Ava peamenüü

Muudatused

resümee puudub
'''Sevastopol''' (eesti keeles varem ''Sevastoopol'') on ''[[de jure]]'' keskalluvusega linn (1. järgu haldusüksus) [[Ukraina]]s [[Krimm]]i poolsaarel, [[Must meri|Musta mere]] rannikul.
 
''[[De facto]]'' on Sevastopol ajavahemikus [[27. veebruar]]–[[21. märts]] [[2014]] [[Venemaa Föderatsioon]]i poolt [[Rahvusvaheline õigus|õigusvastaselt]] [[okupatsioon|okupeeritud]] ja [[anneksioon|annekteeritud]] Ukraina territoorium (vt [[2014. aasta Krimmi kriis]]).
 
Sevastopolis paiknes enne anneksiooni Ukraina mereväe peakorter ja mereväebaas. Seal asus ja asub ka praegu [[Venemaa Musta mere laevastik]]u peakorter ja mereväebaas. [[2010]]. aastal sõlmitud kokkuleppe kohaselt pidi baas jääma Venemaa käsutusse [[2042]]. aastani.
18. oktoobril [[1921]] loodi [[Krimmi Autonoomne Nõukogude Sotsialistlik Vabariik]] [[Vene SFNV]] koosseisus. [[Krimmitatarlased]] said [[autonoomia]] ning [[krimmitatari keel]] sai Krimmis [[vene keel]]e kõrval ametliku staatuse.
 
Aastatel [[1941]]–[[1944]] okupeerisid Krimmi [[Kolmas Riik|Saksamaa]] ja [[Rumeenia]]. Pärast okupatsiooni lõppemist küüditas [[Stalin]]i režiim krimmitatarlased 18. mail [[Usbeki NSV]] kõrbealadele ja mujale, 26. juunil küüditati vabariigistKrimmist ka [[armeenlased]], [[bulgaarlased]] ja [[kreeklased]].
 
[[1945]]. aastal tühistati krimmitatarlaste autonoomia, Krimmi ANSV-st sai Krimmi oblast.
 
[[1948]]. aastal eraldati Sevastopol Krimmi oblastist, Sevastopolist sai [[Vene NFSV]] keskalluvusega linn.
 
[[19. veebruarilveebruar]]il [[1954]] anti Krimmi oblast üle Ukrainale. Koos Krimmi oblastiga sai Ukraina NSV faktiliselt ka Sevastopoli linna, mis juriidiliselt siiski kinnitamist pole leidnud.
 
[[1978]]. aastal võeti vastu Ukraina NSV uus põhiseadus, mille kohaselt Sevastopolist sai Ukraina NSV keskalluvusega linn.
 
[[2014]]. aasta veebruari lõpust ei allunud Sevastopol Kiievile. Kriis algas pärast Ukraina presidendi [[Viktor Janukovõtš]]i põgenemist, tema ametist tagandamist [[Ukraina Ülemraada]] poolt ning valitsuse vahetumist üleminekuvalitsusega. Krimmis puhkesid meeleavaldused. Tänavatele tulid inimesed, kes olid vastu võimuvahetusele Kiievis ning soovisid lähedasemaid sidemeid Venemaaga. Seevastu Krimmi tatarlased ja ukrainlased avaldasid meelt Kiievi uue võimu toetuseks. Venemaa suurendas Ukraina valitsuse nõusolekuta varjatult oma sõjavägede kohalolekut Krimmi poolsaarel. Kasutades oma eraldusmärkideta sõdureid (vt [[Rohelised mehikesed]]) ja relvastades kohalikke võitlejaid, võttis Venemaa oma kontrolli alla valdava osa poolsaarel asuvatest sõjaväeobjektidest ja administratiivhoonetest. 28. veebruaril hõivati [[Simferopol]]i ja Sevastopoli lennujaamad ning hävitati telekommunikatsiooni- ja internetiside Krimmi ja ülejäänud Ukraina vahel. 16. märtsil korraldas Krimmi Vabariigi Ülemnõukogu ebaseadusliku referendumi Krimmi poolsaare saatuse üle.<ref>[http://www.rada.crimea.ua/news/06_03_2014_111 Ülekrimmiline referendum]</ref> 20. märtsil kiitis [[Venemaa Riigiduuma]] heaks Sevastopoli liitumise Venemaa Föderatsiooniga föderaalalluvusega linnana. [[ÜRO]] ja enamik maailma riike seda ei tunnista.
 
==Vaata ka==