Moldova vürstiriik: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Uus lehekülg: '{{subst:toimetaA}}{{Lisaviiteid|{{subst:KUUPÄEV}}}} {{See Artikkel|ajaloolisest vürstiriigist|Moodsa riigi|Moldova|Teiste tähenduste|Moldova (täpsustus)}} {{Endine riik |n...'
(Erinevus puudub)

Redaktsioon: 30. juuli 2016, kell 21:08

See artikkel See artikkel räägib ajaloolisest vürstiriigist. Moodsa riigi kohta vaata artiklit Moldova. Teiste tähenduste kohta vaata artiklit Moldova (täpsustus).

Moldova (moldova: Цара Молдовей, rumeenia: Moldova) on ajalooline piirkond ja endine vürstiriik Ida-Euroopas, mis vastab territooriumile Ida-Karpaatide ja Dnestri jõe vahel. Esialgu sõltumatu ja hiljem autonoomne riik, eksisteeris see 14. sajandist aastani 1859, kui see ühines Valahhiaga, et luua moodne Rumeenia riik; erinevatel aegadel sisaldas riik Bessaraabia (koos Budžakiga) ja Bukoviina piirkondi. Moldova lääneosa on nüüd Rumeenia osa, idaosa kuulub Moldova Vabariiki, samas põhja- ja kaguosa on Ukraina territooriumid.

Moldova vürstiriik
Moldova (Țara Moldovei)
[[Fail:|125px|ääris]]
[[Fail:|75px]]
Moldova lipp
Moldova vapp
Valitsusvorm vürstiriik
Osmanite riigi vasall (1514–1859)
Pealinn Baia, Siret 1343–1388
Suceava 1388–1564
Iași aastast 1564
Religioon õigeusk
Riigikeeled Rumeenia (vanarumeenia), vanakirikuslaavi keel (esialgne ametikeel)
Rahaühik taaler

Nimi ja etümoloogia

  Pikemalt artiklis Moldova etümoloogia

Algne ja lühiealine viide piirkonnale oli Bogdania, Bogdan I järgi, kes oli üks vürstiriigi asutajaid. Nimed Moldavia ja Moldova on tuletatud Moldova jõe nimest; kuid etümoloogia pole teada ja siin on mitu varianti:

  • Dimitrie Cantemiri teoses Descriptio Moldaviae mainitud legend seob selle Marmaatia vojevoodi Dragoș I tarvajahiga ja tagaaetava tähemärgiga sõnniga. Dragoșt saatis tema emane hagijas Molda; kui nad jõudsid tundmatu jõe kaldale, jõudis Molda elajale järele ja see tappis ta. Koera nimi anti jõele ja see laienes riigile.
  • vanasaksa Molde tähendas "karjääri"
  • gooti Mulda (𐌼𐌿𐌻𐌳𐌰) tähendas "tolmu", "pori", mis viitab jõele.
  • slaavi etümoloogia (-ova on üsna tavaline slaavi sufiks), markeerides slaavi omastava vormi lõppu, tähistades omandit, peamiselt naissoost nimisõnadel (s.t., "Molda oma").
  • maaomanik Alexa Moldaowiczi on 1334. aasta dokumendis mainitud kohaliku bojaarina Bolesław-Jerzy II teenistuses; see tõendab nime kasutamist enne Moldova riigi loomist ja võib olla piirkonna nime allikas.

Mitmes varajases viites on "Moldova" kombineeritud kujul Moldo-Valahhia (samal viisil võis Valahhia olla Hungro-Wallachia). Osmanitürgi viited Moldovale on Boğdan Iflak (tähendab "Bogdani Valahhia") ja Boğdan (ja vahetevahel Kara-Boğdan - "Must Bogdaania"). Vaata ka nimesid teistes keeltes.

Mõni piirkonna nimi teises keeles: prantsuse: Moldavie, saksa: Moldau, ungari: Moldva, vene: Молдавия, Moldavija, türgi: Boğdan Prensliği, kreeka: Μολδαβία.

Ajalugu

Esiajalugu ja antiik

  Pikemalt artiklis Kagu-Euroopa esiajalugu
  Pikemalt artiklis Cucuteni-Tripilja kultuur
  Pikemalt artiklis Geedid
  Pikemalt artiklis Daaklased
  Pikemalt artiklis Kostobokid
  Pikemalt artiklis Karpid
  Pikemalt artiklis Daakia
  Pikemalt artiklis Daakia sõjad
  Pikemalt artiklis Dacia provints

Varakeskaeg

  Pikemalt artiklis Rumeenlaste päritolu
  Pikemalt artiklis Rumeenia varakeskajal

Moldova asukad olid kristlased. Arheoloogilised tööd paljastasid 5. sajandist pärit kristliku nekropoli jäänused Mihălășenis, Botoșani maakonnas. Palvetamiskoht ja hauad olid kristlike omadustega. Palvetamiskoht oli ristkülikukujuline, küljepikkustega 8 ja 7 m. Sarnane nekropol ja palvetamiskoht leiti Nicolinas, Iașis.

Bolohoveene, valahhe, on mainitud Ipatjevi kroonikas 13. sajandist. Kroonika näitab, et see maa piirneb Halõtši, Volõõnia ja Kiievi vürstiriikidega. Arheoloogilised uuringud on kindlaks teinud ka 13. sajandi kindlustatud asulate asukohad selles piirkonnas. Alexandru V. Boldur tegi kindlaks Voscodavie, Voscodavti, Voloscovti, Volcovti, Volosovca ning muud linnad ja külad Nistru/Dnestri ja Nipru/Dnepri jõgede keskjooksude vahel. Bolohoveenid kadusid kroonikatest pärast lüüasaamist aastal 1257 Daniil Romanovitši vägedelt.

