==Malenkovi, Beria ja Hruštšovi kolmikvõim 1953. aastal==
Maikuus [[1953]]. aastal,otsustasotsustasid MalenkoviMalenkov, Beria ja Hruštšov ühiselt [[NSV Liit]]u juhtida ning võimu ajutiselt omavhelomavahel ära jagada, nii et Beriale jäid ühendatud [[NSV Liidu Siseministeerium]]i siseministrina – [[riiklik julgeolek|riikliku julgeoleku]] ja siseriiklikud küsimused, Malenkovile, [[NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimees|NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimehena]] valitsuse juhtimine ja Hruštšovile, NLKP KK sekretätinasekretärina – parteiaparaadi juhtimine. Beria ja Malenkov olidki 1953. aasta esimesel poolel kõige innukamad reformaatorid, hiljem võttis Hruštšov mitmed nende ideed üle ja kuulutas enda omadeks. Malenkovi reformida jäi majandusvaldkond, Beria tegutses sise- ja välispoliitikas, Hruštšov oli rohkem käsutäitja osas. Esialgu näis selline olukord kõiki osapooli rahuldavat, kuid Beria üha radikaalsed reformid ja kasvav mõjukus tundusid Malenkovile ja Hruštšovile juuniks juba väga ohtlikud ning nad otsustasid ta kõrvaldada.
==Langus 1955. aastal ning elu lõpupäevad==
Seejärel jagasid nad võimu omavahel, kuid osav Hruštšov kallutas vaekaussi aja jooksul üha enam enese kasuks. [[1955]]. aastal saavutaski ta Malenkovi vabastamise MN esimehe kohalt ning [[1957]]. aastal sidus ta viimase nn. "parteivastase grupiga", kuhu kuulusid ka mitmed teised vanad stalinistid ([[Vjatšeslav Molotov]], [[Lazar Kaganovitš]] ja teised).
