Eino Tamberg: erinevus redaktsioonide vahel

{{tsitaat2|Tambergi muusika – see on ülevate ja dramaatiliste tunnete teatraalne ja poeetiline maailm. Mõned kujundid selles korduvad läbi aegade: erutunud trompetihüüd, helge tonaalne kadentsikeerutus, säravad, salapärased ja ohtlikud orkestrivärvid. |Veljo Tormis<ref name="Tormis">Tundeline teekond, lk 6 (Veljo Tormis)</ref>|Veljo Tormis}}

Eino Tambergi muusikale on omane teatraalne väljenduslaad; sagedased on ülevus ja dramaatilisus ning psühholoogiline taust. Eriti meeldis talle kujutada naise tundeelu.<ref name="Tormis" /><ref>Samas:Tundeline teekond, lk 106 – 107 (Evi Arujärv)</ref> Stiililt on see neoklassitsistlik – Tamberg pöördus mitmete minevikustiilide poole. Ta kirjutas väga erinevates žanrites ning eri koosseisudele – nii tema orkestrimuusikast, ballettidest, ooperitest, vokaal-sümfoonilistest teostest kui ka lauludest pärineb töid, mis on jäänud olulisele kohale nii eesti muusikas kui ka eri maade interpreetide kavades. Ta on üks 1950ndate ja 1960ndate eesti muusika "uue laine" esindajaid koos Arvo Pärdi, Veljo Tormise, Jaan Räätsa ja Kuldar Singiga.<ref>Vaitmaa, lk 4</ref> Samas kasutas ta võrreldes kaasaegsetega suhteliselt vähe atonaalsust (erandina "Toccata" ja "Joanna Tentata") ja rahvamuusikatsitaate. Eino Tambergi teoseid on esitanud teiste seas New Yorgi filharmoonikud, Washingtoni Rahvuslik Sümfooniaorkester, Göteborgi Sümfooniaorkester ja Stockholmi Kuningliku Filharmoonia Sümfooniaorkester. Hooajal 1997/98 oli Tamberg Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri resideeriv helilooja. 2010. aastal anti talle Eesti Muusikanõukogu preemia „inimliku ja õnnestava muusika“ eest.<ref>Garšnek, lk 6</ref><ref name="Kõrver">Kõrver, lk 3</ref>

Evi Arujärv on jaganud Eino Tambergi elu kuueks loomeperioodiks ning andnud neile ka iseloomustavad nimed: "Rõõmsalt" (1955 – 1965), "Kirglikult" (1967 – 1978), "''Con amore''" (itaalia keeles: "armastusega"; 1981 – 1983), „Otsides“"Otsides" (1984 – 1990), "Mälestuste mälestus“mälestus", (1991 – 1999), "Peatumatult" (alates 2000) . Esimese perioodi teostes on omal kohal tol ajal soositud rahvamuusika ning tantsulisus, eriti "Sümfoonilistes tantsudes", aga ka "Concerto grossos". Teisel perioodil katsetas Tamberg modernistlikke väljendusvahendeid, näiteks dodekafooniat ("Tokaatas" ja "Joanna tentatas") ning kihtidena faktuuri kirjutatud rütme.<ref>Tundeline teekond, lk 108 (Evi Arujärv)</ref> "''Con amore''" periood lõpetas paariaastase loomepausi, mil Tamberg kirjutas põhiliselt vaid lastemuusikat ning tõi tema loomingusse intiimsema põhitooni. Esikohal on õrnus, inimtunded ja armastus. Olulisemad teosed sellest ajast on viiulikontsert, oratoorium „Amores“ ja ooper "Lend"<ref>Tundeline teekond, lk 106 – 107 (Evi Arujärv)</ref> 1980. aastate teise poole otsinguperioodiga leidis Tamberg enda jaoks taas instrumentaalkontserdi ja sümfoonia, millest said tema hilise loomingu olulisemad žanrid. Tema muusika oli siis erapooletum, vabam ja lakoonilisem, varasemast rohkem kasutas ta siis rahvamuusikat. Sel ajal kirjutas ta suhteliselt palju erinevatele sündmustele (ka "punastele") pühendatud tellimustöid.<ref>Tundeline teekond, lk 117 – 121 (Evi Arujärv)</ref> Tellimustööd olid tavalised ka esimesel kümnendil pärast taasiseseisvumist. Pidulike ja isamaaliste teoste kõrval kirjutas ta vaikusest, kurbusest, ootusest ja ööst. Tema koosseisud muutusid väiksemaks, faktuurid polüfoonilisemaks ja akordikasse lisandusid kvart- ja septimintervallid.<ref>Tundeline teekond, lk 123 (Evi Arujärv)</ref> Elu lõpus oli tema helikeel aforistlikult napisõnaline ja üldistava tundetooniga. Kõige enam kirjutas ta siis instrumentaalkontserte, varasemast rohkem ka kammerteoseid.<ref>Tundeline teekond, lk 129 – 132 (Evi Arujärv)</ref>

