Interstate Highway System: erinevus redaktsioonide vahel

Interstate'de ehitamisele andis hoogu USA armeekindrali ja presidendi Eisenhoweri toetus, tänu tema kogemusestkogemusele [[1919]]. aastalaastast, kui ta noore ohvitserina osales sõjaväe 3,250-miilisel (5,230 km) konvoi sõidul [[Washington|Washingtonist]] D.C.st[[San Francisco|San Franciscosse]], mis kehvade teeolude tõttu võttis aega 62 päeva, keskmise kiirusega 5.65 miili tunnis. Näiteks [[Illinois|Illinoisist]] kuni [[Nevada|Nevadani]] puudusid kattega teed üldse, ning palju puusildu (sealhulgas 14 [[Wyoming|Wyomingis]]) läksid katki ja tuli parandada. Teenides [[Teine maailmasõda|teises maailmasõjas]] Euroopas liitlasvägede ülemjuhatajana, jättis Eisenhowerile sügava mulje sakslaste Reichsautobahni kiirteede võrgustik, millel oli strateegilisest seisukohast suur tähtsus. Tema jaoks oleks riiklikul kiirteede süstemil suur tähtsus hädaolukorra või välisinvasiooni korral sõjaväele varude ja sõduride vedamiseks.

Üheks Interstate'de peaplaneerijaks oli [[General Motors|General Motorsi]] president Charles Erwin Wilson, kelle Eisenhower oli [[20. jaanuar|20. jaanuaril]] [[1953]] presidendiametisse astudes nimetanud kaitseministriks.

Interstate'de rajamise kinnitas Eisenhower [[29. juuni|29. juunil]] [[1956]], kui ta allkirjastas Riikliku Maanteede Seaduse.

* [[Missouri]]s kirjutati [[2. august|2. augustil]] 1956 alla esimestele uute kiirteede ehitamise seadustele - endinelõik [[Route 66|Route 66-st]] [[Saint Louis|St. Louisest]] Illinoisi piiril kuni [[Oklahoma]] piirini, mis sai uueks tähistuseks [[Interstate 44]]; ning [[13. august|13. augustil]] 1956 allkirjastati leping St. Charlesi maakonnas [[Interstate 70]] ehitamiseks (endine Route 40).

* [[Kansas]]es valmis esimene kattega Interstate peale riikliku seaduse allkirjastamist - ehitamist oli alustatud juba enne selle allkirjastamist, ning asfalteerimine algas [[26. september|26. septembril]] 1956. Osariigis [[14. november|14. novembril]] 1956 valminud 8-miilist lõiku Valenciast Maple Hillini Interstate 70st peab Kansas esimeseks valminud Interstate'ks.

* [[Pennsylvania]]s avati juba 1. oktoobril 1940 tasuline "Pennsylvania Turnpike" maantee [[Pittsburgh]]i ja [[Harrisburg]]i vahel, mis lülitati Interstate'i võrgustikku [[Interstate 76 (idapoolne)|Interstate 76na]] (lisaks ühtib see osaliselt ka Interstate 70ga).

* [[17. oktoober|17. oktoobril]] [[1974]] valmis kogu [[Nebraska]] osariigi Interstate'de võrgustik, kui osariigi viimane lõik [[Interstate 80|Interstate 80st]] avati.

* [[12. oktoober|12. oktoobril]] [[1979]] valmis [[California]]s [[Stockton]]i lähedal viimane lõik [[Kanada]] piirist [[Mehhiko]] piirini ulatuv [[Interstate 5]].

* [[22. august|22. augustil]] [[1986]] valmis [[Utah]]is [[Salt Lake City]]s viimane lõik läänerannikust idarannikuni ([[San Francisco]]-[[Chicago]]-[[New York]]) ulatuvast Interstate 80st, mis tegi sellest maailma esimese Vaiksest ookeanist Atlandi ookeanini viiva maantee.

* [[10. august|10. augustil]] [[1990]] avati [[Arizona]]s [[Phoenix]]i kesklinna alune tunnel, mis oli viimaseks lõiguks [[Los Angeles]]est [[California]]s kuni [[Jacksonville]]ni [[Florida]]s ulatuvast [[Interstate 10|Interstate 10st]].

* [[12. september|12. septembril]] [[1991]] avati [[Idaho]]s Wallace'i ümbersõit, millega valmis [[Interstate 90]], viimane Vaiksest ookeanist ([[Seattle]] [[Washington]]is) Atlandi ookeanini ([[Boston]] [[Massachusetts]]is) ulatuv kiirtee.

* [[14. oktoober|14. oktoobril]] [[1992]] valmis viimane algselt kavandatud Interstate: [[Colorado]] osariigis valmis läbi Glenwoodi kanjoni kulgev 12-miiline (19 km) lõik Interstate 70st. Koosnedes 40 sillast ja paljudest tunnelitest, on see üks kallimaid ehitatud Interstate'sid miili kohta.

Ligi 2,900 miili (4,700 km) Interstate maanteid on tasulised. Tasuliste teede hoolduseks üldiselt riigikassast rahalisi vahendeid ei edastata. Mõningatel tasulistel teedel tuli teemaksude kogumine lõpetada, kui tee ehituseks kasutatud võlakirjad olid tagasi ostetud (näiteks [[Interstate 95]] [[Connecticut|Connecticutis]]).

Interstate'e nummerdatakase sarnaselt varasemale Route'de süsteemile - paaritu numbriga teed on põhja-lõuna suunalised, ning paarisnumbriga ida-lääne suunalised. Erinevalt Route'dest, kus tee number suurenes idast lääne suunas (Route 1 kulgeb mööda Atlandi ja Route 101 mööda Vaikse ookeani rannikut) ning põhjast lõuna suunas (Route 2 kulgeb Idahost Maine'i ja Route 90 Texasest Floridasse), suurenevad Interstatede numbrid vastupidises suunas - näiteks Interstate 5 kulgeb Mehhiko piirist [[California]]s Kanada piirini [[Washingtoni osariik|Washingtoni]] osariigis piki Vaikse ookeani rannikut, samas kui Interstate 95 kulgeb [[Miami]]st [[Florida]]s Kanada piirini [[Maine]]'s piki Atlandi ookeani rannikut; samamoodi kulgeb Interstate 10 [[Los Angeles]]est [[Jacksonville]]'ni mööda riigi lõunaosa, samas kui Interstate 90 [[Seattle]]st [[Boston]]isse kulgeb piki riigi põhjaosa. Seda tehakse, et vältida olukorda, kui peaksid ristuma sama numbriga Interstate ja sama numbriga Route. Selsamal põhjusel ei kasutata ka teenumbreid 50 ja 60, mis suure tõenäosusega ristuksid samanumbriliste olemasolevate Route'dega.