Erinevus lehekülje "Teutoburgi metsa lahing" redaktsioonide vahel

resümee puudub
{{oodake}}{{toimeta}}{{allikad}}
[[Pilt:Teutoburgo_jpg.jpg|300px|pisi|Teutoburgi metsa lahingu kaart]]
'''Teutoburgi metsa lahing''' ehk '''Varuse lahing''' toimus aastal [[9]] pKr [[germaani hõimud|germaani hõimude]] ja [[Vana-Rooma]] riigi kolme [[leegion]]i vahel. Lahingu võitsid germaanlased ja peatasid sellega roomlaste edasitungi itta.
[[Pilt:Otto Albert Koch Varusschlacht 1909.jpg|300px|pisi|Germaani võitlejad Teutoburgi metsa lahingus. "Varusschlacht". Otto Albert Koch (1909)]]
 
== Eellugu ==
Esimene sõjaline kontakt Reinist idas elanud hõimude ja Rooma vahel toimus [[55 eKr]], kui Caesari juhtimisel hävitati [[uusipid]] ja [[tenkterid]], kelle [[sveebid]] olid sundinud migreeruma teisele poole Reini jõge Rooma riigi aladele, pärast mida viis Caesar läbi 18 päeva väldanud retke üle Reini. Veel käis Rooma vägi üle Reini jõe [[53 eKr]] pärast mitmete Reini läänekaldal elanud germaani hõimude ülestõusude mahasurumist.
 
Rahutused Gallias toimus jätkuvalt mitmeid ülestõusejätkusid ja need olid sageli seotud teisel pool Reini elanud hõimudega. Nii pidas [[Augustus]] rahu saavutamist võimalikuks alles siis, kui Rooma võimu alla on toodud ka germaani hõimud. Seejuures muutus Rooma poliitika agressiivsemaks pärast seda, kui üle Reini tulnud hõimud hävitasid [[Marcus Lollius Paulinus]]e juhitud kolm leegioni. Alustati kindlustatud laagrite rajamist jõelejõe äärde ja Germania[[Germaania]] ründamiseks plaanide koostamist.
 
[[Nero Claudius Drusus]]e juhtimisel tehti 12–9 eKr mitmeid edukaid retki Reini tagustele aladele. Tema vend [[Tiberius|Tiberius Claudius Nero]] jätkas Germaania allutamist ning aasta 5 pKr lõpuks oli piirkond peaaegu vallutatud. [[6|6 pKr]] alustatud sõjakäik [[markomannid]]e vastu tuli aga pooleli jätta, sest [[Pannoonia]]s oli alanud ulatuslik ülestõus ja Tiberius suundus seda maha suruma. Alles aastaks [[9|9 pKr]] maha surutud ülestõus oli roomlastele kulukas ning innustas ka teisi rahvaid roomlastele vastu hakkama. Roomlaste tähelepanu oli Germaanialt kõrvale suunatud.
1. sajandi algusaastatel korraldas Rooma riik hilisema keisri [[Tiberius]]e juhtimises pika sõjaretke [[Rein]]ist itta jäävatel aladel. Oma võimule allutati mitmed germaani hõimud. Aastal 7 pKr kuulutati piirkond rahulikuks ning [[Germaania]] asehalduriks määrati [[Publius Quinctilius Varus]], kes asus juhtima uue provintsi ülesehitamist.
 
Aastal [[7|7 pKr]] määrati Germaania asehalduriks [[Publius Quinctilius Varus]], kes asus juhtima uue provintsi ülesehitamist ja kel oli varasemaid kogemusi nii Aafrika kui ka Süüria provintsi juhtimisel. [[Velleius Paterculus]] on kirjeldanud teda ahne mehena ja [[Cassius Dio]] toonud välja, et ta suhtus germaanlastesse kui oma orjadesse.
Germaanlasi juhtis [[heruskid|heruski]] üliku poeg [[Arminius]], kes oli ise noorena (arvatavasti pantvangina) viidud Rooma, saanud kodanikuks ja tõusnud sealses sõjaväes ratsanikuks. Nii oli ta tuttav Rooma sõjaväe tugevuste ja nõrkustega. Ta teadis, et roomlaste võitmiseks tuleb nad oma kindlustest välja meelitada, asetada raskele maastikule, kus nad ei saaks manööverdada ja distsipliini rakendada, ning siis ootamatult rünnata.
 
GermaanlasiVaruse juhtisalluvuses töötas [[heruskid|heruski]] üliku poeg [[Arminius]], kes oli ise noorena (arvatavasti pantvangina)Rooma viidud Rooma, kus ta oli saanud kodanikuks ja tõusnud sealses sõjaväes ratsanikuks. Nii oli ta tuttav Rooma sõjaväe tugevuste ja nõrkustega. Ta teadis, et roomlaste võitmiseks tuleb nad oma kindlustest välja meelitada, asetada raskele maastikule, kus nad ei saaks manööverdada ja distsipliini rakendada, ning siis ootamatult rünnata. Kuigi Varuseni jõudsid kuuldused Arminuse muutunud suhtumisest roomlastesse, pidas ta seda laimuks ja valis Arminiuse oma ihukaitsjaks. Arminius oli varasemalt tõestanud oma ustavust Rooma ees ja on teadmata mis põhjustas tema meelemuutust. On spekuleeritud, et selleks andis alust see, kui ta nägi, kuidas Varus suhtus Germaania elanikesse.
 
