Vladimir-Georg Karasjov-Orgusaar: erinevus redaktsioonide vahel

Pärast isa surma [[Venemaa]]le viidud, õppis Georg Orgusaar [[Tomski Riiklik Ülikool|Tomski Riiklikus Ülikoolis]] [[ajalugu]] ja [[kirjandus]]t ning [[Moskva]]s [[Üleliiduline Riiklik Kinematograafia Instituut|VGIK]]-is filmiteadust ja -lavastamist, misjärel osales aastatel [[1964]]–[[1965]] nn kinematograafilise teatri loomisel Moskvas.

Aastast [[1966]] pühendus ta [[autorifilm]]ide tegemisele. Tema suurtööks kujunes neljatunnine mängufilm "Lindpriid", mis ei saanud Eesti Telefilmi ega [[Eestimaa Kommunistlik Partei|kommunistlikuEestimaa parteiKommunistliku Partei]] juhtkonna käest esitusluba, film pandi [[1971]]. aastal riiulile ja kästi mõne aja pärast hävitada. Kolleegide abiga õnnestus "Lindpriid" päästa ning 18-aastase hilinemisega jõudis see ka publikuni. Pärast filmitöökeeldu Eestis tegi Karassev-Orgusaar valiku priiuse kasuks [[pagulus]]es ja palus poliitilist varjupaika Prantsusmaal[[Prantsusmaa]]l, kus jätkas tegevust publitsisti ja filmikriitikuna.

Loomingu- ja sõnavabaduse tõkestamise tõttu kodumaal pöördus Karassev-Orgusaar [[21. mai]]l [[1976]] [[Cannes'i filmifestival]]i külastanud NSV Liidu kinematografistide grupi liikmena [[Prantsusmaa]] ametivõimude poole palvega poliitilise varjupaiga saamiseks ning nõudis Prantsusmaa üldsuse abil ka oma abikaasa [[Ene Rämmeld]]i ja poja [[Tarah Montbélialtz|Tarah]]i' (hüüdnimi Lurbu) väljapääsu [[Nõukogude Liit|NSV Liidust]] ja liitumist temaga Läänes, mis saavutati alles viie aasta pärast.

Karassev-Orgusaare ajaloolises filmidokumentalistikas ei paistnud väliselt välja ühtki poliitiliselt vale nooti: üheks tööks oli “Eelkäija” (1967) [[Viktor Kingissepp|Viktor Kingissepast]], teine sama tsükli film “Pööripäev” (1968) oli [[juunipööre|juunipöördest]], kolmas – “Väejuht” (1968) punasest ''komandarm''ist [[August Kork|August Korgist]]! Ent triloogia iga film kandis teist, päris pealkirja: “Inimene ajaloo mängukannina”, “Inimmassid ajaloo mängukannina” ning “[[Jossif Stalin|Stalin]] ja tema ohver”. Ja esimeneEsimene neist avas eesti revolutsionääride traagikat. Teine tuli ekraanile sügisel 1968 ja pakkus vapustava võrdluspildi paar kuud varem Tšehhoslovakkiat[[Tšehhoslovakkia]]t tabanud Nõukogude Liidu sõjalise invasiooniga. Kolmas arendas kompositsiooni Punase väljaku paraadiga, vastandades tribüünil seisvat Stalinit ja paraadijuhti [[August Kork]]i – [[Stalin]]i üht terroriohvrit.