Arno Kasemaa: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
natuke algust, toim |
||
1. rida:
{{vikinda}}
{{ToimetaAeg|kuu=detsember|aasta=2006}}
'''Arno kasemaa''' (enne eestistamist '''Arnold Kaskmann'''; [[10. september]] ([[Juliuse kalender|vkj]] 28. august) [[1915]] – [[1999]]) oli eesti õpetaja, koorijuht ja prosaist.
Alghariduse sai Karepa ja Selja algkoolis, õppis Kunda õhtukeskkoolis 1940-41, lõpetas Rakvere 1. töölisnoorte keskkooli 1957. Saksa okupatsiooni aastatel (1941 – 1944) töötas Käsmus tollivalvurina, 1944 – 1945 Käsmu Laevaehitajate artellis kalakokkuostupunkti juhatajana, 1945-47 Käsmu algkooli juhataja kohusetäitjana, 1947-1962 Karepa rahvamaja juhatajana, 1959 – 1962 kohakaaslusega Rakvere II 8.-kl. kooli ja Rakvere Internaatkooli laulmisõpetajana. Kiltsi 8.-kl. kooli ajaloo, geograafia ja laulmisõpetajana 1962-79. Juhendas laulukoore ja osales isetegevuses nii koolis kui ka rahvamajas, juhendas ansambleid, lavastas näidendeid ja estraadistseene. 1971 – 1990 oli kooliaia juhataja. Silmapaistvam saavutus oli gladioolide kasvatamine, millega kooliaed jõudis Moskva üleliidulisele rahvamajandusesaavutuste näitusele. 1996. aastal määrati Kasemaale Kultuurkapitali rahvakultuuri sihtkapitali eluaegne pension. 1997. aastal sai Väike-Maarja valla aukodanukuks. Suri Kiltsis 18. märtsil 1999, maetud Kunda kalmistule. Arno Kasemaa dirigenditöö algas 1938. aasta veebruaris, mil ta asutas Karepa noorte meeste ansambli. Järgnesid Käsmu segakoor, Karepa sega- ja naiskoor, Rakvere naiskoor „Viru”, segakoorid Mallas ja Kundas. 1962. aastal kolis Arno Kasemaa Kiltsi ning lõi seal elujõulise segakoori. 1969. aasta sügisel võttis oma õlgadele Väike-Maarja segakoori juhtimise. Aasta hiljem ka Rakke koori ja alates 1974. aastal moodustasid Kiltsi, Väike-Maarja ja Rakke kolmikkoori. Alates 1975. aastast osales segakoor „Helin” kõikidel maakonna laulupidudel ja segakooride kokkutulekutel, mitmetel ülevaatustel, festivalidel. Mitmelgi korral on koju tuldud laureaaditiitliga. Kasemaa ise laulis vabariiklikus õpetajate meeskooris teist tenorit.
Vanemas keskeas algas tema kirjanikutee. Romaan „Rannamännid (1986), II osa (1995) kujutab autorile hästituntud Käsmu ja Karepa rannarahva elu, saavutades põnevust sõjaeelse salapiirituseveo ja armuseikluste kujutamisega. 1996. aastal pälvis esikromaan Vilde-nimelise kirjanduspreemia. Lühiromaan „Oli see armastus?” (1995) käsitleb pealkirjast lähtuvat teemat. Mahukas taluromaan „Maa ja armastus” (2000) viib lugeja autori lapsepõlvemaile Virumaal aastatel 1920.-1930. Romaan „Metsad kõnelevad” (2001) käsitleb rahva kannatusi XX sajandi neljakümnendatel aastatel. Luuleraamatusse „Jää inimeseks” (2000) on koondatud autori poolt eluajal kirjutatud ja sahtlipõhja kogunenud luuletused. 1998. aastal ilmusid ajalehes „Virumaa Teataja” järjejuttudena „Ema kiri” ja „Sanatooriumis”. Kasemaa sulest on ilmunud muinasjutt-näidendid „Põhjamaa” (1982) ja „Tornlinnus Vao” (1990) ning ta on kirjutanud luuletekstid muinasjutt-näidenditele „Kodu” (1983) ja „Muinasjutt Ebaverest” (1985).
| |||