"Cyrano de Bergerac" kanti 1999. aastal üle Euroraadio vahendusel, tänu sellele said seda kuulda paljud.<ref name="Tormis" /> 1978. aastal mängis seda Estonia teater külalisetendusel [[Peterburi|Leningradis]], aasta hiljem Moskvas[[Moskva]]s. Hispaania ajakirjanik Luis Monreal y Tajada nimetas Moskva etendust sealse suvehooaja tähtsaimaks sündmuseks. Pea kolmkümmend aastat hiljem nimetab kriitik Robert Levine ooperit ajakirjas "International Record Review" vapustavaks.<ref>Tundeline teekond, lk 153 (Raili Sule)</ref>

Lavamuusikast on tuntum veel ühevaatuseline "Poiss ja liblikas" (1963) ja "Ballettsümfoonia" (1959), mille täpsem žanrimääratlus on "sümfoniseeritud lühiballett", olles taaskordne näide Tambergile omasest žanrite sünteesist.<ref>Tundeline teekond, lk 106 (Evi Arujärv)</ref> Kõige kuulsam Tambergi ballett on [[Jaroslaw IwaszkiewicziIwaszkiewicz]]i jutustusel põhinev "Jonna tentata" ("Vaevatud Joanna"), kus Tamberg kasutas dodekafooniat, et vastandada kahte maailma: klassikalise harmooniaga kujutas ta rahva lõbusust ja normaalsust ning dodekafooniaga peategelase lõhestatud sisemaailma.<ref>Tundeline teekond, lk 69 (Märt-Matis Lille intervjuu Eino Tambergiga)</ref> Neid kahte maailma vastandas Tamberg ka tämbritega, kasutades erinevate tegelaste puhul kindlat pillide koosseisu. Muusikalisi kujundeid laenas ta aga muuhulgas militaar- ja rahvamuusikast ning koraalidest.<ref>Tundeline teekond, lk 109 – 110 (Evi Arujärv)</ref>

"Concerto grosso" võitis 1957 Moskvas toimunud propagandistlikul Üleliidulisel Noorsoo- ja Üliõpilasfestivalil esimese preemia ja kuldmedali ning avas heliloojale tee väljapoole Eestit ja isegi NSV Liitu.<ref>Tundeline teekond, lk 98 (Evi Arujärv)</ref> Teos oli algselt plaanitud instrumentaalkontserdina puhkpilliansambli soleerimisel, sest Tamberg hindas kõrgelt ERSO tollaseid puhkpillimängijaid. Kui helilooja lisas solistide hulka veel löökpillid ja klaveri, et saada teosele kõlalisi ja rütmilisi teravusi, võttis Tamberg pealkirjaks barokist tuntud „Concerto grosso“, et see poleks liiga pikka ja lohisev. Kolmeosalisele teosele on omased melanhoolne meloodika ja rütmipulsi kontrastid ning klassikalised vormid. Vastandatud on säravust ja lapselikku siirust; kurbust, helgust, energilisust ja tantsulisust.<ref>Tundeline teekond, lk 99 (Evi Arujärv)</ref> Tamberg ütles ise, et "Concerto grossos" on küll banaalsust, venivust ja muidki puudusi, kuid selle siirust ja enesestmõstetavust ei suutnud ta enam kunagi korrata.<ref>Tundeline teekond, lk 100 (Evi Arujärv)</ref>

Neoklassikule omaselt kasutas Tamberg tihti klassikalisi žanre ja vorme. Üheks selliseks on instrumentaalkontsert, millest pärineb kaheksa teost: tuuba-, Irina Botškovale kirjutatud viiuli- ja Toomas Vavilovile kirjutatud klarnetikontsert, tšellokontsert, Martin Kuuskmanni tellitud fagotikontsert ning 2 trompetikontserti. Enamik neist pärineb alates 1990. aastatest, kuid kõige rohkem mängitakse tema vanimat teost sellest žanris, esimest trompetikontserti.<ref name="sadakümme">Tundeline teekond, lk 110 (Evi Arujärv)</ref>

Selle tellis 1972. aastal Venemaa parimaid trompetiste Timofei Dokšitser. Kontsert oli paar aastat hiljem kohustuslik teos NSV Liidu puhkpillimängijate konkursil, mistõttu on seda mänginud kõik paremad tolleaegsed noored nõukogude trompetistid.<ref>Tundeline teekond, lk 87 (Märt-Matis Lille intervjuu Eino Tambergiga)</ref> Evi Arujärv on esimese trompetikontserdi puhul tõstnud esile selle nooruslikult energilist häält, mis meenutab barokk-kontsertide kõla. Tähtsal kohal on Tambergile nii omased kirglikud kujundikontrastid ning erutatud, aga rõõmus rütmipulss.<ref name="sadakümme" /> Tambergi paelus trompetite puhul säravus, tehniline virtuoossus, soojus, tooni ilu ja hea kostvus ning tihti andis ta neile orkestriteostes kandva rolli (näiteks neljanda sümfoonia epiloogis).<ref>Tundeline teekond, lk 73 (Märt-Matis Lille intervjuu Eino Tambergiga)</ref>

