Märtsipleenum: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Elmar värs (arutelu | kaastöö) Kirjutasin peatüki pleenumi eel, kus kirjeldasin neid sündmusi ja samme, mis eelnesid EK(b)P KK VIII pleenumile. |
||
6. rida:
==Pleenumi eel==
1949. aastal alustas Jossif Stalin uut puhastuslainet Nõukogude võimuladvikus, et distsiplineerida kohalikku juhtkonda, keda võis kahtlustada püüdes saavutada keskvõimust suuremat iseseisvust.
Tunnustatud vene ajaloolane Jelena Zubkova on Kremli sõjajärgses Baltikumi poliitikas väljatoonud kaks perioodi. Esimene hõlmas aastaid 1944-47, mil Moskva lubas siinsele arengule teatavaid autonoomseid jooni. Hoiduti põllumajanduse kollektiviseerimisest ja Nõukogude võimu repressioonid olid tollal suunatud peamiselt vastupanuliikumise vastu. Teine periood algas 1947. aasta keskel ja kestis Stalini surmani 1953. aasta märtsis. Sellel perioodil rakendas keskvõim otsest unifitseerimispoliitikat, millega kaasnesid ulatuslikud massirepressioonid.[[# ftn1|[1]]] Selle protsessiga liitus omakorda võimuvõitlus Stalini lähikondsete seas, kus vastamisi seisid Malenkovi-Beria ja Ždanovi-Kuznetsovi rühmitused. Peale Andrei Ždanovi surma 1948. aastal lõppes see vastasseis Malenkovi-Beria võiduga. Sellega kaasnes 1949. aastal suurim sõjajärgne parteisisene puhastusaktsioon - nn. Leningradi süüasi. Selle aktsiooni tuules võttis Kreml ette ka Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei ladviku kuna EK(b)P juhtkonda peeti seotuks Leningradi parteijuhtkonnaga. EK(b)P sees oli omakorda vastasseis Eesti Vabariigis poliitvangidena kinni istunud „vanade revolutsioonääride“ ja Nõukogude okupatsiooni ajal Venemaalt tulnud tippkommunistide vahel. Vanade poliitvangide rühma tuumiku moodustasid Eesti NSV Ministrite Nõukogude esimees Arnold Veimer, tema asetäitja Hendrik Allik ja Eesti NSV julgeolekuminister Boris Kumm. Venemaalt tulnud tippkommunistide seas olid mõjukaimad EK(b)P KK esimene sekretär Nikolai Karotamm ja EK(b)P KK sekretär agitatsiooni ja propaganda alal Johannes (Ivan) Käbin. Karotamm siiski selgelt toetas poliitvangide rühma, kes püüdsid sovetiseerimist Eestis läbi viia mõnevõrra pehmemates vormides, säilitades võimalikult rohkelt rahvuslikku kaadrit. Omaette rühma moodustasid nn. juunikommunistid - Eesti vasakpoolsed haritlased, kes 1940. aastal olid uue võimuga kaasa läinud. 1940ndate lõpul oli Hans Kruus Tartu ülikooli rektor, Eesti Teaduste Akadeemia president ja Eesti NSV välisminister. Johannes Semper oli 1940-48 haridusminister ja 1946-50 Eesti NSV Kirjanike Liidu esimees. Nigol Andresen oli 1946-49 Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe asetäitja.
Nn Eesti süüasja tekke formaalseks ajendiks said avalikkusele tundmatu Anna Brandti kaebekirjad kõikvõimalikele Kremli võimukandjatele, kus süüdistati Karotamme ja tema lähikondlasi kõikvõimalikes poliitilistes möödalaskmistes (oma kirjades nimetas ta Karotamme Rajk[[# ftn2|[2]]]-Karotammeks). 1949. aasta veeburaris arutati Brandti järjekordset kaebust Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Parte (ÜK(b)P) Keskkomitee sekretariaadi koosolekul. Brandt olla kaotanud töökoha Eesti NSV riigikontrollis ja tema ka tema vend oli vabastatud parteitöölt. Sellest peale arutati järgneval kolmel aastal Eesti NSV juhtkonnaga küsimusi ÜK(b)P KK orgbüroos, sekretariaadis ja Poliitbüroos vähemalt 15 korral.[[# ftn3|[3]]] Kompromiteeriva materjali kogumine kestis läbi kogu 1949. aasta.