13. sajandi alguses esines enamusel piirkonna territooriumil kõrvuti valahhidega võimalik Halõtši slaavivalahhi vasallriik Brodnikud (1216. aasta paiku on Brodnikuid mainitud Suzdali teenistuses).

Halõtši ja Brodnikute vahelisel piirialal tapeti 11. sajandil viiking nimega Rodfos valahhide poolt, kes arvatavasti petsid teda. Aastal 1164 võeti umbes samas piirkonnas valahhi karjaste poolt vangi tulevane Bütsantsi keiser Andronikos I Komnenos.

Kõrgkeskaeg

  Pikemalt artiklis Moldova asutamine
  Pikemalt artiklis Rumeenia keskajal
  Pikemalt artiklis Transilvaania keskajal
  Pikemalt artiklis Valahhia keskajal
 
Neamți kindlus
 
Căpriana klooster (1429)
 
Suceava keskuse kindlus

14. sajandi lõpul üritas Ungari kuningas Károly I pärast kumaanide võimu langust laiendada oma valdust ja katoliku kiriku mõju idasuunas ning korraldas Phynta de Mende juhtimisel kampaania (1324). Aastatel 1342 ja 1345 olid ungarlased võidukad lahingutes mongolite-tatarlaste vastu; konflikt lahenes Džanibeki surmaga aastal 1357. Poola kroonik Jan Długosz mainib moldovlasi (valahhide nime all), kes olid ühinenud aastal 1342 kuningas Władysław I sõjakäiguga Brandenburgi margi vastu.

Aastal 1353 saadeti Dragoș, valahhi knjaz Marmaatias, kuningas Lajos I poolt looma kaitseliini Kuldhordi mongolite vägede vastu Sireti jõel. Selle sõjakäigu tulemusena tekkis Ungari vasall, keskusega Baias (Târgul Moldovei või Moldvabánya).

Bogdan Întemeietorul, veel üks valahhi vojevood Marmaatiast, kes oli Ungari kuninga soosingust välja langenud, ületas aastal 1359 Karpaadid, võttis Moldovas kontrolli, ja suutis Moldova Ungari kontrolli alt välja viia. Tema riik ulatus põhjas Tšeremoši jõeni, samas kui Moldova lõunaosa oli ikka veel mongolite-tatarlaste poolt okupeeritud.

Pärast esialgset resideerumist Baias viis Bogdan Moldova pealinna Siretisse (see jäi sinna, kuni Petru kolis selle Suceavasse; lõpuks koliti see Alexandru Lăpușneanu ajal, aastal 1565 Iașisse). Suceava ümbrus, mis laias laastus vastas tulevasele Bukoviinale, moodustas ühe kahest uue riigi haldusüksusest, Ţara de Sus ("Ülemine maa"), samas kui ülejäänu, Pruti jõe mõlemal kaldal, moodustas Ţara de Jos ("Alumine maa").

Olles ebasoosingus Poola ja Ungari lühikese liidu ajal (viimane oli ikkagi riigi ülemisand), nõustus Bogdani järglane Lațcu usku vahetama ja 1370. aasta paiku katoliiklaseks hakkama, kuid tema žest jäi tagajärjetuks. Vaatamata ametlikult õigeusku jäämisele ja kultuuriliselt Bütsantsiga seotusele sattusid Mușati dünastia vürstid pärast 1382. aastat konflikti Konstantinoopoli patriarhiga kontrolli pärast äsjaloodud Moldova metropoliitide nimetamisel; patriarh Antonios IV kehtestas Moldovale isegi anateemi pärast seda, kui Roman I saatis tema poolt nimetatu tagasi Bütsantsi. See kriis lahendati lõpuks Moldova vürsti Alexandru I kasuks. Siiski jäi religioonipoliitika keeruliseks: kui usuvahetus muusse usku kui õigeusk oli tõrjutud (ja vürstidele keelatud), oli Moldovas märkimisväärselt katoliiklikke kogudusi (sakslased ja madjarid), samuti mittekalhedoonlikke armeenlasi; pärast 1460. aastat võttis riik vastu hussiitidest põgenikke (Ciuburciu ja võibolla Huși asutajad).

Moldova vürstiriik hõlmas kogu geograafilise Moldova piirkonna. Erinevatel aegadel oli Moldova vürstiriigiga poliitiliselt ühendatud erinevaid muid territooriume. Näiteks Pokuttja provints, Cetatea de Baltă ja Ciceu läänid (mõlemad Transilvaanias) või hilisemal ajal territooriumid Dnestri ja Bugi jõgede vahel.