Tamberg pidas oma hingelähedaseimaks teoseks oratooriumi "Amores" (1981).<ref>Tundeline teekond, lk 6 (Veljo Tormis)</ref> Selle kirjutas ta kohe pärast viiulikontserti, lõpetades 1. sümfooniale järgnenud kaheaastase loomekriisi.<ref>Tundeline teekond, lk 81 (Märt-Matis Lille intervjuu Eino Tambergiga)</ref> Tamberg valis selle tarbeks mitmeid luuletusi, olles eelnevalt uurinud kõiki tema koduseid luulekogusid. Valitud luuletustest koostas ta süžeearenguga libreto, milles oli laene muuhulgas nii piibli Ülemlaulust, Sapphost kui ka kaasaegsest luulest.<ref>Tundeline teekond, lk 82 (Märt-Matis Lille intervjuu Eino Tambergiga)</ref>

Tema esimene oopus „Rahva"Rahva vabaduse eest“eest" on samuti oratoorium. 1953. aastal Tallinna Konservatooriumi lõputööna valminud ja Viktor Kingisepa mälestusele pühendatud teos nimetati Moskva üleliidulisel sümfoonilise muusika pleenumil tolle aja üheks paremaks Nõukogude oratooriumiks.<ref>Kuus Eesti tänase muusika loojat, lk 110 (Priit Kuusk)</ref> Aastal 1990 avalikustas Tamberg, miks ta kirjutas Viktor Kingissepast. Nimelt oli tol ajal keelatud kirjutada teoseid, kus minoorseid akorde oli üle kolmandiku. Kuid Tambergi dramatismiiha oli niivõrd suur, et ta valis teema, kus minoor oleks ainuõige ning tollast aega arvestades sobis selleks vangistatud kommunistlik kangelane kõige rohkem.<ref>Tundeline teekond: 97 (Evi Arujärv)</ref>

Eino Tambergi lauludele on iseloomulik kvaliteetne luule.<ref>Tundeline teekond, lk 6 (Veljo Tormis)</ref> Tema tuntuimad laulud on kirjutatud [[Sandor Petöfi]], [[Viivi Luik|Viivi Luige]] ja [[Heljo MändiMänd]]i sõnadele, kuid Tamberg kasutas soololauludes ka [[Jaan Kaplinski]], [[Friedebert TuglaseTuglas]]e, [[Doris Kareva]], [[Juhan SmuuliSmuul]]i, [[Marie UnderiUnder]]i, [[Ellen Niit|Ellen Niidu]], [[Hando RunneliRunnel]]i ja teiste tekste.<ref>[http://www.emic.ee/?sisu=heliloojad&mid=32&id=92&lang=est&action=view&method=teosed Eino Tambergi teoste loetelu Eesti Muusika Infokeskuses.]</ref> "Viis romanssi Sandor Petöfi sõnadele" on tema üks varaseimaid teoseid, kirjutatud 1955. aastal vahetult enne "Concerto grossot". Kogumik sai oluliseks osaks [[Tiit KuusikuKuusik]]u repertuaaris, mis oli noorele heliloojale suureks austusavalduseks. Viiest romansist tuntuim on kolmas – "Tuul viib õilmelt lehe ära", mille Tamberg kirjutas juba 1950. aastal 20-sena. Viimane osa ("Mu laulud") on aga sümboolne, tõmmates otseseid ja kriitilisi paralleele Nõukogude võimuga ("Miks orjarahvas siis ootab vaid, miks puruks ei rebi ta ahelaid?").<ref>Tundeline teekond, lk 68 – 69 (Märt-Matis Lille intervjuu Eino Tambergiga)</ref>

Kolm kümnendit hiljem kirjutatud laulutsükkel "Kolm lihtsat laulu Viivi Luige tekstile" on stiililt sarnane Petöfi lauludele, kuigi pisut lakoonilisem. Läbi looduskujundite räägib see inimese olemisrõõmust ja kurbusest, armastusest ja igaviku lähedalolekust. Nostalgilise võttena kasutas Tamberg esimeses laulus "Üht rida vanast laulust" ''ostinato'''na teemat lastelaulust "Teele, teele, kurekesed". Teine laul ("Üks liblikas koju vii") on sügavalt melanhoolne, kolmas ("Vaata, kui tahad, mulle silma") pigem dramaatiline.<ref>Tundeline teekond, lk 120 (Evi Arujärv)</ref>

Märkimisväärse osa tema laululoomingust moodustavad lastelaulud, neist tuntuim on „Karumõmmi unenägu“ Heljo Mändi sõnadele. Tamberg kirjutas mõõdukalt kaasaegse helikeelega lastelaule, et noorem põlvkond harjuks uue muusikaga, samal ajal kui vanemad inimesed kaasaegset muusikat kuulata ei tahtnud.<ref>Tundeline teekond, lk 72 (Märt-Matis Lille intervjuu Eino Tambergiga)</ref>

{{viited|2}}