Mandžušrī: erinevus redaktsioonide vahel

Tema epiteediks on [[Kumarabhuta]] ("kunagine prints"). Mandzhushri nimi esineb juba vanimas [[mahajaana]] kirjanduses, mis annab alust oletada, et tema kuju on tekkinud viimastel sajanditel e.m.a. [[Mahajaana]] [[mütoloogia]]s oli Mandzhushri seitsekümmend ([[müriaad]]i-?) [[kalpa]]t tagasi öilis kuningas ühes [[ida]]s asuvas budaväljal (selle maailma ja meie maailma vahel olevat seitse tuhat kakssada miljardit maailma). Temas tärkas [[virgumismeel]] ja ta otsustas viibida [[bodhisattva]]na [[sansaara]]s senikaua, kuni ei jää ühtegi päästmist vajavat elusolendit. [[Vadžrajaana]]s on Mandzhushri koos [[Avalokiteshvara]] ja [[Vadžrapani]]ga üks kolmest tähtsamast [[bodhisattva]]st. Mandzhushri kehastab tarkust, ja tavaliselt kujutatakse teda ilusa [[India]] [[prints]]ina, kes hoiab ülestõstetud paremas käes lõõmavat tarkusemõõka ja vasemas käes "[[Prajnaparamita]]" raamatut. Mandzhushri [[kultus]] oli eriti populaarne [[Tiibet]]is ja [[Hiina]]s, kus ta esineb paljude [[legend]]ide peategelasena. [[Tiibet]]is on Mandzhushri maiseks [[kehastus]]eks peetud [[sakja]] koolkonna eestseisjaid ja [[gelukpa]] koolkonna rajajat [[Tsongkhapa]]d (XV sajandi algus).

 

[[Image:Manjushri japan.jpg|right|thumb|Mandzhusrhi Japan]]

Mandzhusrhi enda paremas käes hoiab lõõmavat Tarkuse ja Valgustatuse mõõka, millega raiub maha nõmeduse , juhmuse ja vaimupimeduse. Vasakus käes hoiab Mandzhusrhi Jumaliku Tarkuse Raamatut sinisel [[lootos]]õiel (milles sisalduva teadmise läbi