Herman (Aav): erinevus redaktsioonide vahel

'''Herman''' (ilmaliku nimegakodanikunimega '''Herman Aav'''; [[2. september]] [[1878]] [[Hellamaa (Muhu)|Hellamaa]] – [[14. jaanuar]] [[1961]] [[Kuopio]]) oli [[eestlane|eesti]] [[õigeusk|õigeusu]] vaimulik, aastatel [[1925]]–[[1960]] [[Soome Õigeusu Kirik]]u [[peapiiskop]].

Piiskop Herman oli ka vaimulik helilooja, kunstnik, harduskirjanik ja kolumnist. Oma kirjutisi avaldas ta nii sünninime kui ka pseudonüümi '''H. Lumilill''' all.

[[FilePilt:Peapiiskop Hermani mälestustahvel Hellamaal.jpg|thumb|Peapiiskop Hermani mälestustahvel [[Muhu-Hellamaa Peetruse ja Pauluse kirik|Muhu-Hellamaa Peetruse ja Pauluse kirikus]]]]

Herman Aav oli täiskarsklane ja edendas karskusliikumist ka nendes kogudustes, kus ta töötas. Mustjalas oli ta ajutiselt sunnitud täitma ajutiselt ka koorijuhi kohuseid, sest mõlemad sealsed koorijuhid mobiliseeriti Vene armeesse.

[[1921]]. aastal lesestus, ja pidi edaspidi kandma üksi hoolt oma kuue lapse eest.

==Valimine Soome piiskopkonna abipiiskopiks==

Pärast eaka ülempreestri ja praosti [[Mikael Kasanski]] surma [[1921]]. aastal polnud [[Soome Õigeusu Kirik]]us ühtegi [[soomlased|soomlasest]] preestrit, kes oleks täitnudvastanud [[piiskop]]i ametiks vajalikudvajalikele kanoonilisedkanoonilistele nõudednõuetele. Abipiiskopi pühitsemine oli aga äärmiselt vajalik, sest tollane Soome piiskopkonna piiskop [[Serafim (Lukjanov)|Serafim]] oli [[venelased|venelasena]] vastu Soome kiriku püüdlustele eralduda [[Vene Õigeusu Kirik]]ust ega vallanudosanud isegi [[soome keel]]t.

Nii asusid soomlased omale abipiiskopi kandidaati otsima [[Eesti]]st ja kevadtalvel pakkus [[Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik]]u Sinod omalt poolt välja isa Herman Aava kandidatuuri. Juunis 1922 viibis ta tutvumisvisiidil Soomes, kus nii kiriku kui ka valitsuse esindajad temaga rahule jäid. Ainult piiskop Serafim keeldus temaga kohtumast. Sarnaselt Serafimiga oli Herman Aava probleemiks puudulik soome keele oskus, kuid keelte sarnasuse tõttu peeti teda võimeliseks soome keelkeele kiiresti omandama.

[[17. juuni]]l [[1922]] [[Sortavala]]s toimunud kirikukogul valiti isa Herman häältega 38:17 abipiiskopiks – tema vastu hääletasid peamiselt vene rahvusest vaimulikud. Kuna piiskop Serafim teatas, et keeldub piiskop Hermani kandidatuuri ametisse kinnitamiseks esitamast, valiti selleks eraldi toimkond kõrge positsiooniga vaimulikest. Hermani ametisse kinnitamine lükkus aga edasi, sest [[Moskva ja kogu Venemaa patriarh]] viibis [[bolševikud|bolševike]] panduna koduarestis ega saanud vajalikku nõusolekut anda.

Valmistamaks ette tema piiskopiametisse astumist Soomes, otsustas Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku Sinod nimetada ta [[9. november|9. novembril]] [[1922]] Saaremaa abipiiskopiks ja Soome valitsus andis talle [[1923]]. aasta alguses kiirendatud korras kodakondsuse. Talle anti aega kaks aastat keele omandamiseks ja keeleoskuse tõendamiseks.