Petru I lõikas kasu Ungari-Poola liidu lõppemisest ja viis riigi lähemale Jagelloonide valdustele, saades 26. septembril 1387 Władysław II Jagiełło vasalliks. See žest andis ootamatu tagajärje: Petru andis Poola valitsejale raha, mida oli vaja sõjaks Teutooni rüütlite vastu, ja sai kontrolli Pokuttja üle, kuni võla tagasimaksmiseni; kuna selle kohta dokumenti ei koostatud, muutus piirkond kahe riigi vahel vaidlusaluseks, kuni Moldova selle Obertõni lahingus (1531) kaotas. Vürst Petru laiendas ka oma võimu lõuna poole Doonau deltasse. Tema vend Roman I vallutas aastal 1392 Ungari poolt valitsetud Cetatea Albă, andes Moldovale väljapääsu Mustale merele, enne, kui ta tõugati troonilt Fedir Koriatovitši toetamise pärast tema konfliktis Leedu Vytautas Suurega. Ștefan I ajal esitas kasvavale Poola mõjule väljakutse Ungari Zsigmond, kelle sõjakäik sai Ghindăoani juures aastal 1385 lüüa; kuid Ștefan kadus mõistatuslikel asjaoludel.

Kuigi Alexandru I tõsteti aastal 1400 ungarlaste poolt troonile (Mircea I abiga), nihutas ta oma lojaalsuse Poola suunas (eelkõige Moldova vägede kaasamisega Poola poolel Grünwaldi lahingus ja Marienburgi piiramisel) ja pani oma valiku Valahhiat valitsema. Tema valitsemine oli üks kõige edukamaid Moldova ajaloos, kuid nägi aastal 1420 ka esimest vastasseisu osmanitürklastega Cetatea Albăs ja hiljem isegi konflikti poolakatega. Alexandru pikale valitsemisele järgnes sügav kriis, kui tema järglased võitlesid üksteisega pärilussõdades, mis tükeldas riigi kuni Bogdan II mõrvamiseni ja Petru III Aroni esilekerkimiseni aastal 1451. Siiski oli Moldova edasise Ungari sekkumise objekt pärast seda, kui Mátyás I kukutas Aroni ja tagas trooni Alexăndrelile Suceavas. Petru Aroni valitsemine tähistas ka Moldova lojaalsuse algust Osmanite riigile, kui valitseja nõustus sultan Mehmed II-le andamit maksma.

Hiliskeskaeg

  Pikemalt artiklis Ștefan cel Mare
 
Baia lahing (1467) Moldova vürsti Ștefan cel Mare ja Ungari kuninga Mátyás I vahel

Ștefan cel Mare ajal, kes asus aastal 1457 troonile ja saavutas seejärel Kazimierz IV-ga kokkuleppe, jõudis riik oma kõige hiilgavamasse perioodi. Ștefan blokeeris Baia lahingus Ungari sekkumised, tungis aastal 1471 Valahhiasse ja tõrjus Osmanite repressioone suure võiduga (1475. aasta Vaslui lahing); ohutundest Poola ambitsioonide pärast ründas ta ka Galiitsiat ja seisis vastu Poola kättemaksule Cosmini metsa lahingus (1497). Siiski pidi ta aastal 1484 Chilia (Kilija) ja Cetatea Albă (Bilhorod-Dnistrovskõi), kaks peamist kindlust Budžakis, Osmanitele loovutama ja aastal 1498 pidi ta nõustuma Osmanite süseräniteediga, kui oli sunnitud jätkama andami maksmist sultan Bayezid II-le. Pärast Hotini ja Pokuttja võtmist tegi Ștefani valitsemine ka lühiajalise Moldova laienemise Transilvaaniasse: Cetatea de Baltă ja Ciceu said aastal 1489 tema läänideks.

Varauusaeg ja renessanss

  Pikemalt artiklis Varauusaegne Rumeenia
  Pikemalt artiklis Varauusaegne Valahhia
  Pikemalt artiklis Varauusaegne Transilvaania
 
Hotini kindlus Dnestri jõel, põhjapiiril

Bogdan III ajal kinnitati Osmanite ülevõimu vorm, mis kujunes kiiresti kontrolliks Moldova siseasjade üle. Petru IV Rareș, kes valitses 1530. ja 1540. aastatel ja põrkus Habsburgide monarhiaga oma ambitsioonide pärast Transilvaanias (kaotades piirkonna valdusi Juraj Utišinović Martinuševićile), sai Pokuttjas Poolalt lüüa ja sellega nurjus tema püüe viia Moldova Osmanite võimu alt välja – riik kaotas Benderi Osmanitele, kes lisasid selle oma Silistra ejaletile.

Järgnes sügav kriisiaeg. Moldova peatas oma müntide väljaandmise u. 1520. aastal, vürst Ștefăniță ajal, kui seisis silmitsi varade kiire kahanemisega ja Osmanite valitsuse kasvavate nõudmistega. Sellised probleemid muutusid endeemiliseks, kui riik, kistuna Suurde Türgi sõtta, Osmanite riigi seisaku mõjul kannatas; ühel hetkel, 1650. ja 1660. aastatel, hakkasid vürstid tuginema valerahale (tavaliselt valeriigitaalrid, nagu need oleks välja andnud Eustatie Dabija). Majanduslangusega kaasnes suutmatus säilitada riigi struktuure: feodaalset Moldova sõjaväge ei kutsutud enam kokku ja valitsejate vähesed sõdurid olid elukutselised palgasõdurid, nagu seimeni.

