Läänemeresoomlased: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
28. rida:
Tüvi ''inhe'' kõlas algselt ''inše'', mis tuleneb uurali tüvest ''inSe'' (isik, mees, järeltulija), misjärel häälik "š" muutus ajapikku häälikuks "h" ning ''inše'''st sai ''inhe'', hiljem läks mõnes keeles või murrakus kaduma ka "h".
 
Tänaseks on häälikud kohti vahetanud (metatees) või kadunud sootuks (nt. võru ''inemine'', karjala ''ihmini'', soome ''ihminen'', liivi ''imi'', eesti ''inimene'', samuti ''inimenen'', ''inehmo'', ''inhiminen'', ''inihminen'', ''inemine'', ''ihmeno'', ''ihminen'', ''inehmine'' jne. ).
 
Endanimetused põhikeeltes:
*Eestlased - ''maarahvas'', ''maainimesed'', ka eksonüümist tuletatud ''eestlased''.
*Vadjalased - ''maaväci'', ka eksonüümist tuletatud ''vadjalaizõd'', ''vadjakkot'', ''vađđalaizet''.
*Liivlased - ''rāndali'', ''rāndalizt'', ka eksonüümist tuletatud ''lībi'', ''līb roust'' (''roust'' – 'rahvas'), ''līvlizt'', piirkonniti ''kurmānika'' ja ''vidumānika''.
*Soomlased - ''suomalaiset'', piirkonniti ''kveenit'', ''inkerinsuomalaiset'' ehk ''inkeriläiset''.
*Karjalased - ''karjalaižet'' (Viena), ''livviköit'' (Aunus) ehk ''livgilaizet'', ''lüüdiköit'' ehk ''lyydilaižet'' (Petroskoi).
*Vepslased - ''vepsläižet'' (ka ''lüdinikud'' ja ''lüdilaised'').
*Isurid - ''ižora'' (''ižoralaine'', ''inkeroine'', aga ka ''karjalaine'').
 
Eestlaste keskaegne väidetav endanimetus ''maarahvas'' tuleneb tüvest ''maa'' (ka ''moa'', ''mua'', uurali ''*maγe, mage'') ja vanagermaani sõnast ''þrawwaz'' ehk, 'täiskasvanud'. Siit ka eesti ''naiste-rahvas'' ja ''meeste-rahvas''. Endanimetuse ''maarahvas'' etnonüümina kasutamise kohta tõendid puuduvad, pigem kasutati seda talupojaseisuse rõhutamiseks: ''maakeel'', ''maainimene'', ''Esti-Ma-rahva kalender'' jne. Pealegi eelistati kuni XX sajandini märkida oma päritolu sünnimaakonna järgi: see-ja-see Järvamaalt, Virumaalt, Saaremaalt jne.
Eestlased - ''maarahvas'', ''maainimesed'', ka eksonüümist tuletatud ''eestlased''.
 
Eestlaste nüüdse endanimetuse ''eestlased'', millega seonduvaid etnonüüme on kasutanud juba Pytheas 320 eKr (''Ostiatoi''), Diodoros 20 eKr (''Aestyi''), Tacitus 1. sajandil (''Aestiorum gentes'') <ref>[http://www.fordham.edu/halsall/source/tacitus1.html Medieval Sourcebook: Tacitus: Germania] www.fordham.edu</ref>), samuti Jordanes 6. sajandil (''Aistorum''), Cassiodorus 6. sajandil (''Haestii''), Saxo Grammaticus 12. sajandil (''Estonum''), Henrik Liivimaa kroonikas 13. sajandil (''Estones'') ja Liivimaa vanemas riimkroonikas 13. sajandi lõpul (''Eisten''), võttis kasutusele [[Johann Voldemar Jannsen]] pärast 1857. aastat.
Vadjalased - ''maaväci'', ka eksonüümist tuletatud ''vadjalaizõd'', ''vadjakkot'', ''vađđalaizet''.
 
Liivlased - ''rāndali'', ''rāndalizt'', ka eksonüümist tuletatud ''lībi'', ''līb roust'' (rahvas), ''līvlizt'', piirkonniti ''kurmānika'' ja ''vidumānika''.
 
Soomlased - ''suomalaiset'', piirkonniti ''kveenit'', ''inkerinsuomalaiset'' ehk ''inkeriläiset''.
 
Karjalased - ''karjalaižet'' (Viena), ''livviköit'' (Aunus) ehk ''livgilaizet'', ''lüüdiköit'' ehk ''lyydilaižet'' (Petroskoi).
 
Vepslased - ''vepsläižet'' (ka ''lüdinikud'' ja ''lüdilaised'').
 
Isurid - ''ižora'' (''ižoralaine'', ''inkeroine'', aga ka ''karjalaine'').
 
Eestlaste keskaegne väidetav endanimetus ''maarahvas'' tuleneb tüvest ''maa'' (ka ''moa'', ''mua'', uurali ''*maγe, mage'') ja vanagermaani sõnast ''þrawwaz'' ehk 'täiskasvanud'. Siit ka eesti ''naiste-rahvas'' ja ''meeste-rahvas''. Endanimetuse ''maarahvas'' etnonüümina kasutamise kohta tõendid puuduvad, pigem kasutati seda talupojaseisuse rõhutamiseks: ''maakeel'', ''maainimene'', ''Esti-Ma-rahva kalender'' jne. Pealegi eelistati kuni XX sajandini märkida oma päritolu sünnimaakonna järgi: see-ja-see Järvamaalt, Virumaalt, Saaremaalt jne.
 
Eestlaste nüüdse endanimetuse ''eestlased'', millega seonduvaid etnonüüme on kasutanud juba Pytheas 320 eKr (''Ostiatoi''), Diodoros 20 eKr (''Aestyi''), Tacitus 1. sajandil (''Aestiorum gentes'') [http://www.fordham.edu/halsall/source/tacitus1.html], samuti Jordanes 6. sajandil (''Aistorum''), Cassiodorus 6. sajandil (''Haestii''), Saxo Grammaticus 12. sajandil (''Estonum''), Henrik Liivimaa kroonikas 13. sajandil (''Estones'') ja Liivimaa vanemas riimkroonikas 13. sajandi lõpul (''Eisten''), võttis kasutusele [[Johann Voldemar Jannsen]] pärast 1857. aastat.
 
== Kirjandus ja viited ==