1949. aasta detsembris saatis ÜK(b)P KK Eestisse järjekordse kontrollkomisjoni, kuhu kuulusid Ivan Jagodkin ja Vassili Kossov. Nende lõpparuande järgi jättis neile sügavaima mulje Johannes Käbinilt saadud informatsioon. Viimase sõnul olla ta korduvalt vabariigi juhtkonna ja konkreetselt Karotamme tähelepanu juhtinud tõigale, et vabariigi eesotsas on hulgaliselt sobimatuid kodanlik-natsionalistlikult meelestatud inimesi. Oma ettekandes jõudsid Jagodkin ja Kossov järeldusele, et „Sm Karotamm käitub ebaparteilaslikult, oma töös toetub ta vanale, poliitlist usaldus mitte pälvivale kodanlikule kaadrile...suunab parteiorganisatsioone rahulikule kooseksisteerimisele vaenulike elementidega, rõhutab igati vajadust viimaseid ümber kasvatada, nüristab kommunistide poliitilist valvsust, mis omakorda risustab vabariiklikke organisatsioone inimestega, kes ei ole poliitiliselt usaldatavad. Vaevalt võib sm Karotamm selliselt käitudes jääda Keskkomitee juhkonda.“[[# ftn4|[4]]] Öisaks heideti Karotammele ette kulakute kaitsmist, vähest tähelepanu parteisse vastuvõtu küsimustele, valesid juhtimismeetodeid, tagasihoidlikkuse puudumist ja kalduvust oma juhirolli suurendada. Inspekteerimise tulemusi arutati ÜK(b)P KK sekretariaadis, kus 20. jaanuaril 1950 võeti vastu otsus luua asja uurimiseks komisjon eesotsas Panteleimon Ponomarenkoga. Komisjon tutvus kuu aja jooksul süüasja materjalidega ja kuulas ära osapooled.
Mõistes asja tõsidust pöördus Karotamm kirjaga esmalt Malenkovi, seejärel Stalini poole. Kirjades tunnistas ta end süüdi kaadri vales valikus, kuid ei tunnistanud end süüdi kulakute kaitsmises. Tõestusena EK(b)P KK pingutustest võitluses kodanliku natsionalismiga oli tema sõnul see, et kolme aasta jooksul jäi Eestis poliitilistel põhjustel tööst ilma 1022 õpetajat ja mitukümmend kõrgkoolide õppejõudu. Saades õigesti aru sellest, et Moskva repressioonide tegelik põhjus on hirm liigsõltumatu poliitika ees kirjutas ta, et „Oluliseks puuduseks minu töös oli see, et ma pöördusin liiga vähe nõuannete ja juhtnööride saamiseks ÜK(b)P KK aparaadi poole. Edaspidi ma kahtlemata likvideerin selle puuduse.“[[# ftn5|[5]]]
18. veebruaril 1950 esitas ÜK(b)P KK komisjon uue ettekande, kus oli ilmselt arvestatud ka Karotamme patukahetsust. Siin ei tooda välja ainult Eesti NSV juhtkonna puudusi, vaid ka teatavaid edusamme vabariigi sõjajärgses ülesehitustöös. Viimases ettekandes ei süüdistata Karotamme enam kulakute kaitsmises, vaid selle eest, et ta ei taganud kulakute väljasaatmisel range poliitilise joone järgimist. Samuti ei süüdistatud teda enam kodanlike natsionalistide mahitamises, vaid vähese tähelepanu osutamises kodanliku natsionalismi ilmingutele.[[# ftn6|[6]]]
20. veebruaril kuulas ÜK(b)P KK Orgbüroo ära Karotamme ja ÜK(b)P KK komisjoni ettekanded. Arutelu järel võeti vastu otsus „Vigadest ja puudustest EK(b)P KK töös“, mille 7. märtsil 1950 kinnitas ka ÜK(b)P KK Poliitbüroo. Eesti NSV juhtkonda süüdistati ebapiisavas võitluses kodanliku natsionalismiga, vales kaadripoliitikas, ebapiisavas kriitikas ja enesekriitikas, puudustes kolhoosikorra ülesehitamisel ning mitmetes teistes möödalaskmistes. Konkreetselt süüditati Karotamme kodanlike natsionalistide (peeti silmas Nigol Andresenit, Johannes Semperit, Hans Kruusi jt) soosimises. ÜK(B)P KK kohustas Eesti NSV juhtkonda arutama seda otsust EK(b)P KK pleenumil, mis kutsuti kokku 21. märtsil 1950.
----[[# ftnref1|[1]]] Jelena Zubkova „Baltimaad ja Kreml 1940-1953“ Tallinn, 2009. Lk 248
[[# ftnref2|[2]]] Laszlo Rajk oli Ungari välisminister, kes arreteeriti 30.05.1949 ja hukati süüditatuna titoismis ja lääne imperialistide huvide teenimises.
[[# ftnref3|[3]]] Tõnu Tannberg „1950. aasta märtsipleenumi eel- ja järellugu“ Tuna 2001/3 lk. 123
[[# ftnref4|[4]]] Zubkova lk 223-224
[[# ftnref5|[5]]] Zubkova lk 224
[[# ftnref6|[6]]] Zubkova lk 225
== Pleenumi ja pleenumi järgsed otsused ==
| |||