 
Trei Ierarhi klooster Iașis, selles asus Academia Vasiliană, aastal 1640 asutatud kõrgem kool
 
Aastal 1600 sai Mihai Vapper Valahhia, Transilvaania ja Moldova vürstiks

Siiski jäid Moldova ja sarnaste mõjutustega Valahhia mõlemad Osmanite riigile tähtsateks sissetulekuallikateks ja suhteliselt õitsvateks agraarmajandusteks (eriti vilja ja kariloomadega varustajatena – viimane oli eriti oluline Moldovas, mis oli hõredalt asustatud karjamaade riik). Peagi seoti enamus ressursse Osmanite majandusega, kas kaubandusmonopolide kaudu, mis kaotati alles aastal 1829 pärast Adrianoopoli rahu (mis ei mõjutanud kõiki valdusi otseselt), või otseste maksude tõstmise kaudu - ühte nõudsid Osmanid vürstidelt, teist nõudsid vürstid maarahvalt. Maksud olid võrdelised Osmanite nõuetega, kuid ka kasvava tähtsusega vürstide nimetamise ja karistamisega Osmanite poolt valimiste eel bojaaride ja bojaaride nõukogu poolt – Sfatul boieresc (venitamine pretendentide konkursis, mis tähendas ka võlausaldajate kui altkäemaksuandjate sekkumist). Maksusüsteemi lisati varsti maksud nagu văcărit (kariloomamaks), mille esmakordselt kehtestas Iancu Sasul 1580. aastatel.

Pakutud majanduslikud võimalused tõid kaasa märkimisväärse Kreeka ja Levanti rahastajate ja ametnike sissevoolu, kes asusid tugevasse võistlusesse kõrgbojaaridega õukonda nimetamise nimel. Kuna mõisasüsteem kannatas majanduskriisi puhangute ja palgatöö puudumise all (mis tähendab, et ametiisikud said ise oma sissetuleku üle otsustada), muutus vürstliku ametissenimetamise saavutamine bojaari karjääri peamiseks eesmärgiks. Sellised muudatused tähendasid ka vabade talupoegade kadumist ja pärisorjuse kasvu, samuti kiiret langust alambojaaride tähtsuses (traditsiooniline institutsioon, mis varsti marginaalseks muutus ja paremal juhul linnarahvastikku sulas); kuid see tähendas ka kiiret liikumist turumajandusele, mis põhines välisvaluuta vahetusel. Pärisorjus kahekordistus vähemarvukate orjade arvelt (robi), mis koosnes rändavatest mustlastest ja kinnipüütud nogaidest.

 
Moldova läbi aegade.

Konflikt vürstide ja bojaaride vahel ähvardas tulla erakordselt vägivaldne – viimased, kes sageli kaebasid Osmanite õukonnas, et vürstid täidaksid selle nõudmisi, olid pinnuks silmas valitsejatele nagu Alexandru Lăpușneanu ja Ioan III. Ioan Vodă mäss Osmanite vastu lõppes tema hukkamisega (1574). Riik langes poliitilisse kaosesse, koos sagedaste Osmanite ja tatarlaste sissetungide ja rüüstamistega. Muşati dünastia nõudmised kroonile ja järgluse traditsioonilisele süsteemile lõppesid ebaseaduslike valitsemiste tulemusena; üks usurpaatoritest, Ioan Iacob Heraclid, oli protestantlik kreeklane, kes õhutas renessanssi ja püüdis Moldovas sisse viia luterlust.

Aastal 1595 langes Movilă dünastia bojaaride troonile tõusmine Ieremia Movilă isikus kokku Rzeczpospolita sagedaste Osmanite- ja Habsburgide-vastaste sõjakäikude algusega Moldova territooriumilt (vaata Moldova magnaadisõjad), ja pretendentide vahelist konkurentsi Moldova troonile õhutasid kolm võistlevat riiki.

Valahhia vürst Mihai Vapper, olles eelnevalt võtnud Transilvaania, kukutas aastal 1600 ka vürst Ieremia Movilă ja sai esimeseks vürstiks, kes valitses Moldovat, Valahhiat ja Transilvaaniat; episood lõppes, kui Poola vallutas maa kuni Bukarestini, kuid lõpetas varsti, kui puhkes Rootsi-Poola sõda, ja taastati Osmanite võim. Poola pealetung peatati Osmanite poolt 1620. aasta Țuțora lahingus, siis lõppes ka Gaspar Graziani valitsemine.

Järgnenud suhtelise rahu perioodil valitses jõukamalt ja mainekamalt Vasile Lupu, kes võttis aastal 1637 trooni kui bojaaride nimetatu ja hakkas võitlema oma rivaali Gheorghe Ştefaniga, samuti Valahhia vürsti Matei Basarabiga – kuid tema sissetung Valahhiasse kasakahetmani Bogdan Hmelnitski toel lõppes katastroofiga Finta lahingus (1653). Mõni aasta hiljem okupeeriti Moldova kaheks lühikeseks ajavahemikuks Osmanite-vastase Valahhia vürsti Constantin Șerbani poolt, kes põrkas kokku esimese Ghica dünastiast valitseja Gheorghe Ghicaga. 1680. aastate alguses sekkusid Moldova väed Gheorghe Duca juhtimisel Paremkalda-Ukrainas ja abistasid Mehmet IV Viini lahingus, et kannatada vaid Suure Türgi sõja mõjusid.

Fanarioodid (1711–1822)

  Pikemalt artiklis Fanarioodid
  Pikemalt artiklis Vene-Türgi sõjad
 
Moldova ja Valahhia vürstiriigid aastal 1782, itaallase G. Pittori kaart, geograaf Giovanni Antonio Rizzi Zannoni.
 