Rahvuslike meeleolude ja bolševike võimuhaaramise järel Moskva patriarhaadis välja kujunenud olukorra tõttu pöördusid Soome valitsus ja Soome Õigeusuõigeusu Kirikpiiskopkond detsembris 1922 [[Konstantinoopoli oikumeeniline patriarh|Konstantinoopoli patriarhi]] poole palvega anda Soome kirikulepiiskopkonnale [[autokefaalia]].

Juulis 1923 osales Herman Aav Soome kiriku esindajana läbirääkimistel [[İstanbul]]is, kus selgus, et autokefaalia ehk täieliku iseseisvuse asemel on patriarh nõus Soome kirikulepiiskopkonnale omistamaandma ainult [[autonoomia]], st sisuliselt sama staatuse, mille kirik oli 1921. aastal saanud ka Moskva patriarhaadilt. Vaatamata sellele võeti pakkumine [[6. juuli]]l [[1923]] siiski vastu.

[[7. juuli]]l [[1923]] korrati Konstantinoopoli patriarhaadi sinodisPühas Sinodis piiskop Hermani valimist piiskopi ametikohale ja samal päeval nimetas patriarh [[Meletios VIV]] ta [[Karjala piiskop]]iks. Ametisse pühitseti ta järgmisel päeval, [[8. juuli]]l. Pühitsemise toimetas patriarh isiklikult koos üheksa [[metropoliit|metropoliidiga]].

[[13. juuni]]l [[1925]] esitati ta Sortavalas toimunud korralisel kirikukogul ainsaks kandidaadiks peapiiskopi ametikohale – tema poolt hääletas 30 kirikukogu hääleõiguslikust liikmest 28. Sama aasta [[16. juuli]]l viidi peapiiskopi residents [[Viiburi]]st üle Sortavalasse; Viiburi piiskopi ametikoht jäigi aga kandidaatide puudusepuudumise tõttu vakantseks kuni [[1935]]. aastani. PresidentSoome Vabariigi president kinnitas Hermani peapiiskopikspeapiiskopi ametisse sama aasta [[15. august]]il ja Konstantinoopoli patriarh [[Basileios III]] kinnitas ta ametisse [[8. veebruar]]il [[1926]]. Tema tiitliks sai [[Karjala ja kogu Soome peapiiskop]].

KuniPeapiiskop [[1940]]. aastaniHerman arendas peapiiskop Herman tihedat koostööd Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikuga – nii toimusid mitmed vastastikused kirikujuhtide visiidid, aastatel [[1937]] ja [[1938]] peeti aga Eesti, Läti ja Soome õigeusu kirikute ühiseid piiskopikonverentse. Soome kirikus korraldati korjandusi Eesti vaimulikukandidaatide ettevalmistamiseks [[Tartu Ülikool]]i usuteaduskonnas.

Soome keeles on välja antud vähemalt kaheksa tema tekstide kogu, mis sisaldavad nii jutluste tekstejutluseid kui ka muid kirjutisi.

Moskva patriarhaadi esindajad väitsid alates sügisest 1945, et Konstantinoopoli patriarh oli Soome kiriku oma jurisdiktsiooni alla võtnud ajutiselt ja kuna nüüd oli Vene Õigeusu Kiriku tagakiusamine lõppenud ning ühendus Moskvaga taas võimalik, ei ole enam põhjust, miks Soome kirik ei võiks oma kunagise emakiriku allarüppe tagasi pöörduda. [[29. september|29. septembril]] [[1945]] toimunud visiidi ajal taastas Leningradi metropoliit [[Grigori (Tšukov)|Grigori]] [[Valamo klooster|Valamo kloostri]] palveühendusepalve- ja armulauaühenduse Vene Õigeusu Kirikuga ja klooster siirdus Moskva alluvusse. Ka osaüksikuid üksikkogudusikogudusi siirdus Moskva patriarhaadi jurisdiktsiooni alla, kuid kogu kiriku jaoks siduvaid otsuseid jurisdiktsiooni muutmisest keeldusid piiskop Herman ja kiriku juhtkond vaatamata Nõukogude Liidu ja Soome valitsuse survele vastu võtmast.