Ene Rämmeld: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
→Elulugu: Toimetamine Ene Rämmeldi soovil |
Resümee puudub |
||
3. rida:
==Elukäik==
Ene ema oli [[Maardu]]s õpetaja, seal sattus tulevane näitleja ka esimest korda lavale. 1950. aastatest alates elas Ene perekond [[Türi]]l.
1960. aastate esimene pool möödus [[Viljandi]]s: töö [[Ugala]] teatris ja õpingud [[Viljandi Kultuurikool]]is näitejuhtimise erialal.
9. rida:
[[1966]]. aastast elas ja töötas ta [[Tallinn]]as.
1968. aastal mängis Ene Rämmeld naispeaosa Tiinat
Ene Rämmeld oli abielus [[Vladimir-Georg Karassev-Orgusaar]]ega mehe surmani 2015. aastal, kuigi Prantsusmaal elas loomeinimeste paar lahus. [[1972]]. aastal sündis neil poeg Tarah, esinejanimega [[Tarah Montbélialtz]].
15. rida:
Pärast abikaasa [[Vladimir-Georg Karassev-Orgusaar]]e [[Poliitiline varjupaik|poliitilise varjupaiga]] palumist [[Prantsusmaa]]l [[1976]]. aasta mais, taotles Ene Rämmeld luba asuda koos pojaga mehe juurde. Luba anti alles jaanuaris [[1981]], pärast mitme tuntud prantsuse kultuuritegelase sekkumist.
Nelja ja poole aastase ooteaja kestel ei võimaldatud Ene Rämmeldile [[Eesti NSV|Eesti]]s enam erialast tööd. Ta töötas [[Tallinna Linna Rahvasaadikute Nõukogu Täitevkomitee Kinofikatsiooni Valitsus|Tallinna Linna RSN TK Kinofikatsiooni Valitsuses]], [[Tallinna Vineeri- ja Mööblikombinaat|Tallinna Vineeri- ja Mööblikombinaadi]] lasteaia lastesôimes kasvatajana, modellina [[Eesti NSV Riiklik Kunstiinstituut|Eesti NSV Riiklikus Kunstiinstituudis]] ja viimati, enne Pariisi minekut, [[Kuku klubi]] juhatajana Tallinnas.
Prantsusmaal elades esines Rämmeld eesti luule kavadega [[Euroopa]]s, [[Ameerika Ühendriigid|Ameerika Ühendriikides]] ja [[Austraalia]]s ning külastas näitlejatööga seoses alates 1988. aastast ka Eestit. ▼
▲Prantsusmaal elades esines Rämmeld eesti luule kavadega [[Euroopa]]s, [[Ameerika Ühendriigid|Ameerika Ühendriikides]] ja [[Austraalia]]s
Aastatel [[1995]]–[[2012]] töötas Rämmeld Pariisis [[Pompidou kunstikeskus]]es.
Alates 2012. aastast on Ene Rämmeld olnud tihedas koostöös [[Viljandi Kultuuriakadeemia]] õppejõu [[Marge Loik|Marge Loigiga]], kelle üliõpilastega on koostanud ja esitanud hulgaliselt luulekavasid [[Lõuna-Eesti]] koolides, kultuurimajades ja raamatukogudes.
Oma elu- ja loometeest on Ene Rämmeld rääkinud aastate jooksul mitmetes intervjuudes [[Vikerraadio]]s (küsitlejateks [[Marje Lenk]] ja [[Kaja Kärner]]) ning erinevates telekanalites (vt. välislingid).
== Looming ==
49. rida ⟶ 39. rida:
Taasiseseisvunud [[Eesti]] teatrites on Ene Rämmeld esinenud [[Françoise Sagan]]i näidendis "Kas te armastate Brahmsi?" (lavastaja [[Ülo Vilimaa]], Vanemuine [[1994]]–[[1996]]) ja Jean-Pierre Leonardini näidendis "Ma tulen tagasi, tango" (lavastaja Nathalie Jouin, [[Salong-Teater]] [[1997]]). Ta on osalenud ka festivalil "Maikellukese päevad".
Prantsusmaal koostas Ene Rämmeld muuhulgas 1983. aastal [[Marie Under]]i mälestuskava, mis kanti ette Théâtre Essaîon de Paris’s. [[2002]]. aasta septembris etendus Pariisi teatris La Guillotine Ene Rämmeldi ja Claude Merlini esituses kakskeelne luulelavastus "Chemin terrestre", mida ajaleht [[Libération]] nimetas üheks nädala neljast teatrielamusest. Lavastuse aluseks oli [[Karl Ristikivi]] "Inimese teekond", tõlkijaks Rämmeldi ja Karassev-Orgusaare poeg [[Tarah Montbélialtz]].
[[2010]]. aastal tegi Ene Rämmeld Prantsusmaal Pariisis koos [[Liina Keevallik]]uga dokumentaalfilmi "[[Wiiralti unenägu]]", samuti esines Ene Rämmeld nimiosas Liina Keevalliku lühimängufilmis "Frida Rammi tähelaev".
| |||