Iași piiramine ja vallutamine aastal 1788 Vene armee poolt

17. sajandi lõpus muutus Moldova Venemaa Keisririigi lõunasse laienemise sihtmärgiks, mille juhatas sisse Peeter I Vene-Türgi sõjaga (1710-1711); vürst Dimitrie Cantemiri asumine Peetri poolele ja avalik Osmanite-vastane mäss lõppes kaotusega Stănileşti juures, provotseerides sultan Ahmet III reaktsiooni ja ametlikult loobumise vürstide kohalike valikute tunnustamisest, kehtestades selle asemel süsteemi, mis tugines üksnes Osmanite heakskiidul – fanariootide ajastu juhatas sisse Nicolae Mavrocordati valitsemine.

Lühikesi ja sageli vägivaldselt lõppenud fanariootide valitsemisi tähistasid tavaliselt poliitiline korruptsioon, intriigid ja kõrged maksud, samuti Habsburgide ja Vene armeede episoodilised sissetungid sügavale Moldova territooriumile; sellest hoolimata tehti Valgustusajastust innustatult ka katseid seadusandluse ja halduse uuendamiseks (nagu Constantin Mavrocordati otsus muuta avalikud ametid palgaliseks, bojaaride pahameeleks, ja pärisorjuse kaotamine aastal 1749, samuti Scarlat Callimachi koodeks), ja täheldati Osmanite nõudmiste vähenemist pärast Vene annektsiooniohu reaalseks muutumist ja talupoegade laine väljarännet naabermaadesse parema elu otsingutel. Osmanite kontrolli mõju muutus vähemmärgatavamaks ka pärast 1774. aasta Küçük Kaynarca rahu, mis võimaldas Venemaal sekkuda Osmanite õigeusklike alamate kasuks - viies Moldova bojaaride palvekirjade kampaaniateni vürstliku poliitika vastu.

Aastal 1712 võtsid Osmanid Hotini ja see sai kaitsesüsteemi osaks, mida Moldova vürstid pidid hoidma, samuti ala islami kolonisatsiooniks (lazide kogukond).

Killustumine

  Pikemalt artiklis Küçük Kaynarca rahu
  Pikemalt artiklis Bukaresti rahu (1812)
 
Moldova vürstiriik, 1793-1812, highlighted in orange

Aastal 1775 kaotas Moldova Habsburgidele oma loodeosa, mis sai tuntuks kui Bukoviina. Moldova jaoks tähendas see nii olulist territoriaalset kaotust kui ka suurt karjakaubanduse äravoolu (kuna piirkond asus kaubateel Kesk-Euroopasse).

1792. aasta Iași rahu sundis Osmanite riiki loovutama kõik oma valdused, mis praegu on Transnistria, Venemaa Keisririigile, mis tegi Venemaa kohaloleku märkimisväärsemaks, andes talle ühise piiri Moldovaga. Selle esimene mõju oli Moldova idaosa (Bessaraabia) loovutamine aastal 1812 Venemaa Keisririigile.

Orgaaniline reglement, 1848. aasta revolutsioon

  Pikemalt artiklis Rumeenia rahvuslik ärkamine
  Pikemalt artiklis Orgaaniline reglement
  Pikemalt artiklis 1848. aasta Moldaavia revolutsioon
  Pikemalt artiklis 1848. aasta Valahhia revolutsioon
 
Iași, Moldova vürstipalee.

Fanariootide valitsemised lõppesid ametlikult pärast riigi okupeerimist 1821. aastal Aleksandros Ypsilantise Filiki Eteria poolt Kreeka iseseisvussõja ajal; järgnenud Osmanite kättemaks tõi võimule Ioan Sturza, keda peetakse esimeseks uue süsteemi järgseks – eriti kuna aastal 1826 leppisid Osmanid ja Venemaa kokku, et võimaldavad kohalikel valida valitsejaid üle mõlema Doonau vürstiriigi ja anda neile seitsmeaastase mandaadi. Tegelikult loodi uus alus Moldova valitsemisele Vene-Türgi sõjaga (1828–1829) ja Venemaa domineerimise perioodiga kahe riigi üle, mis lõppes alles aastal 1856: alates sõjalise okupatsiooniga Pavel Kiseljovi juhtimisel andis Venemaa domineerimine Valahhiale ja Moldovale, mis ei lahkunud Osmanite nominaalse kontrolli alt, uuendusliku Orgaanilise reglemendi (esimene dokument, mis sarnanes põhiseadusega, samuti esimene dokument, mis oli mõeldud mõlemale vürstiriigile). Pärast 1829. aastat muutus riik ka oluliseks sihtkohaks Aškenazi juutide immigratsioonile Galiitsia ja Lodomeeria Kuningriigist ja Venemaa aladelt (vaata Juudid Rumeenias ja Sudiţi).

 
Iași, Lõvide obelisk (1834), pühendatud Orgaanilisele reglemendile.

Esimene Reglemendi järgi valitud Moldova valitseja, Mihail Sturza, oli siiski umbmäärane: innukas kahandama ametiseisundi kuritarvitamist, algatas Sturza reforme (orjapidamise kaotamine, sekularisatsioon, majanduslik ülesehitus), kuid temas nähti laialt oma võimu kindlustajat äsjaasutatud konsultatiivse kogu üle. Oma riigi ja Valahhia ühendamise ning Rumeenia rahvusromantismi toetajana saavutas ta tolliliidu loomise kahe riigi vahel (1847) ja näitas toetust väikebojaaride soositud radikaalsetele projektidele; siiski surus ta vägivaldselt maha Moldova revolutsioonikatse 1848. aasta märtsi viimastel päevadel. Grigore Alexandru Ghica lubas maapakku saadetud revolutsionääridel Moldovasse naasta u. 1853, mis viis Rahvuspartei (Partida Naţională) loomiseni, piiriülene radikaalsete liidupooldajate rühm, mis võitles ühe riigi eest välisdünastia alluvuses.

