoliitikas, ebapiisavas kriitikas ja enesekriitikas, puudustes kolhoosikorra ülesehitamisel ning mitmetes teistes möödalaskmistes. Konkreetselt süüditati Karotamme kodanlike natsionalistide (peeti silmas Nigol Andresenit, Johannes Semperit, Hans Kruusi jt) soosimises. ÜK(B)P KK kohustas Eesti NSV juhtkonda arutama seda otsust EK(b)P KK pleenumil, mis kutsuti kokku 21. märtsil 1950.
Ametist kõrvaldamised ei alanud aga mitte partei, vaid julgeoleku juhtkonnast. 1950. aasta jaanuaris saabus Tallinna Eesti NSV julgeoleku tööd kontrollima NSV Liidu MGB komisjon eesotsas MGB 5.. valitsuse (varjatud jälgimine ja riigivastases tegevuses kahtlustatavate läbitöötlemine) ülema Aleksandr Volkoviga. Komisjoni aruande tulemusena tegi Poliitbüroo 24. jaanuaril 1950 otsuse vabastada Boris Kumm ENSV julgeolekuministri ametist ja määras tema asemele senise Tšita oblasti julgeolekuülema Valentin Moskalenko. Kummile sai saatuslikuks tema põlvnemine "vanade revolutsionääride" hulgast, samuti selline kurioosne seik, et oli Eesti Vabadussõjas sõdinud Eesti armees Nõukogude Venemaa vastu!
----[[# ftnref1|[1]]] Jelena Zubkova „Baltimaad ja Kreml 1940-1953“ Tallinn, 2009. Lk 248
25. rida ⟶ 27. rida:
[[# ftnref4|[4]]] Zubkova lk 223-224
[[# ftnref5|[5]]] Zubkova lk 224; Meelis Saueauk "Propaganda ja terror. Nõukogude julgeolekuorganid ja Eestimaa Kommunstlik Partei Eesti sovetiseerimisel 1944-1953" Tallinn, 2015. Lk 332-333
[[# ftnref6|[6]]] Zubkova lk 225
| |||