[[Pilt:Otto Albert Koch Varusschlacht 1909.jpg|300px|pisi|Germaani võitlejad Teutoburgi metsa lahingus. "Varusschlacht". Otto Albert Koch (1909)]]
== Lahing ==
Eelseisvast vastuhakust jõudsid teated Varuseni, kuid ta pidas neid laimuks ja valis Arminiuse oma ihukaitsjaks. Varuseni jõudsid siiski teated ülestõusudest Germaanias ja ta läks neid oma XVII, XVIII ja XIX leegioniga maha suruma. Nende tee viis läbi tiheda [[Teutoburg]]i metsa., Kitsakus kitsas tee tõttu venisvenitas roomlaste kolonnkolonni mitme kilomeetri pikkuseks ja tavapärast formatsiooni ei saanud moodustada. Teekond oli ebasoodsate ilma- ja maastikuolude tõttu roomlastele väga raske., sest Vihmavihma ja tormi tõttu oli niigi ebatasane ja lohkusid täis maastik mudane, mets tihe ja murdunud puude tõttu raskesti läbipääsetav. Roomlastega olid kaasas ka naised ja lapsed, mis aeglustas ja venitas nende kolonni liikumist veelgi.
 
Teel Varust eskortinud Arminius palus mingil hetkel luba minna korraks vaatama roomlastega koos olnud germaani abivägesid. Saanud loa, lahkus Arminius arvatavasti ühes oma sõbra Segimerusega, et liituda juba metsas varitsevate germaani sõdalastega. Arminiuse märguande peale asusid varitsuses olnud germaanlased rünnakule. Esmalt heideti roomlaste pihta odade ja noolte rahe. Seejärel asuti ründama piki metsa laiali veninud ja raskel maastikul rühkivat roomlaste rivi. Järgnes kohutav veresaun, milles tapeti enamik roomlastest.
 
Arminiuse märguande peale asusid varitsuses olnud germaanlased rünnakule külvates Rooma väed üle noolterahega. Ootamatu rünnak põhjustas roomlastele suuri kaotusi ning järgnenud lähivõitlus kutsus esile paanika. Piki metsa laiali veninud ja raskel maastikul paiknev roomlaste rivi hõrenes kiiresti ning vähestel õnnestus põgeneda.
Teel Varust eskortinud Arminius palus mingil hetkel luba minna korraks vaatama roomlastega koos olnud germaani abivägesid. Saanud loa, lahkus Arminius arvatavasti ühes oma sõbra Segimerusega, et liituda juba metsas varitsevate germaani sõdalastega. Arminiuse märguande peale asusid varitsuses olnud germaanlased rünnakule. Esmalt heideti roomlaste pihta odade ja noolte rahe. Seejärel asuti ründama piki metsa laiali veninud ja raskel maastikul rühkivat roomlaste rivi. Järgnes kohutav veresaun, milles tapeti enamik roomlastest.
 
Põgenema pääsenud roomlased jõudsid kõrgemale mäele, kus asuti laagrisse ja hävitati kõik, mis polnud hädavajalik. Kuid juba järgmisel päeval, kui roomlased jälle teele asusid, toimus taas kokkupõrge germaanlastega, mis maksis roomlastele jällegi palju langenuid. [[Cassius Dio]] arvates olid just need kaotused roomlastele kõige suuremad.
 
Neljandal päeval oli taas tormine ja vihmane ilm, mis raskendas raskerelvastusega roomlaste tegevust veelgi, kuid mõjutas kergrelvastusega germaanlasi vähe. Germaanlaste edu oli nende ridadesse toonud uusi liitujaid, roomlaste read aga muutusid üha hõredamaks. Olukord oli nii lootusetu, et Varus tegi koos oma ohvitseridega enesetapu. Ainult üks tema prefektidest [[Lucius Eggius]] jätkas lootusetut võitlust.
 
Leitnant Vala Numonius jättis jalaväe maha ning üritas oma ratsaväega jõuda Reini taha, kuid hukkus siiski,selle erinevaltkäigus. temaTema poolt mahajäetutest, kelmahajäetutel õnnestus aga eluga pääseda. Need olid ka ühed vähesed, kui mitte ainsad, kes sellest lahingust eluga pääsesid. KaheVastaste kätte langesid ka kahe leegioni kotkad. langesidRooma samutiarmee vastastele,kaotas Teutoburgi kolmasmetsas suudetihinnanguliselt imekombel15–20 000 päästasõjameest.
 
== Lahingu järelmid ==