Orjus

Orjus (rumeenia: robie) oli osa sotsiaalsest korrast Moldova vürstiriigi loomise eelsest ajast kuni orjuse kaotamiseni järk-järgult 1840. ja 1850. aastatel. Enamus orje olid mustlased (romad). Oli ka tatarlastest orje, arvatavasti vangid sõdadest nogaide ja krimmitatarlastega. Orjuse institutsiooni on esmakordselt tõestatud 1470. aasta Moldova dokumendis, millega vürst Ștefan cel Mare vabastab Oană, tatarlasest orja, kes oli põgenenud Jagelloonide Poolasse.

Orjuse täpne algus pole teada, kuna see oli tavaline praktika keskaegses Euroopas. Nagu Bütsantsiski, olid mustlased riigi, bojaaride või kloostrite orjad. Ajaloolane Nicolae Iorga seostas mustlaste saabumist 1241. aasta Mongolite sissetungiga Euroopasse ja pidas nende orjust ajastu jäänukiks; ta uskus, et rumeenlased võtsid mustlased orjadeks mongolitelt ja säilitasid nende staatuse nende töö kontrollimiseks. Teised ajaloolased arvasid, et mustlased orjastati, kui nad vangistati lahingutes tatarlastega. Vangide orjastamise praktika võidi samuti üle võtta mongolitelt. "Tatari orjade" identiteet on tundmatu, nad võisid olla kinnipüütud Kuldhordi tatarlased, polovetsid või tatarlaste ja polovetside orjad. Kuigi on võimalik, et mõned mustlased olid orjad või mongolite või tatarlaste abiväed, tuli enamus neist Doonaust lõuna poolt, demonstreerides, et orjus oli laialt levinud praktika. Tatari orjad, arvulises vähemuses, sulandusid lõpuks mustlaste hulka.

Traditsiooniliselt olid mustlastest orjad jagatud kolme kategooriasse. Väikseim oli hospodaaride omand ja sai rumeenia-keelse nime ţigani domneşti ("isandale kuuluvad mustlased"). Kaks teist kategooriat olid ţigani mănăstireşti ("kloostritele kuuluvad mustlased"), kes olid rumeenia õigeusu ja kreeka õigeusu kloostrite omand, ning ţigani boiereşti ("bojaaridele kuuluvad mustlased"), kes olid orjastatud maaomanike poolt.

Orjuse kaotamine viidi läbi pärast noorte revolutsionääride kampaaniat, kes võtsid omaks Valgustusajastu liberaalsed ideed. Aastal 1844 kehtestas Moldova vürst Mihail Sturza seaduse kiriku ja riigi orjade vabastamiseks. 1850. aastatel sai liikumine toetuse peaaegu kogu Rumeenia ühiskonnalt. Detsembris 1855, pärast vürst Grigore Alexandru Ghica ettepanekut, võttis Diivan vastu Mihail Kogălniceanu ja Petre Mavrogheni koostatud seaduse; seadus vabastas kõik orjad maksumaksjate (kodanike) staatusesse.

Toetust abolitsionistidele kajastas 19. sajandi keskpaiga rumeenia kirjandus. Mustlaste orjuse teema muutus erinevate liberaalsete ja romantiliste haritlaste kirjandusteoste teemaks, paljud neist tegutsesid abolitsionistlikus kampaanias. Rumeenia abolitsionistlik liikumine oli mõjutatud ka palju suuremast liikumisest musta orjuse vastu Ühendriikides ajakirjanduse kaudu ja Harriet Beecher Stowe Onu Tomi onnike tõlke kaudu. Theodor Codrescu poolt tõlgituna ja esmakordselt aastal 1853 Iașis avaldatuna, nime all Coliba lui Moşu Toma sau Viaţa negrilor în sudul Statelor Unite din America ("Onu Toma onnike ehk mustade elu Ameerika ühendriikide lõunaosariikuides"), oli see esimene Rumeenias avaldatud Ameerika romaan. Eessõnas oli orjuse uuring Mihail Kogălniceanu poolt.

Ühinemine Valahhiaga

 
Moldova (oranž) pärast 1856. aastat

Venemaa domineerimine lõppes järsult pärast Krimmi sõda, kui Pariisi rahu pani kaks vürstiriiki Euroopa suurriikide eestkoste alla (üheskoos Venemaa ja Osmanitega olid võimu jagamisega seotud Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriik, Austria keisririik, Prantsuse keisririik, Sardiinia kuningriik ja Preisi kuningriik). Austria ja Osmanite vastasseisu ja Briti ükskõiksuse tõttu arutati radikaalsete aktivistide nõutud ühinemisprogrammi intensiivselt. Septembris 1857, arvestades, et kaimakam Nicolae Vogoride oli Moldovas toime pannud valimispettuse, lubasid suurriigid kahel riigil kokku kutsuda ad hoc diivanid, mis pidi otsustama uue põhiseadusliku raamistiku üle; tulemuseks oli ülekaalukas toetus liidule, kui liberaalse ja neutraalse riigi loomisele. Pärast eestkostjariikide juhtide täiendavaid kohtumisi jõuti kokkuleppele (Pariisi konventsioon), millega pöörati täitmisele piiratud liit – eraldi valitsused ja troonid, vaid kahe ühise organiga (kassatsioonikohus ja Focșanis paiknev Keskkomisjon); see nägi ka ette, et seadustesse viiakse kõigi eesõiguste lõpetamine ja Moldovale antakse tagasi piirkonnad ümber Bolgradi, Cahuli ja Izmajili.

Kuid konventsiooni unustati panna, kas kahel troonil võib olla sama isik, mis võimaldas Partida Naţionalăl tutvustada mõlemas riigis Alexandru Ioan Cuza kandidatuuri. 17. jaanuaril (vkj. 5. jaanuaril 1859) valiti ta Iașis valijaskonna poolt Moldova vürstiks. Pärast tänavasurvet palju konservatiivsemale valijaskonnale Bukarestis valiti Cuza ka Valahhias (5. veenruaril/24. jaanuaril). Täpselt kolm aastat hiljem, pärast diplomaatilisi missioone, mis aitasid eemaldada vastuseisu tegevuselt, millega liidust loodi Ühendatud vürstiriigid (moodsa Rumeenia alus) ja Cuzast tehti domnitor (kõik õiguslikud küsimused täpsustati pärast vürsti asendamist Karl von Hohenzollern-Sigmaringeniga aprillis 1866 ja sõltumatu Rumeenia kuningriigi loomisega aastal 1881) - see lõpetas ametlikult Moldova vürstiriigi olemasolu.

Sõjavägi

  Pikemalt artiklis Moldova sõjavägi
 
Moldova väed lahingus, János Thuróczi teose illustratsioon (1488. aasta väljaanne); Moldova lipp on näha

Ștefan cel Mare valitsemise ajal kandsid kõik põllumehed ja külaelanikud relvi. Ștefan põhjendas seda, öeldes, et "iga mees on kohustatud kaitsma oma isamaad"; Poola krooniku Jan Długoszi järgi, kui keegi leiti ilma relvata, mõisteti ta surma. Ștefan reformis armeed, arendades mehi maaga vabast talurahvast răzeşi (s.o. mingi vabatalu väikemaaomaniku sugulane) jalaväeks (voinici) ja kergeratsaväeks (hânsari) — tehes end vähem sõltuvaks bojaaridest — ja tutvustas oma armeele kahureid. Kriiside ajal oli Väike armee (Oastea Mică) — mis koosnes umbes 10 000 kuni 12 000 mehest — valmis vaenlasega tegelema, samas Suurde armeesse (Oastea Mare) — mis võis ulatuda 40 000 meheni — värvati kõik vabad talupojad, vanemad kui 14 aastat ja küllalt tugevad kandma mõõka või kasutama vibu. Seda juhtus harva, kuna selline levée en masse oli laastav nii majandusele kui ka rahvastiku kasvule. Vaslui lahingusse pidi Ștefan kutsuma Suure armee ja värbama ka palgasõdureid.

Fail:Moldavian battle flag.jpg
Ștefan cel Mare lahingulipp

Keskajal ja vararenessanssis tuginesid moldovlased kergeratsaväele (călărași), mis kasutas tatarlaste omale sarnast löö-ja-jookse taktikat; see andis neile suure mobiilsuse ja ka paindlikkuse, juhul, kui nad leidsid, et kasulikum on jalastuda ja võidelda jalameestena, nagu see juhtus aastal 1422, kui 400 ratsavibumeest olid saadetud Moldova isandale, Jagelloonide Poolale Teutooni rüütlite vastu appi. Nähes vaenlast, taandusid ratsavibumehed lähedalasuvasse metsa ja maskeerisid end lehtede ja okstega; Jan Długoszi järgi, kui vaenlane sisenes metsa, said nad kaela "noolerahe" ja said lüüa. Raskeratsavägi koosnes aadlist, nimelt bojaarid ja nende ihukaitse, viteji ("vaprad", väikeaadel) ja curteni — õukonna ratsavägi (kõik nimeliselt Väikese armee osad). Sõja ajal olid bojaarid kohustatud ustavussuhte feodaalsüsteemi kohaselt varustama vürsti vägedega vastavalt oma mõisavalduse suurusele.

Muud väed koosnesid elukutselistest jalaväelastest (lefegii), kes täitsid raskejalaväe rolli, ja plăieşi, vabad talupojad, kelle roll oli piiri valvata: nad valvasid mäekurusid ning olid ette valmistunud varitsema vaenlast ja võitlema viivitamiseks.

Vürsti puudumisel läks juhtimine Mare Spătar kätte (suur mõõgakandja - sõjaväeline amet) või Mare Vornic kätte (umbes riigikuberner; tsiviilamet vojevoodi järel, mille täitis vürst ise). Vägede varustamine oli traditsioon-hiljem-seaduseks-tehtud nende maade asukate kohustus, kus sõdurid parasjagu asusid.

Moldovalaste (samuti valahhide) sõjaline lemmikdoktriin (kaitse)sõdades oli põletatud maa taktika koos edeneva vaenlase ahistamisega, kasutades löö-ja-jookse taktikat, ning side- ja varustusliinide häirimisega, millele järgnes suuremahuline varitsus: nõrgenenud vaenlane tuli meelitada kohta, kus see leiab end raskesti või võimatult kaitstaval positsioonil. Järgneb üldpealetung, sageli laastavate tulemustega. Purustatud jäänuseid, mis kunagi oli vaenlase armee, jälitati tihedalt ja ahistati kogu teel piirini ja mõnikord ka selle taha. Tüüpiline näide selle stsenaariumi edukast töötamisest on Vaslui lahing.

15. sajandi lõpu poole, eriti pärast püsside ja kahurite edu, muutusid riigi sõjaväes domineerivaks palgasõdurid. Osmanite riigi seisakuaja tekitatud majanduslike nõudmistega oli vägesid vähendatud ja selles olid vaid palgasõdurid nagu seimeni.

1829. aasta Adrianoopoli rahuga sai Moldova taas lubada omale vägesid, mis ei tegutsenud enam abivägedena Osmanite range järelvalve all, ja neil olid punane sinise kohal vimplid (vaata Moldova lipp). Taastunud olemasolu Mihail Sturza ajal oli suur sümbol ja rahvuslaste koondumispunkt, mis aitas kaasa 1848. aasta Moldova revolutsioonile.

Laevastik

Varaseim meenutus Moldova sõjalaevastikust leidub seoses Aron Vodă valitsemisega, kes kasutas seda, et aidata Valahhia valitsejal Mihai Vappral saavutada kontroll Doonau Chilia haru ja Dobrudža üle.

Adrianoopoli rahu pakkus Moldovale enesekaitse mereväe, mis koosnes kaiik-alustest. Kahuritega relvastatud kuunarid ehitati esimest korda 1840. aastatel. Koos patrullimisega Doonaul tegutsesid need ka lisajõgedel, Siretil ja Prutil.

Lipud ja ajaloolised vapid

  Pikemalt artiklis Moldova lipp
  Pikemalt artiklis Moldova vapp


Geograafia

  Pikemalt artiklis Moldova lavamaa
 
Moldova füüsiline kaart

Geograafiliselt on Moldova piiratud Karpaatidega läänest, Tšeremoši jõega põhjast, Dnestri jõega idast ning Doonau ja Must meri lõunast. Pruti jõgi voolab ligikaudu keskelt läbi põhjast lõunasse.

15. sajandi lõpu Moldovast, pindalaga ligikaudu 97 000 km2, paikneb suurem osa ja endise vürstiriigi tuumik Rumeenias (47,5%), järgnevad Moldova Vabariik (30,5%) ja Ukraina (22%). See kujutab 88% Moldova Vabariigi pindalast, 19,5% Rumeenia pindalast ja 3,5% Ukraina pindalast.

Piirkond on peamiselt künklik, mäeahelikuga läänes ja tasandikuga kagus. Moldova kõrgeim koht on Ineu mäetipp (2279m), mis on ka piirkonna läänepoolseim punkt.

Haldusjaotus

  Pikemalt artiklis Moldova vürstiriigi haldusjaotus

Rahvastik

Ajalooline rahvastik

  Pikemalt artiklis Rumeenia demograafiline ajalugu
  Pikemalt artiklis Bessaraabia#Rahvuslik koosseis
  Pikemalt artiklis Bukoviina
  Pikemalt artiklis Tšernivtsi oblast
  Pikemalt artiklis Budžak

Kaasaegsed ajaloolased eeldasid 15. sajandil Moldova vürstiriigi rahvastikuks (ajalooliselt tuntud kui moldovlased) vahemikus 250 000 - 600 000 inimest, aga ulatuslik uuring viidi esimest korda läbi aastatel 1769-1774.

Aastal 1848 elas 1775. aastal Habsburgide poolt annekteeritud loodeosas, Bukoviinas 377 571 inimest; aastal 1856 elas 1812. aastal Venemaa poolt annekteeritud Moldova idaosas, Bessaraabias 990 274 inimest, samas elas Moldova lääneosas 1859. aastal 1 463 927 inimest.

Linnas

Suuremad linnad (viimase rahvaloenduse järgi) Moldova piirkonnas olid:

Haridus

 
Academia Mihăileană oli esimene moodne kõrghariduse institutsioon Moldovas

Aastal 1562 asutati Iași lähedal Cotnaris niinimetatud Schola Latina (Ladina Akadeemiline Kolledž), kool, mis tähistas organiseeritud humanistlike haridusinstitutsioonide algust Moldovas.

Esimene kõrgema õppe instituut, mis tegutses Rumeenia territooriumil, oli Academia Vasiliană (1640), mille vürst Vasile Lupu asutas kui Ladina ja slaavi keelte kõrgema kooli, sellele järgnes aastal 1707 Vürstlik Akadeemia. Esimene kõrghariduse struktuur rumeenia keeles loodi 1813. aasta sügisel, kui Gheorghe Asachi pani aluse inseneride klassile, selle tegevus leidis aset Kreeka Vürstlikus Akadeemias.

Pärast 1813. aastat tähistasid muud momendid kõrgema hariduse arengut rumeenia keeles, nii humanitaar- kui ka tehnilistes teadustes. Aastal 1835 vürst Mihail Sturza poolt asutatud Academia Mihăileanăt peetakse esimeseks Rumeenia kõrgemaks instituudiks. Aastal 1860 moodustati Academia Mihăileană kolmest teaduskonnast äsjaloodud Iași ülikooli tuumik, esimene moodne Rumeenia ülikool.

Kultuur

 
Moldova Suur Teater, Iași, 1846
 
Albina Românească (Rumeenia Mesilane) oli aastal 1829 esimene Moldovas avaldatud rumeeniakeelne ajakiri

Kirjandus

Ajakirjad ja ajalehed

Teater

Arhitektuur

Gallery

Vaata ka